Vahel tunned. Täna oli üks neist päevadest. Päevadest, mil tunned, et saad rakendada oma täit potentsiaali, teha seda, mida oskad, olla see, kes tahad olla.
See tunne sai alguse ühest koosolekust. Mu töökohustused ei näe ette regulaarset koosolekutel osalemist, täna tuli mul seda aga ometi teha ja mingil hetkel tundsin, et pagana mõnus on ikka niimoodi. Neli oma ala spetsialisti arutamas, kõigil kindel ala, mida just nemad seltskonnast kõige paremini valdavad, professionaalsel tasemel mingile ühisprojektile oma teadmiste-oskustega väärtust lisamas. Ühise hea tulemuse nimel.
***
Pärast tööpäeva korraldas Jaan Keskraamatukogus esimest korda Luuleklubi, kuhu oli kokku tulnud kümmekond luulehuvilist, sh paar juba päris tuntud luuletajat. Selliste inimeste seltskond, mõtted, looming, tagasiside ja kirg panevad mind alati endana tundma. Need on inimesed, kelle sekka ma kuulun, kelle seltskonnas saan täiesti vaba olla ja mõista, et tegelikult on okei olla natuke teistsugune, natuke liiga kirglik, hingeline ja kohati massi sobimatu. Sest selliseid on veel.
Ma ei tunne isiklikult just kuigi palju kogenud luuletajaid. Aga tõeliselt hea on vahel näha, et nad on olemas, elavad me ümber oma igapäevaelu ning on kõigele lisaks erakordselt põnevad inimesed.
***
Naabritel on all jälle metsik pidu, mis kostab isegi läbi kõrvatroppide ja ümber pea keeratud salli, aga mul on tänasest nii hea tuju, et ma ei taha isegi alla õiendama minna.
Naabriteema on tegelikult vägagi relevantne, aga sellest kunagi hiljem.
2 comments:
Tahaks ka niiii tunda, pole ammu ammu kogenud seda tunnet :/
Hoia meeled lahti, küll see tuleb :)
Post a Comment