Kuidas Masha kahte taimetoitlast jalutamas käis

Seekord käisime varjupaigas Elysiga. Enne ostsime veel Männiku Rimist kassidele külakostiks kuivtoitu ja paki kassieineid kaasa.

Jalutasime Mashaga, kes tõele au andes jalutas hoopis meid. Selles väikeses halli-mustakirjus krantsvuntsis oli rohkem jõudu ja vastupidavust kui igipõlistel palverändajatel: ta ei ilmutanud kogu meie jalutuskäigu vältel mitte mingeid väsimuse märke. Kastis ainult vahepeal oma tolmust kõhualust Raku järve ja rüüpas sealt mõne sõõmu.

Raku järve äärde oli kogunenud terve hulk kalamehi. Iga uue põõsatuti taha oli kogunenud meestekamp, ja me lootsime Elysiga, et mõni neist ei ole otsustanud end alasti võtta ja värskendada oma maist keha suplusega aadamaülikonnas. Ei olnud. 

Kaluritele Masha meeldis, nad külvasid ta komplimentidega üle isegi siis, kui ta nende ämbritesse ussikesi uurima läks. Eksisime natuke ära ja nii kulus jalutuskäiguks rohkem kui tund, aga nagu öeldud, siis oleks Masha jõudnud veel vähemalt kolm sellist ringi teha ja vaatas meid tagasi varjupaika jõudes sellise näoga, et noh, ongi kõik või?

Pärast viis Elys mind enda juurde, kus sain esimest korda elus kikerherneomletti proovida. 

Aacheni burgerid, muumiad ja Ameerika mäed ehk Eine woche in Deutchland, 4.-6. päev

4. päev
Reede oli 15. juuli ja see tähendas, et mul tuli hommikul natuke keeletoimetajaasjadega tegeleda. S-i saatsin taas Kölni ja sõitsin talle ise mõne aja pärast järele, et koos Kölnist juba rongiga edasi Aachenisse liikuda. Saksamaa läänepoolseim linn tervitas meid soojuse ja päikesega. 

Tere, Aacheni rongijaam...

...ja ometigi ühed linnud, keda tunnen

Valvab linnaväravaid

Esmalt tutvustas S mulle ajaloolisi linnamüüre, pärast midagi tegime kiire jalutuskäigu linnas ja põikasime sisse ühte huvitavasse poodi, kus müüdi vinüülplaate. Vinüülientusiast S oli vaimustuses nagu laps kommipoes, mind paelusid pigem plaatide kujundused, millest mõni oli äärmiselt kunstipärane (Ludwigi muuseumi vaib polnud ilmselt mind veel jätnud). 

Viimaks jõudsime sihtkohani, milleks oli Aacheni katedraal. Küll see oli seest alles kuldne! 

Kui ma seal katedraalis õhevil turistina jälle pilte tegin, tuli varsti meie juurde noormees, kes teatas, et mul peab pildistamiseks luba olema. Õnneks sai seda käepaela tema käest kopikaga osta, nii et teadke neid pilte vaadates, et need on kõik ausal teel välja lunastatud. 

Vähemalt ühe pildi oma reisikaaslasest pean ometi lisama

Pärast katedraali meenepoodi põikamist võtsime suuna jäätise poole. Õnneks leidus ka Saksamaal jäätiseputkasid, mille valikust võis sorbetti leida, ning melonijäätis oli hea valik. Leidsime ka ühe bäckerei, kust S soetas toote naaberriigist - belgiapärase riisipiruka ehk Belgischer reisfladen'i.

Siis oli aeg juba toekama söögi käes. Sobivat söögikohta otsides jõudsime omadega hoopis mitmekorruselisse raamatupoodi, mis pidavat olema selle piirkonna üks suurimaid. Raamatute hulgast võis leida nii Franz Kafka originaalkeelse "Protsessi" ("Der Process") kui ka lihtsalt toredaid saksakeelseid teoseid, mille nimesid ma oma teadmistele tuginedes ära püüdsin arvata. 

Viimaks jõudsime toiduni. Täpsemalt sättisime end istuma üpris retrolikku söögikohta nimega Homeburgers. Peab ütlema, et see koht oli äärmiselt taimetoitlastesõbralik. Vähe sellest, et menüüs oli eraldi veggie-burgerite sektsioon, pakuti lausa võimalust ise oma burger erinevatest koostiosadest kokku sobitada. Lisaks lauda toodud hiigelburgeritele tuli meil hakkama saada ka friikartulite ja kahe õllega. Kusjuures selgus, et Saksamaal pole õlut joov naine sugugi ootamatu vaatepilt ja ettekandja teadis kohe, et Corona läheb "daamile" - see pidavat olema tüüpiline naiste õlu.

Huvitava kokkusattumusena oli söögikoha omanik otsustanud seinale riputada vinüülplaadi samalt härralt, keda varem plaadipoes uurinud olime - Glen Millerilt

Mehine jook ja naiselik jook sakslaste nägemuse järgi

Mitte väga naiselikes mõõtmetes burger. (Kui olin selle pildi emale saatnud, küsis ta, kas ma sõin selle kõik üksi ära. Jah :S)

Tänavamuusikuid ja -artiste jätkus küllalt ka Aacheni tänavatele

Ajastute kokkupõrge ehk Aacheni raekoda...

...ja 21. sajandi noored

Õhtul sõitsime tagasi Kölni. Linnas liikudes jäi silma ühe trammipeatuse taga asuv asfaldiväljak, millel inimesed lihtsalt istusid ja hängisid, nagu oleks see muru. Üks prantslannast sõbranna oli S-le oma kodumaalt juuste toonud ning et S-l oli nende vastu mõõdukas huvi, tuli meil sõita Kölni ülikooli. See andis mullegi võimaluse näha, kus ja kuidas ühed õiged egüptoloogid tegutsevad. Vahepeal kadus S alumisele korrusele juuste tooma ja ma jäin ülakorrusele üksi. Antud asjaolu tekitas pisut kõhedust, sest olin vaid loetud hetked varem kuulnud muumiatest, keda hoones hoitakse. Üksi mõne Egiptuse vaarao palsameeritud vaimuga kohtumine ei tundunud mulle kuigi meeldiva üllatusena, õnneks naasis S peagi. Järgnes spontaanne ajakirjanduslik telesaade "Vestlustund egüptoloogiga", mille staar andis reporter Mari-Liisile soliidse intervjuu.

Juba vetsuuks näitab, et oled sattunud egüptoloogide territooriumile

Täna saates "Vestlustund egüptoloogiga"...

 Erialahuumor

Tagasi Brühli poole liikudes saime näha Saksa politseid tööülesandeid täitmas. Nimelt oli üks vaene purjakil meeskodanik ühte bussipeatusesse põlvili maha vajunud ja midagi need kolm politseinikku temaga seal sehkendasid. 

5. päev

Laupäeval ei pidanud S kooli minema ja selle päeva märksõna oli Phantasialand. Ma käisin viimati lõbustuspargis vist umbes 12-aastaselt ja see oli Tivolis, seega nägin nii võimsat lõbustusparki oma silmadega esimest korda. Pole midagi imestada, et seda külastanud staaride seast võib leida isegi Michael Jacksoni isiklikult. 

Et meil oli mitu tundi aega ja võimalus käia kõikidel atraktsioonidel, ei osanudki kohe kusagilt peale hakata. Muidugi erutas mind teadmine, et saan taas ühe asja oma tuleb-elus-ära-teha-listist maha tõmmata (Ameerika mägedel sõitmine), aga alustuseks oli vaja midagi leebemat. Nii võtsimegi suuna Mystery Castle'i poole, mis pidi meid sekunditega taevasse lennutama. Häbiväärsel moel suutis juba selle atraktsiooni sissepääs mind pooloimetuks ehmatada, aga viimaks olime õhulennuks valmis ja turvatöötaja tuli meid rihmadega istmete külge kinnitama. 

"What is this?" tahtis ta mu kipsi nähes teada. Miks pagan nad seal ometi nii uudishimulikud peavad olema? Jälle tuli mul seletada, et see on kips ja ma kukkusin rattaga ja noh, teate ju küll. Paraku sai see mulle saatuslikuks, sest mehe sõnul oli liiga ohtlik mind sellises olekus taevasse heita ning ta palus mul Mystery Castle'i pühalt territooriumilt lahkuda. 

Muidugi jääb igal normaalsel inimesel sellises olukorras üle teha vaid üht: võtta oma sõber kaasa, istuda lähimale pingile ja lasta tal koduvõtmega kips oma käe küljest lahti lõigata. (See polnud tegelikult nii hull, kui kõlab, sest õigupoolest oligi mul kipsiga jäänud veel vaid kaks päeva.) Igatahes vabanes mu käsi seal Saksamaal, Phantasialandi lõbustuspargi pingi peal pärast peaaegu nelja nädalat viimaks ometi kipsist ja mu käsi polnud kunagi enne tundunud nii habras, väetike ja kaitsetu. Muidugi nägi see kõigele lisaks üsna kole välja, aga vähemalt oli mu ta nüüd vaba ja turvatöötajad üle kavaldatud. See vaene Mystery Castle'i mees ei saanudki teada, et suundusin sirge sammuga edasi karussellideni, mille kõrval Mystery Castle on nagu tükike suhkrut Cayenne'i piprakaunade vahel. 

 Enne, kui keegi küsib, siis ei, sellega me ei sõitnud. Aga see oli nii ilus

Ka Phantasialand oli sorbettidega helde

Proovisime erinevaid Ameerika mägesid, millest ühtedel kihutasime kottpimedas (see oli vist proovituist minu lemmikatraktsioon, mõnus muusika, kiirus, kerge tuuleke nägu paitamas, siia-sinna kostuvad karjed sõitjatelt - no nii, nagu peab). Kui teiste sarnaste atraktsioonide puhul tegi asja minu jaoks põnevaks oht turvapiirete vahelt välja kukkuda, siis selle atraktsiooni puhul vürtsitas olukorda just nimelt pimedus, mille puhul kartsime S-iga kõige enam pead selles ronkmustas keskkonnas kuhugi ära lüüa. 

Hästi lahe atraktsioon oli veel Black Mamba, mis keeras meid ringi tuhisedes mitu korda pea-alaspidi, jalad vabalt istme alt välja kõlkumas. Igaks juhuks võtsin enne seda oma kingad ära, vastasel korral oleks keegi võinud nendega küll sellise kiiruse juures vastu pead saada. 

Black Mamba

Veel saime võidelda pagariäris möllavate virtuaalsete hiirtega, külastada ühte väga salapärast hotelli, vaadata 4D-filmi, saada märjaks, ajada meeled segadusse, põlved värisema ja adrenaliini taevasse. Mitme atraktsiooni puhul tundsin esmalt kergendust, mõeldes, et kui sellel on ka nii väikesed lapsed, siis ei saa asi järelikult väga hull olla. Selgus aga hoopis, et tänapäeva lapsed on lihtsalt erakordselt julged ja karussellide hindamine nende külastajate järele ei tasu sugugi ära. Pärast teist pöörast atraktsiooni tekkis aga mingi karastumine ja järgmistele võis juba kerge bring-it-on-suhtumisega istuda. Ometi ei saa salata, et kõige populaarsema (ja kirjade järgi maailma kiireima paigaltvõtuga) atraktsiooni 1,5-tunnises ootejärjekorras oodata oli üsna pingeline. Nii tundsingi veidi isegi kergendust, kui selle atraktsiooni tehnilise rikke likvideerimine liiga kaua aega võttis ja me mujale otsustasime suunduda. 

Selliste vaatepiltide ajal tuli ikka ja jälle küsida: Mari-Liis, miks sa pead end vabatahtlikult niisugustesse olukordadesse panema?

 Phantasialand oli jagatud eri sektsioonideks. Oli Aafrika sektsioon (kuhu kuulus näiteks Black Mamba), oli Hiina sektsioon, Mehhiko ja Berliini oma, aga ka näiteks müstikasektsioon (Mystery) ja fantaasia ala (Fantasy). Alumisel pildil võib aimu saada Hiina-osa kujundusest. 

Ootejärjekorrad. Ma polnud enne mõelnud selle peale, et okei, sa võid igal pool käia, aga suure osa ajast võtab endale järjekordades ootamine. Heal juhul 5 minutit, halval juhul 2 tundi. Lisaks on hea, kui sul on sellises kohas kaaslane. Kõigis kabiinides oled kellegagi kahekesi ja võhivõõra inimese kõrval kiljuma hakkamine ei tee sind tema silmis ilmselt armastusväärsemaks. 

Kui Phantasialandi hakati kella kaheksa ajal õhtul kinni panema, võtsime kapist mu kipsi ja S-i koti ning sõitsime lõbustuspargi bussiga tagasi Brühli. Sealt istusime peagi jälle trammile, et sõita Kölni tulede festivalile. 

Kölni tulede festival on iga-aastane pidustus, mille käigus laseb rikas linn Köln uhkete aariate ja poplugude saatel taevasse võimsa tulevärgi. Ilu, mida koguneb uudistama 100-200 tuhat inimest.

Trammiga Kölni poole sõites sain näha, kui vabalt saksa noored trammis peole sõites alkoholi tarbisid. Eestis päris nii küll ei ole, et trammis pannakse juba korralik pidu püsti ja trammijuht noomib ainult sellepärast, et keegi ukse ees on. Lisaks võis täheldada, kui familiaarselt suhtlevad omavahel noored, kes on alles äsja ühiste tuttavate kaudu tutvunud: kukuvad kohe kallistama-musitama. Sotsiaalselt seega väga huvitav uurimus. 

Hilisõhtune Köln oli rahvast paksult täis, nagu võiski arvata. Lisaks oli valvel VÄGA palju politseinikke, Kölni elanikele püüti tagada maksimaalne turvalisus. Patseerisime veidi sobivat vaatekohta otsides mööda Reini kallast, kuni viimaks see algas.  

Ma pole kunagi taevas korraga niiiiiii palju ilutulestikku näinud ja no need aariad ja AC/DC "Thunderstruck" seal taustaks mängimas... Kuidagi ebareaalne hetk oli vahepeal, see on mu elu, ma seisan siin, Reini kaldal, sadade tuhandete inimeste keskel ja vaatan ooperi saatel ilutulestikku.

Ja siis algasid meie kannatused :D Muidugi tahtsid kõik need 100-200 tuhat inimest pärast ilutulestikku kuidagi koju saada. Kuidas saavad koju inimesed, kes on rohkelt alkoholi tarbinud? Trammi või rongiga. Mis tähendas, et Haupbahnhof oli täis rüselevaid inimesi, kes 1) õiendasid turvameestega, et need olid sobivad läbipääsud millegipärast blokeerinud; 2) püüdsid üksteisest edasi üksikute edasipääsudeni trügida; 3) ootasid ja lootsid, et selleks ajaks, kui nemad kusagilt läbi pääsevad, mõni tramm või rong ikka veel tuleb ja nad ei pea ööd jaamas veetma. Viimaste sekka kuulusime ka meie S-ga. 

Jorisev, lällav ja hõiklev rahvamass, kes jaama poole suundub. Liiklejate seas oli ka üks tumedanahaline vanem proua, kes surus käed kõrvadele ja vaatas mulle kaeblikult otsa.

S-l tuli aga kaval mõte. Kui olime mõnda aega seal rahvasummas oodanud ja hakanud juba tasapisi ööbimiseks jaamas sobivaid pinke välja vaatama, pakkisime end kuidagi ühele vähem populaarsele trammile ja sõitsime paar peatust tagasi. Muidugi mõista seal nii palju rahvast polnud ja nii pääsesime tramme kombineerides pärast mõnetunniseid ponnistusi viimaks Brühli tagasi. 

S-i juures sain viimaks ometi selle näkileiva, millest juba pikemat aega mõelnud olin.

6. päev. 

Pühapäeval sõitsin Saksamaalt tagasi Eestisse, sedapuhku üksinda. Enne sõime S-ga Kölnis veel hüvastijätukooki ja ostsime šokolaadi, siis saatis S mu rongile ja algas sõit Frankfurdi lennujaama. Minu hirm selles kolossaalses ehitises üksi õiget kohta otsida sai reaalsuseks, aga kuidagi leidsin üles nii turvakontrolli kui ka teised eestlased, kelle juurde end Margus Karu uue raamatuga ootama seada. 

Lend oli ilus, päike läks parajasti looja.

Koju jõudsin natuke enne ühte.

Esimene lennureis, monsterkatedraal ja kalade salaelu ehk Eine woche in Deutchland, 1.-3. päev

1. päev

Kui sa pole kunagi elus lennukiga lennanud, võib koti pakkimine olla üsna aeganõudev tegevus. Õnneks tegi meisterlendaja S mulle selgeks kõik vajaliku alates sellest, kus peavad paiknema vedelikud, kuni selleni, et matšeeted, aga ka näiteks joogipudelid pole lennuki pardale oodatud. Tallinna lennujaam tundus esmapilgul suur ja tekitas tunde, et sellest on raske midagi üles leida. Muidugi polnud ma siis veel Frankfurdi lennujaama näinud...

Kell 17.00 istusin ootusärevalt S-ga lennukis, mis tõstis meid peagi Tallinna vihmaselt maapinnalt kõrgele pilvede vahele. Õhku tõusmine, turbulents, pilvevatt, stjuardessid, lennukivõiku ja -vein olid igati esimese lennu väärilised. 

Frankfurdi lennujaam oli Tallinna omaga võrreldes nagu VY Canis Majoris planeet Maa kõrval, aga et mul oli kaasas S, sain logistikale mõtlemise talle jätta ja ise lihtsalt oma teejuhi kannul sörkida. (Sörkimine kusjuures on S-i liikumiskiirust arvestades sobiv sõna.) Frankfurdist viis meie tee rongiga Kölni, kus nägin esimest korda sealset gooti stiilis katedraali, mis oli kolossaalne, hall ja ümbritsetud suuremast rahvahulgast, kui mu silmad tunnistama olid harjunud. Polnud midagi imestada, et suur osa (kui mitte enamik) neist tundusid olevat turistid. 

Rong nigu väle põder

Tõeline elajas

Saksa getod ka üle vaadatud

Kölnis istusime taas rongi peale ja kihutasime ligi kolmesajase tunnikiirusega (need sealsed rongid on ikka tõesti kiired) Brühli, et end Siimu juures sisse seada. Mu võõrustaja keetis kokku ühe toeka püreesupi, lisaks millele mahtus õhtusse veel poemüüjate peal oma saksa keele oskuse katsetamine (Halloo! Jaa! Nein! ning Tšüüss!), lahtipakkimine, S-i kalaloomadega tutvumine ja kiire tiir Augustusburgi lossi ümbruses.

 

2. päev
S tegi hommikul jälle head süüa, elu nagu kuninga kassil. Mulle hakkas kohale jõudma tõsiasi, et Saksamaa ilm polegi Eesti omast nii erinev ja kuigi sooja oli rohkem kui Maarjamaal, sadas juba teist päev vihma. Sõitsime Brühlist Kölni, S ülikooli tööle ja mina selle linnaga lähemalt tutvuma. Vihm (ja auk mu vihmavarjus) andis meile inspiratsiooni modifitseerida üht vihmast rääkivat laulu, teate küll: Vihmapiisk on väike ja kui ta kukub pähe...

Ainult et meie versioonis oli laul säärane (S, kui sa seda loed, siis võid näha, et kirjutasin meie loo lõpuni):

Vihmapiisk on väike ja kui ta kukub pähe, 
siis haiget ta teha sulle võib.
Läbi vihmavarju augu ta kütab sulle paugu
ta augu kord ka vihmavarju lõi.

Esmalt võtsin suuna katedraali kõrval olevasse suveniiripoodi, kust leidsin paar vajalikku asja, millest olulisim oli ilmselt kohustuslik uue riigi magnet vanaemale. Sisenesin Kölni katedraali, mis lausa kubises turistidest, kes fotoaparaatidega iga katedraali nurgatagust, vitraaži, kujukest ja põrandaplaati jäädvustada püüdsid. Tõele au andes olin minagi üks nendest, sest seestpoolt oli hiigelkatedraal vähemalt sama võimas kui väljaspoolt ja materjali fotografeerimiseks jagus liigagi palju.

Kölni kuulus katedraal väljast...

...ja seest

See on katedraal, mis peidab endas nii inimkujusid...

...veidi süngemaid kujusid...

 ...täiuslikke vitraaže...

 ...põrandaid...

 ...ja altareid

Mu järgmine peatuskoht oli Ludwigi muuseum, mis oli tõeliselt suur (kui õigesti mäletan, jaotus see suisa neljale korrusele) ja hoidis enda seinte vahel moodsat kunsti. Ootasin, et saan nautida pisut ilusaid maale, aga selleks, mis mind ees ootas, ma küll valmis polnud. Seal muuseumis oli kõike. Korraga laius mu ümber ekspressionism, impressionism, kubism, minimalism, popkunst. Pablo Picasso, Emil Nolde, Roy Lichtenstein, Ernst Ludwig Kirchner ja väga paljud teised, ning see kõik oli lihtsalt nii võimas, et mind valdas igasse uude saali astudes üks neist aitäh-elu-eest-hetkedest.

Siin elab kunst

 Ernst Ludwig Kirchner

 Otto Dix

Emil Nolde

 Vana hea Picasso

Oma lemmikpoisi leidsin ka üles: the one and only Salvador Dali

 Popkunst. Saali poole astudes olin kindel, et 1. pildil olev naisterahvas on päris. Ei olnud.

Mis Ludwigi muuseumi juures veel silma hakkas, oli turvatöötajate rohkus, mis on tegelikult nii väärtusliku asutuse puhul mõistetav. Kui ma jälle mõnda väiksemat soppi uurima läksin, võis kindel olla, et järgneb mõni turvatöötaja, kes tahab veenduda, et ma ei ületa kunstiteoseid uurides maha seatud joont või ei püüa kleidisaba all mõnda maali koju viia. Peagi sain aga ühe turvatöötajaga lähemalt tuttavaks.

"What happened with your hand?" tahtis see eksootilise välimusega härra teada. Selgitasin siis, et kukkusin rattaga ja olen neljandat nädalat kipsis. Seepeale täitis härrat äratundmisrõõm, sest temagi olevat kunagi rattaga käe kipsi kukkunud. Järgnes vestlus minu päritolumaa teemadel ("Australia"? - "No. Estonia." - "Estonia? Never heard of it".), pärast seda rääkisime kunstist. Enne kui edasi liikuma hakkasin, küsis härra, kas tal oleks võimalik minuga "further contact'i meikida" ja millalgi veel kokku saada. Olles sakslaste ootamatust sõbralikkusest lummatud, tuli mul ometi härrale võimalikult valutult ära öelda, pärast mida soovis ta mu käele head paranemist ja jätsime jumalaga.

Veetsin muuseumis mitu tundi. Enne S-i vabanemist imetlesin veel kaht tänavamuusikut, kes katedraali kõrval oma löökpillidega korraliku peo püsti panid, ja põgenesin vahetult pärast kontserti alanud paduvihma eest. Vihm andis mulle võimaluse tutvuda lähemalt pearongijaamas ehk Haupbahnhofis peituvate aaretega. Kui oli aeg S-iga kohtuda, muutus ilm taas päikeselisemaks, ja nii saime külastada Kölni peamist šopingutänavat. Lisaks tutvustas S mulle ühest putkast soetatud pesuehtsaid Saksamaa friikartuleid, mis aitasid mul edukalt unustada asjaolu, et ma polnud päev otsa söönud. 

Tänavamuusikud vol 1 (neid tuleb hiljem veel) Taamal kostuv kurjakuulutav urin tähendab, et kohe läheb tormiks

Tagasi Brühli jõudes rõõmustasin jälle poemüüjaid oma saksa keelega. Õhtu lõppes ühe S-i õpilasest sakslase eesti keele tunni kodutööd parandades, millest pärinesid lauseleiud nagu "Toonekurg arvas, et see on problemaatiline". 

3. päev
Neljapäev algas kolmapäevaga üsna sarnaselt.

See on veel üks S-i lemmikloom, Frotu. Loomake sai omale nime pärast seda, kui olin avaldanud arvamust, et Rotu on roti jaoks liiga mainstream nimi.

Sõitsime S-iga Kölni, sedapuhku trammiga. Mingil hetkel sisenes trammi üks veidi töntsakama kehaehitusega kodanik, kes kandis sinist Supermani T-särki ja punaseid pükse. See tundub tore mees olevat, mõtlesin... kuni kodanik külje keeras ja lasi särada oma rippuvatel kõrvarõngastel ja kuklasse keeratud krunnil. Hiljem ütles S, et Saksamaal võib ikka aeg-ajalt näha inimesi, kelle soos ei saa peale vaadates kohe selgust, selles suhtes on seal tolerantsust rohkem kui meil. 

Tänavamuusik vol 2. 

Sel päeval jõudsin oma üksildasel rännakul hankida üht-teist sellelt peamiselt turistilõksu-tänavalt, otsida Reini jõge ja see lõpuks leida. Veel võis vaadelda jõe kaldal olevaid keskaegseid maju ja nutitelefonidesse sukeldunud noori (ei mingit erinevust Eestiga võrreldes). Selleks ajaks olin juba parasjagu matkanud, mistõttu võtsin Reini kaldal istet ja sõin ära S-i kaasa antud saiakese. Lugesin pisut, käisin ära Great St. Martin's Churchi juures ja hakkasin pärast seda trammiga tagasi Brühli sõitma.

 Kaunis Rein oma luksuslike ehitistega

Veganid on jõudnud Kölni

Sild, mis on armastust täis

Isegi linnud on siin teistsugused

Great St. Martin's Church

Tänavamuusik vol 3

 Little did I know, et olin trammi asemel kogemata rongi peale läinud ja see saatanlik masin viis mu Brühli trammipeatuse asemel muidugi rongijaama. Rongijaamast ei osanud ma aga eriti S-i juurde koju minna, lisaks ei saanud ma talle mingil põhjusel helistada. Nii avastasingi end ühel hetkel üksinda paduvihmaga rongijaamast, millest edasi liikumise osas oli mul vaid ähmane ettekujutus. 

Õnneks tuli välja, et midagi oli mul 1. päeva teekonnast ikkagi meelde jäänud. Augustusburgi lossi juurde jõudes leidsin selle tagaaiast ühed kummalised linnud, keda seal 1. päeval küll ei olnud. Kui me juba ornitoloogiani jõudsime, siis ka Reini jõe lähistel võis askeldamas näha linde, kellesuguseid ma Eestis küll näinud ei ole (vt pilti ülevalpool). Igatahes ei kartnud need suured olevused Augustusburgi lossi juures mind põrmugi.

Eksinud linnud eksinud valutavate jalgadega rändajale lohutust pakkumas

Vahepeal tuleb ikka meelde, mis riigis oled

Poolel teel S-i juurde eksisin ikka totaalselt ära. Kaalusin valutavate jalgade pärast juba tõsiselt edasi roomamist, mis poleks aga viisakatele sakslastele väga sobinud. Seega istusin ühte suvalisse Brühli parki ja jäin oma edasist saatust ootama. Õnneks helistas varsti S, kelle selgituste abiga jõudsin peagi tema juurde. Sinna jõudes mängisin natuke S-i süntesaatorit, tuli välja, et see on ka kipsiga täiesti võimalik. Kui S koju jõudis, tegin meile šokolaadimuffineid ja S luges raamatust Contra luuletusi.

Pühendasin veidi aega S-i kaladele, kellest kolm väikseimat elavad suurema hailise hirmuvalitsuse all. Kalade elu sisedraamad on üsna huvitavad. Kuidas see suur mölakas neid väiksemaid pidevalt taga ajas ja kuidas väiksemad püüdsid veepinnalt kiiresti toitu haarata, et suur peale ei satuks. Põhjakoristaja oli põhjas ja tal oli kõigest suva. Chill vend. Hiljem rääkis S, et põhjakoristaja on tegelikult veel suurem badass kui see minihai, olles käinud läbi nii tulest, veest kui ka liiga väikestest akvaariumidest. See olevat teda seega karastanud rohkem kui elupõlist metalisti moshpit'is. 

 Käsna-Kallel läheb kohe väga haprasti... Õitseb siin selle ananassi ees, nagu see kuuluks talle. Väiksemad tegelased ei julgenud haid tema fotosessioonile varjutama tullagi.

Õhtu lõpetamiseks mängisime väga palju Uno kaarte.