Aitab küll, minu elu kiirabinorm on täis

Nüüdseks olen piisavalt rahunenud ja saan kirjutada. Eile tuli mul viibida juba kolmandas traumapunktis kolme nädala jooksul - Haapsalu omas -, sedapuhku E pärast. 

Väikelinna traumapunkt - ei mingeid järjekorranumbreid, lihtsalt istu ukse taga ja oota, kuni sind kutsutakse

Pärast mõningat asjaajamist selgus, et lugu on oodatust tõsisem ja vajab lahenduseks kiiret operatsiooni, mille tegemiseks oli vaja kiiresti Haapsalust Tallinna sõita. Pakkisime end kollasesse kiirabiautosse, E paigutati kanderaamile pikali tilguti külge ning punases T-särgis ja helkurribadega punastes pükstes mees rihmastas mind kõrvalistmele. See hetk, kui näed üht oma vanematest kiirabiautos pikali ja parameedikut talle tilgutit veeni külge paigaldamas... see on hetk, kui shit gets real. 

Kaks kiirabitöötajat ees, kolmas minu ja E-ga taga, sõitsime sireenide saatel vanaema maja eest PERHi. Kohale jõudes oli seal veel kanderaamil üks vanem proua, kes tahtis meeleheitlikult ennast vabastada hapnikust, mida kiirabiarstid talle sama meeleheitlikult anda püüdsid. Natuke ootamist ja siis kärutati E minema. Siis tulid viimaks ometi pisarad ja arstid käskisid mul koju minna. Selle asemel kõndisin kiirabi vastuvõtust hoopis EMO ootesaali. Oma märja silmnäo ja varasemast ajast kipsis käega võtsin ühel toolil koha sisse. Mulle ei meeldi inimeste ees nutta ja PERHi erakorralise meditsiini osakond oli rahvast täis, aga tol hetkel tundus see ebaoluline.

Need kaks tundi läksid kiiresti. Ma ei mäleta üldse, mis selle aja sees juhtus, justkui oleksid tulnukad mu vahepeal röövinud ja kahe tunni möödudes tagasi sinna saali asetanud. Mäletan, et rääkisin telefonis vanaema ja vennaga ning et minu ees istus üks vene noormees, kelle peast tilkus verd hallile kivipõrandale ja kes oli väga halvas tujus. Kui noormees ära läks, istus tema kohale vanem meesterahvas, kes enda jalge alla jäävaid veretilku tähelegi ei pannud. Õigupoolest käib see kõik ju selle koha juurde. Kipsis käed, veretilgad, pisarad, sinised, rohelised ja valged kitlid ning ootamine.

Peagi helistasin E-le, kes ütles, et operatsioon tehakse järgmisel hommikul ja et ma läheksin siis tagasi. Siin ma nüüd siis olen, järgmises hommikus, oodates opijärgset kõnet, et haiglasse minna.

Homme pean ka uuesti PERHi minema, sest nad teevad mu käega midagi. Aga äkki pärast seda mõneks ajaks aitab? Minu perekond ei ole kunagi haige ega nõrk ning mulle ei meeldi mõte, et varsti peaksin oma blogi "Haigla päevikuteks" ümber nimetama ja EMOde kliendikaardi tegema.