Reede oli 15. juuli ja see tähendas, et mul tuli hommikul natuke keeletoimetajaasjadega tegeleda. S-i saatsin taas Kölni ja sõitsin talle ise mõne aja pärast järele, et koos Kölnist juba rongiga edasi Aachenisse liikuda. Saksamaa läänepoolseim linn tervitas meid soojuse ja päikesega.
Tere, Aacheni rongijaam...
...ja ometigi ühed linnud, keda tunnen
Valvab linnaväravaid
Esmalt tutvustas S mulle ajaloolisi linnamüüre, pärast midagi tegime kiire jalutuskäigu linnas ja põikasime sisse ühte huvitavasse poodi, kus müüdi vinüülplaate. Vinüülientusiast S oli vaimustuses nagu laps kommipoes, mind paelusid pigem plaatide kujundused, millest mõni oli äärmiselt kunstipärane (Ludwigi muuseumi vaib polnud ilmselt mind veel jätnud).
Viimaks jõudsime sihtkohani, milleks oli Aacheni katedraal. Küll see oli seest alles kuldne!
Vähemalt ühe pildi oma reisikaaslasest pean ometi lisama
Siis oli aeg juba toekama söögi käes. Sobivat söögikohta otsides jõudsime omadega hoopis mitmekorruselisse raamatupoodi, mis pidavat olema selle piirkonna üks suurimaid. Raamatute hulgast võis leida nii Franz Kafka originaalkeelse "Protsessi" ("Der Process") kui ka lihtsalt toredaid saksakeelseid teoseid, mille nimesid ma oma teadmistele tuginedes ära püüdsin arvata.
Viimaks jõudsime toiduni. Täpsemalt sättisime end istuma üpris retrolikku söögikohta nimega Homeburgers. Peab ütlema, et see koht oli äärmiselt taimetoitlastesõbralik. Vähe sellest, et menüüs oli eraldi veggie-burgerite sektsioon, pakuti lausa võimalust ise oma burger erinevatest koostiosadest kokku sobitada. Lisaks lauda toodud hiigelburgeritele tuli meil hakkama saada ka friikartulite ja kahe õllega. Kusjuures selgus, et Saksamaal pole õlut joov naine sugugi ootamatu vaatepilt ja ettekandja teadis kohe, et Corona läheb "daamile" - see pidavat olema tüüpiline naiste õlu.
Huvitava kokkusattumusena oli söögikoha omanik otsustanud seinale riputada vinüülplaadi samalt härralt, keda varem plaadipoes uurinud olime - Glen Millerilt
Mehine jook ja naiselik jook sakslaste nägemuse järgi
Mitte väga naiselikes mõõtmetes burger. (Kui olin selle pildi emale saatnud, küsis ta, kas ma sõin selle kõik üksi ära. Jah :S)
Tänavamuusikuid ja -artiste jätkus küllalt ka Aacheni tänavatele
Ajastute kokkupõrge ehk Aacheni raekoda...
...ja 21. sajandi noored
Õhtul sõitsime tagasi Kölni. Linnas liikudes jäi silma ühe trammipeatuse taga asuv asfaldiväljak, millel inimesed lihtsalt istusid ja hängisid, nagu oleks see muru. Üks prantslannast sõbranna oli S-le oma kodumaalt juuste toonud ning et S-l oli nende vastu mõõdukas huvi, tuli meil sõita Kölni ülikooli. See andis mullegi võimaluse näha, kus ja kuidas ühed õiged egüptoloogid tegutsevad. Vahepeal kadus S alumisele korrusele juuste tooma ja ma jäin ülakorrusele üksi. Antud asjaolu tekitas pisut kõhedust, sest olin vaid loetud hetked varem kuulnud muumiatest, keda hoones hoitakse. Üksi mõne Egiptuse vaarao palsameeritud vaimuga kohtumine ei tundunud mulle kuigi meeldiva üllatusena, õnneks naasis S peagi. Järgnes spontaanne ajakirjanduslik telesaade "Vestlustund egüptoloogiga", mille staar andis reporter Mari-Liisile soliidse intervjuu.
Juba vetsuuks näitab, et oled sattunud egüptoloogide territooriumile
Täna saates "Vestlustund egüptoloogiga"...
Erialahuumor
Tagasi Brühli poole liikudes saime näha Saksa politseid tööülesandeid täitmas. Nimelt oli üks vaene purjakil meeskodanik ühte bussipeatusesse põlvili maha vajunud ja midagi need kolm politseinikku temaga seal sehkendasid.
5. päev
Laupäeval ei pidanud S kooli minema ja selle päeva märksõna oli Phantasialand. Ma käisin viimati lõbustuspargis vist umbes 12-aastaselt ja see oli Tivolis, seega nägin nii võimsat lõbustusparki oma silmadega esimest korda. Pole midagi imestada, et seda külastanud staaride seast võib leida isegi Michael Jacksoni isiklikult.
Et meil oli mitu tundi aega ja võimalus käia kõikidel atraktsioonidel, ei osanudki kohe kusagilt peale hakata. Muidugi erutas mind teadmine, et saan taas ühe asja oma tuleb-elus-ära-teha-listist maha tõmmata (Ameerika mägedel sõitmine), aga alustuseks oli vaja midagi leebemat. Nii võtsimegi suuna Mystery Castle'i poole, mis pidi meid sekunditega taevasse lennutama. Häbiväärsel moel suutis juba selle atraktsiooni sissepääs mind pooloimetuks ehmatada, aga viimaks olime õhulennuks valmis ja turvatöötaja tuli meid rihmadega istmete külge kinnitama.
"What is this?" tahtis ta mu kipsi nähes teada. Miks pagan nad seal ometi nii uudishimulikud peavad olema? Jälle tuli mul seletada, et see on kips ja ma kukkusin rattaga ja noh, teate ju küll. Paraku sai see mulle saatuslikuks, sest mehe sõnul oli liiga ohtlik mind sellises olekus taevasse heita ning ta palus mul Mystery Castle'i pühalt territooriumilt lahkuda.
Muidugi jääb igal normaalsel inimesel sellises olukorras üle teha vaid üht: võtta oma sõber kaasa, istuda lähimale pingile ja lasta tal koduvõtmega kips oma käe küljest lahti lõigata. (See polnud tegelikult nii hull, kui kõlab, sest õigupoolest oligi mul kipsiga jäänud veel vaid kaks päeva.) Igatahes vabanes mu käsi seal Saksamaal, Phantasialandi lõbustuspargi pingi peal pärast peaaegu nelja nädalat viimaks ometi kipsist ja mu käsi polnud kunagi enne tundunud nii habras, väetike ja kaitsetu. Muidugi nägi see kõigele lisaks üsna kole välja, aga vähemalt oli mu ta nüüd vaba ja turvatöötajad üle kavaldatud. See vaene Mystery Castle'i mees ei saanudki teada, et suundusin sirge sammuga edasi karussellideni, mille kõrval Mystery Castle on nagu tükike suhkrut Cayenne'i piprakaunade vahel.
Enne, kui keegi küsib, siis ei, sellega me ei sõitnud. Aga see oli nii ilus
Ka Phantasialand oli sorbettidega helde
Proovisime erinevaid Ameerika mägesid, millest ühtedel kihutasime kottpimedas (see oli vist proovituist minu lemmikatraktsioon, mõnus muusika, kiirus, kerge tuuleke nägu paitamas, siia-sinna kostuvad karjed sõitjatelt - no nii, nagu peab). Kui teiste sarnaste atraktsioonide puhul tegi asja minu jaoks põnevaks oht turvapiirete vahelt välja kukkuda, siis selle atraktsiooni puhul vürtsitas olukorda just nimelt pimedus, mille puhul kartsime S-iga kõige enam pead selles ronkmustas keskkonnas kuhugi ära lüüa.
Hästi lahe atraktsioon oli veel Black Mamba, mis keeras meid ringi tuhisedes mitu korda pea-alaspidi, jalad vabalt istme alt välja kõlkumas. Igaks juhuks võtsin enne seda oma kingad ära, vastasel korral oleks keegi võinud nendega küll sellise kiiruse juures vastu pead saada.
Black Mamba
Veel saime võidelda pagariäris möllavate virtuaalsete hiirtega, külastada ühte väga salapärast hotelli, vaadata 4D-filmi, saada märjaks, ajada meeled segadusse, põlved värisema ja adrenaliini taevasse. Mitme atraktsiooni puhul tundsin esmalt kergendust, mõeldes, et kui sellel on ka nii väikesed lapsed, siis ei saa asi järelikult väga hull olla. Selgus aga hoopis, et tänapäeva lapsed on lihtsalt erakordselt julged ja karussellide hindamine nende külastajate järele ei tasu sugugi ära. Pärast teist pöörast atraktsiooni tekkis aga mingi karastumine ja järgmistele võis juba kerge bring-it-on-suhtumisega istuda. Ometi ei saa salata, et kõige populaarsema (ja kirjade järgi maailma kiireima paigaltvõtuga) atraktsiooni 1,5-tunnises ootejärjekorras oodata oli üsna pingeline. Nii tundsingi veidi isegi kergendust, kui selle atraktsiooni tehnilise rikke likvideerimine liiga kaua aega võttis ja me mujale otsustasime suunduda.
Selliste vaatepiltide ajal tuli ikka ja jälle küsida: Mari-Liis, miks sa pead end vabatahtlikult niisugustesse olukordadesse panema?
Phantasialand oli jagatud eri sektsioonideks. Oli Aafrika sektsioon (kuhu kuulus näiteks Black Mamba), oli Hiina sektsioon, Mehhiko ja Berliini oma, aga ka näiteks müstikasektsioon (Mystery) ja fantaasia ala (Fantasy). Alumisel pildil võib aimu saada Hiina-osa kujundusest.
Ootejärjekorrad. Ma polnud enne mõelnud selle peale, et okei, sa võid igal pool käia, aga suure osa ajast võtab endale järjekordades ootamine. Heal juhul 5 minutit, halval juhul 2 tundi. Lisaks on hea, kui sul on sellises kohas kaaslane. Kõigis kabiinides oled kellegagi kahekesi ja võhivõõra inimese kõrval kiljuma hakkamine ei tee sind tema silmis ilmselt armastusväärsemaks.
Kui Phantasialandi hakati kella kaheksa ajal õhtul kinni panema, võtsime kapist mu kipsi ja S-i koti ning sõitsime lõbustuspargi bussiga tagasi Brühli. Sealt istusime peagi jälle trammile, et sõita Kölni tulede festivalile.
Kölni tulede festival on iga-aastane pidustus, mille käigus laseb rikas linn Köln uhkete aariate ja poplugude saatel taevasse võimsa tulevärgi. Ilu, mida koguneb uudistama 100-200 tuhat inimest.
Trammiga Kölni poole sõites sain näha, kui vabalt saksa noored trammis peole sõites alkoholi tarbisid. Eestis päris nii küll ei ole, et trammis pannakse juba korralik pidu püsti ja trammijuht noomib ainult sellepärast, et keegi ukse ees on. Lisaks võis täheldada, kui familiaarselt suhtlevad omavahel noored, kes on alles äsja ühiste tuttavate kaudu tutvunud: kukuvad kohe kallistama-musitama. Sotsiaalselt seega väga huvitav uurimus.
Hilisõhtune Köln oli rahvast paksult täis, nagu võiski arvata. Lisaks oli valvel VÄGA palju politseinikke, Kölni elanikele püüti tagada maksimaalne turvalisus. Patseerisime veidi sobivat vaatekohta otsides mööda Reini kallast, kuni viimaks see algas.
Ma pole kunagi taevas korraga niiiiiii palju ilutulestikku näinud ja no need aariad ja AC/DC "Thunderstruck" seal taustaks mängimas... Kuidagi ebareaalne hetk oli vahepeal, see on mu elu, ma seisan siin, Reini kaldal, sadade tuhandete inimeste keskel ja vaatan ooperi saatel ilutulestikku.
Ja siis algasid meie kannatused :D Muidugi tahtsid kõik need 100-200 tuhat inimest pärast ilutulestikku kuidagi koju saada. Kuidas saavad koju inimesed, kes on rohkelt alkoholi tarbinud? Trammi või rongiga. Mis tähendas, et Haupbahnhof oli täis rüselevaid inimesi, kes 1) õiendasid turvameestega, et need olid sobivad läbipääsud millegipärast blokeerinud; 2) püüdsid üksteisest edasi üksikute edasipääsudeni trügida; 3) ootasid ja lootsid, et selleks ajaks, kui nemad kusagilt läbi pääsevad, mõni tramm või rong ikka veel tuleb ja nad ei pea ööd jaamas veetma. Viimaste sekka kuulusime ka meie S-ga.
Jorisev, lällav ja hõiklev rahvamass, kes jaama poole suundub. Liiklejate seas oli ka üks tumedanahaline vanem proua, kes surus käed kõrvadele ja vaatas mulle kaeblikult otsa.
S-l tuli aga kaval mõte. Kui olime mõnda aega seal rahvasummas oodanud ja hakanud juba tasapisi ööbimiseks jaamas sobivaid pinke välja vaatama, pakkisime end kuidagi ühele vähem populaarsele trammile ja sõitsime paar peatust tagasi. Muidugi mõista seal nii palju rahvast polnud ja nii pääsesime tramme kombineerides pärast mõnetunniseid ponnistusi viimaks Brühli tagasi.
S-i juures sain viimaks ometi selle näkileiva, millest juba pikemat aega mõelnud olin.
6. päev.
Pühapäeval sõitsin Saksamaalt tagasi Eestisse, sedapuhku üksinda. Enne sõime S-ga Kölnis veel hüvastijätukooki ja ostsime šokolaadi, siis saatis S mu rongile ja algas sõit Frankfurdi lennujaama. Minu hirm selles kolossaalses ehitises üksi õiget kohta otsida sai reaalsuseks, aga kuidagi leidsin üles nii turvakontrolli kui ka teised eestlased, kelle juurde end Margus Karu uue raamatuga ootama seada.
Lend oli ilus, päike läks parajasti looja.
Koju jõudsin natuke enne ühte.
No comments:
Post a Comment