1. päev
Kui sa pole kunagi elus lennukiga lennanud, võib koti pakkimine olla üsna aeganõudev tegevus. Õnneks tegi meisterlendaja S mulle selgeks kõik vajaliku alates sellest, kus peavad paiknema vedelikud, kuni selleni, et matšeeted, aga ka näiteks joogipudelid pole lennuki pardale oodatud. Tallinna lennujaam tundus esmapilgul suur ja tekitas tunde, et sellest on raske midagi üles leida. Muidugi polnud ma siis veel Frankfurdi lennujaama näinud...
Kell 17.00 istusin ootusärevalt S-ga lennukis, mis tõstis meid peagi Tallinna vihmaselt maapinnalt kõrgele pilvede vahele. Õhku tõusmine, turbulents, pilvevatt, stjuardessid, lennukivõiku ja -vein olid igati esimese lennu väärilised.
Frankfurdi lennujaam oli Tallinna omaga võrreldes nagu VY Canis Majoris planeet Maa kõrval, aga et mul oli kaasas S, sain logistikale mõtlemise talle jätta ja ise lihtsalt oma teejuhi kannul sörkida. (Sörkimine kusjuures on S-i liikumiskiirust arvestades sobiv sõna.) Frankfurdist viis meie tee rongiga Kölni, kus nägin esimest korda sealset gooti stiilis katedraali, mis oli kolossaalne, hall ja ümbritsetud suuremast rahvahulgast, kui mu silmad tunnistama olid harjunud. Polnud midagi imestada, et suur osa (kui mitte enamik) neist tundusid olevat turistid.
Kölnis istusime taas rongi peale ja kihutasime ligi kolmesajase tunnikiirusega (need sealsed rongid on ikka tõesti kiired) Brühli, et end Siimu juures sisse seada. Mu võõrustaja keetis kokku ühe toeka püreesupi, lisaks millele mahtus õhtusse veel poemüüjate peal oma saksa keele oskuse katsetamine (Halloo! Jaa! Nein! ning Tšüüss!), lahtipakkimine, S-i kalaloomadega tutvumine ja kiire tiir Augustusburgi lossi ümbruses.
Rong nigu väle põder
Tõeline elajas
Saksa getod ka üle vaadatud
2. päev
S tegi hommikul jälle head süüa, elu nagu kuninga kassil. Mulle hakkas kohale jõudma tõsiasi, et Saksamaa ilm polegi Eesti omast nii erinev ja kuigi sooja oli rohkem kui Maarjamaal, sadas juba teist päev vihma. Sõitsime Brühlist Kölni, S ülikooli tööle ja mina selle linnaga lähemalt tutvuma. Vihm (ja auk mu vihmavarjus) andis meile inspiratsiooni modifitseerida üht vihmast rääkivat laulu, teate küll: Vihmapiisk on väike ja kui ta kukub pähe...
Ainult et meie versioonis oli laul säärane (S, kui sa seda loed, siis võid näha, et kirjutasin meie loo lõpuni):
Vihmapiisk on väike ja kui ta kukub pähe,
siis haiget ta teha sulle võib.
Läbi vihmavarju augu ta kütab sulle paugu
ta augu kord ka vihmavarju lõi.
Esmalt võtsin suuna katedraali kõrval olevasse suveniiripoodi, kust leidsin paar vajalikku asja, millest olulisim oli ilmselt kohustuslik uue riigi magnet vanaemale. Sisenesin Kölni katedraali, mis lausa kubises turistidest, kes fotoaparaatidega iga katedraali nurgatagust, vitraaži, kujukest ja põrandaplaati jäädvustada püüdsid. Tõele au andes olin minagi üks nendest, sest seestpoolt oli hiigelkatedraal vähemalt sama võimas kui väljaspoolt ja materjali fotografeerimiseks jagus liigagi palju.
Mu järgmine peatuskoht oli Ludwigi muuseum, mis oli tõeliselt suur (kui õigesti mäletan, jaotus see suisa neljale korrusele) ja hoidis enda seinte vahel moodsat kunsti. Ootasin, et saan nautida pisut ilusaid maale, aga selleks, mis mind ees ootas, ma küll valmis polnud. Seal muuseumis oli kõike. Korraga laius mu ümber ekspressionism, impressionism, kubism, minimalism, popkunst. Pablo Picasso, Emil Nolde, Roy Lichtenstein, Ernst Ludwig Kirchner ja väga paljud teised, ning see kõik oli lihtsalt nii võimas, et mind valdas igasse uude saali astudes üks neist aitäh-elu-eest-hetkedest.
Mis Ludwigi muuseumi juures veel silma hakkas, oli turvatöötajate rohkus, mis on tegelikult nii väärtusliku asutuse puhul mõistetav. Kui ma jälle mõnda väiksemat soppi uurima läksin, võis kindel olla, et järgneb mõni turvatöötaja, kes tahab veenduda, et ma ei ületa kunstiteoseid uurides maha seatud joont või ei püüa kleidisaba all mõnda maali koju viia. Peagi sain aga ühe turvatöötajaga lähemalt tuttavaks.
"What happened with your hand?" tahtis see eksootilise välimusega härra teada. Selgitasin siis, et kukkusin rattaga ja olen neljandat nädalat kipsis. Seepeale täitis härrat äratundmisrõõm, sest temagi olevat kunagi rattaga käe kipsi kukkunud. Järgnes vestlus minu päritolumaa teemadel ("Australia"? - "No. Estonia." - "Estonia? Never heard of it".), pärast seda rääkisime kunstist. Enne kui edasi liikuma hakkasin, küsis härra, kas tal oleks võimalik minuga "further contact'i meikida" ja millalgi veel kokku saada. Olles sakslaste ootamatust sõbralikkusest lummatud, tuli mul ometi härrale võimalikult valutult ära öelda, pärast mida soovis ta mu käele head paranemist ja jätsime jumalaga.
Veetsin muuseumis mitu tundi. Enne S-i vabanemist imetlesin veel kaht tänavamuusikut, kes katedraali kõrval oma löökpillidega korraliku peo püsti panid, ja põgenesin vahetult pärast kontserti alanud paduvihma eest. Vihm andis mulle võimaluse tutvuda lähemalt pearongijaamas ehk Haupbahnhofis peituvate aaretega. Kui oli aeg S-iga kohtuda, muutus ilm taas päikeselisemaks, ja nii saime külastada Kölni peamist šopingutänavat. Lisaks tutvustas S mulle ühest putkast soetatud pesuehtsaid Saksamaa friikartuleid, mis aitasid mul edukalt unustada asjaolu, et ma polnud päev otsa söönud.
Tagasi Brühli jõudes rõõmustasin jälle poemüüjaid oma saksa keelega. Õhtu lõppes ühe S-i õpilasest sakslase eesti keele tunni kodutööd parandades, millest pärinesid lauseleiud nagu "Toonekurg arvas, et see on problemaatiline".
3. päev
Neljapäev algas kolmapäevaga üsna sarnaselt.
Sõitsime S-iga Kölni, sedapuhku trammiga. Mingil hetkel sisenes trammi üks veidi töntsakama kehaehitusega kodanik, kes kandis sinist Supermani T-särki ja punaseid pükse. See tundub tore mees olevat, mõtlesin... kuni kodanik külje keeras ja lasi särada oma rippuvatel kõrvarõngastel ja kuklasse keeratud krunnil. Hiljem ütles S, et Saksamaal võib ikka aeg-ajalt näha inimesi, kelle soos ei saa peale vaadates kohe selgust, selles suhtes on seal tolerantsust rohkem kui meil.
Sel päeval jõudsin oma üksildasel rännakul hankida üht-teist sellelt peamiselt turistilõksu-tänavalt, otsida Reini jõge ja see lõpuks leida. Veel võis vaadelda jõe kaldal olevaid keskaegseid maju ja nutitelefonidesse sukeldunud noori (ei mingit erinevust Eestiga võrreldes). Selleks ajaks olin juba parasjagu matkanud, mistõttu võtsin Reini kaldal istet ja sõin ära S-i kaasa antud saiakese. Lugesin pisut, käisin ära Great St. Martin's Churchi juures ja hakkasin pärast seda trammiga tagasi Brühli sõitma.
Õnneks tuli välja, et midagi oli mul 1. päeva teekonnast ikkagi meelde jäänud. Augustusburgi lossi juurde jõudes leidsin selle tagaaiast ühed kummalised linnud, keda seal 1. päeval küll ei olnud. Kui me juba ornitoloogiani jõudsime, siis ka Reini jõe lähistel võis askeldamas näha linde, kellesuguseid ma Eestis küll näinud ei ole (vt pilti ülevalpool). Igatahes ei kartnud need suured olevused Augustusburgi lossi juures mind põrmugi.
Poolel teel S-i juurde eksisin ikka totaalselt ära. Kaalusin valutavate jalgade pärast juba tõsiselt edasi roomamist, mis poleks aga viisakatele sakslastele väga sobinud. Seega istusin ühte suvalisse Brühli parki ja jäin oma edasist saatust ootama. Õnneks helistas varsti S, kelle selgituste abiga jõudsin peagi tema juurde. Sinna jõudes mängisin natuke S-i süntesaatorit, tuli välja, et see on ka kipsiga täiesti võimalik. Kui S koju jõudis, tegin meile šokolaadimuffineid ja S luges raamatust Contra luuletusi.
Pühendasin veidi aega S-i kaladele, kellest kolm väikseimat elavad suurema hailise hirmuvalitsuse all. Kalade elu sisedraamad on üsna huvitavad. Kuidas see suur mölakas neid väiksemaid pidevalt taga ajas ja kuidas väiksemad püüdsid veepinnalt kiiresti toitu haarata, et suur peale ei satuks. Põhjakoristaja oli põhjas ja tal oli kõigest suva. Chill vend. Hiljem rääkis S, et põhjakoristaja on tegelikult veel suurem badass kui see minihai, olles käinud läbi nii tulest, veest kui ka liiga väikestest akvaariumidest. See olevat teda seega karastanud rohkem kui elupõlist metalisti moshpit'is.
Õhtu lõpetamiseks mängisime väga palju Uno kaarte.
S tegi hommikul jälle head süüa, elu nagu kuninga kassil. Mulle hakkas kohale jõudma tõsiasi, et Saksamaa ilm polegi Eesti omast nii erinev ja kuigi sooja oli rohkem kui Maarjamaal, sadas juba teist päev vihma. Sõitsime Brühlist Kölni, S ülikooli tööle ja mina selle linnaga lähemalt tutvuma. Vihm (ja auk mu vihmavarjus) andis meile inspiratsiooni modifitseerida üht vihmast rääkivat laulu, teate küll: Vihmapiisk on väike ja kui ta kukub pähe...
Ainult et meie versioonis oli laul säärane (S, kui sa seda loed, siis võid näha, et kirjutasin meie loo lõpuni):
Vihmapiisk on väike ja kui ta kukub pähe,
siis haiget ta teha sulle võib.
Läbi vihmavarju augu ta kütab sulle paugu
ta augu kord ka vihmavarju lõi.
Esmalt võtsin suuna katedraali kõrval olevasse suveniiripoodi, kust leidsin paar vajalikku asja, millest olulisim oli ilmselt kohustuslik uue riigi magnet vanaemale. Sisenesin Kölni katedraali, mis lausa kubises turistidest, kes fotoaparaatidega iga katedraali nurgatagust, vitraaži, kujukest ja põrandaplaati jäädvustada püüdsid. Tõele au andes olin minagi üks nendest, sest seestpoolt oli hiigelkatedraal vähemalt sama võimas kui väljaspoolt ja materjali fotografeerimiseks jagus liigagi palju.
Kölni kuulus katedraal väljast...
...ja seest
See on katedraal, mis peidab endas nii inimkujusid...
...veidi süngemaid kujusid...
...täiuslikke vitraaže...
...põrandaid...
...ja altareid
Siin elab kunst
Ernst Ludwig Kirchner
Otto Dix
Emil Nolde
Vana hea Picasso
Oma lemmikpoisi leidsin ka üles: the one and only Salvador Dali
Popkunst. Saali poole astudes olin kindel, et 1. pildil olev naisterahvas on päris. Ei olnud.
Tänavamuusikud vol 1 (neid tuleb hiljem veel) Taamal kostuv kurjakuulutav urin tähendab, et kohe läheb tormiks
Tagasi Brühli jõudes rõõmustasin jälle poemüüjaid oma saksa keelega. Õhtu lõppes ühe S-i õpilasest sakslase eesti keele tunni kodutööd parandades, millest pärinesid lauseleiud nagu "Toonekurg arvas, et see on problemaatiline".
3. päev
Neljapäev algas kolmapäevaga üsna sarnaselt.
See on veel üks S-i lemmikloom, Frotu. Loomake sai omale nime pärast seda, kui olin avaldanud arvamust, et Rotu on roti jaoks liiga mainstream nimi.
Tänavamuusik vol 2.
Kaunis Rein oma luksuslike ehitistega
Veganid on jõudnud Kölni
Sild, mis on armastust täis
Isegi linnud on siin teistsugused
Great St. Martin's Church
Tänavamuusik vol 3
Little did I know, et olin trammi asemel kogemata rongi peale läinud ja see saatanlik masin viis mu Brühli trammipeatuse asemel muidugi rongijaama. Rongijaamast ei osanud ma aga eriti S-i juurde koju minna, lisaks ei saanud ma talle mingil põhjusel helistada. Nii avastasingi end ühel hetkel üksinda paduvihmaga rongijaamast, millest edasi liikumise osas oli mul vaid ähmane ettekujutus.
Eksinud linnud eksinud valutavate jalgadega rändajale lohutust pakkumas
Vahepeal tuleb ikka meelde, mis riigis oled
Poolel teel S-i juurde eksisin ikka totaalselt ära. Kaalusin valutavate jalgade pärast juba tõsiselt edasi roomamist, mis poleks aga viisakatele sakslastele väga sobinud. Seega istusin ühte suvalisse Brühli parki ja jäin oma edasist saatust ootama. Õnneks helistas varsti S, kelle selgituste abiga jõudsin peagi tema juurde. Sinna jõudes mängisin natuke S-i süntesaatorit, tuli välja, et see on ka kipsiga täiesti võimalik. Kui S koju jõudis, tegin meile šokolaadimuffineid ja S luges raamatust Contra luuletusi.
Käsna-Kallel läheb kohe väga haprasti... Õitseb siin selle ananassi ees, nagu see kuuluks talle. Väiksemad tegelased ei julgenud haid tema fotosessioonile varjutama tullagi.
Õhtu lõpetamiseks mängisime väga palju Uno kaarte.
No comments:
Post a Comment