Apokalüptiline talv enne maikuud

Kui oled kusagil Nõmme metsade vahel ja ilma poolest oleks nagu rohkem november kui peagi saabuv 1. mai, ei ole riidest slipid ja paljad pahkluud just kõige parem variant. I swear, et kui ma hommikul koorilaagrisse sõitsin, tundus ilm päris kevadine, paraku oli meie tagasiteel olukord kardinaalselt muutunud. Sellele lisasid helgust L ja A, kellega sai valu jagada. Pärast nendest lahkumist mu tõelised kannatused aga alles algasid, sest bussilt maha tulles tuli hakata kodu poole orienteeruma, mis ei olegi nii lihtne, kui sa: a) ei tea, kuhu täpselt minna tuleks, b) kogu su silmnägu on täitunud tuisuga ja c) sul on lihtsalt nii pagana külm.

Taeva abiga (okei, seekord oli taevas pigem vaenlaseks) jõudsin koju, kust oli vaja aga pärast kiireid kuivatustöid kohe edasi liikuda. Nüüd ma vähemalt teadsin, mis väljas toimub ja mil määral tuleks end uueks matkaks ette valmistada. Enne konsulteerisin veel teiste ohvritega, kes enda varustust kirjeldasid.

 mul oli näomask

kapuuts peas suur karvane

ja prillid ees

nägu oli 0% näha

inimesed vaatasid imelikult

Mari-Liis

mul on müts praegu ja suusapüksid

ja siis panen salli nagu silmadeni

ja prillid

ma ei näe õnneks, kui keegi imelikult vaatab

sest mul silmad nii lund täis

Tõnis

Kui kooriproovi algus on meditatsioon

Kui äsja on möödunud kaheksatunnine tööpäev ning ees ootab veel kolme ja poole tunnine kooriproov, siis lihtsalt ei jää muud üle, kui hinnata neid teisipäevaõhtuseid meditatiivseid hetki, mida laulmine pakub. 

Mitukümmend koorilauljat enne proovi, kõik pikali põrandal, kuulamas rahustavat meeshäält, mis kirjeldab suve, männimetsa ja pehmet sammalt. 

Elus võiks rohkem olla selliseid hetki, mil on aktsepteeritav end lihtsalt keset põrandat pikali visata :D

Varjupaigast elu esimesse balletitrenni

Et ma polnud pikka aega varjupaigas käinud, võtsin eesmärgiks seda möödunud nädalavahetusel kindlasti teha. Õnneks nõustus T kohe kaasa tulema.

Varjupaigast saime jalutamiseks 7-kuuse koerapreili, kes ei suutnud oma õnne uskuda ja valdava osa ajast läbi õhu lendas. Varjupaiga sisekorraeeskirjad näevad ette, et "koer ei tohi jalutada sind, vaid sina pead jalutama koera", ning kui T suutis koera jalutades seda põhimõtet järgida, siis mina sörkisin läbi metsa kõikjale, kuhu nelja käpaga juht mind suunas.

Kuidagi kujunes looma nimeks Maali.

Mis on elu mõte? Kas homne on parem kui täna? Millal lakkame tõeliselt olemast? Kas aeg toob vastuseid või üksnes küsimusi?

***

Hiljem viis T mind ära elu esimesse balletitrenni, kus E juba stuudios ees ootas. Õigupoolest oli ta mind ammu sinna kutsunud ja kuigi esimene tund näis hirmutav, tuli see millalgi siiski ära teha. Nagu on öelnud klassikud, you only live once.

Kuigi kui viimati vaatasin, olid ennast tundi registreerinud vaid neli inimest, leidsin (napilt) kohale jõudes eest stuudiotäie balletihuvilisi. Mõnel olid isegi need päris balletisussid jalas ja puha.

Tund algas ja minu õnneks paigutati meid E-ga kohe veidi edasijõudnumate baleriinide taha. See tuli igati kasuks, sest ma polnud prille kaasa võtnud ja treener jäi minust valgusaastate kaugusele. Järgnesid painutused, sirutused, prantsusekeelsed mõisted, pöörded, hüpped, piruetid ja graatsia. 75 minutit võttis üsnagi võhmale, aga päris baleriini tunne tuli ja järgmine kord lähen juba enesekindlamalt tagasi. Algajate jaoks tehtud balletivideote vaatamine tuleb ka loodetavasti kasuks. Eile töölt koju jõudes harjutasin kodus näiteks piruetti nii kaua, kuni süda natuke pahaks läks ja pea ringi käima hakkas :D 

Keeletoimetajaks olemise plussid (mõned neist)

1. Keeletoimetajana võid kindel olla, et aastas on vähemalt üks aeg, mil sa ei pea kartma tööpuudust. See on kevad, lõputööde aeg. Aeg, mil sind ei palu oma lõputöid toimetama ainult sõbrad-kolleegid, vaid ka täiesti võõrad inimesed, kellele on sind soovitanud mõni ühine tuttav. Aastaid tagasi poleks ma osanud küll arvata, et hakkan töödele ei ütlema, aga praeguseks suudan seda juba teha ilma suuremate sisevõitlusteta. Sest vanusega tuleb paratamatult mõistmine, et lisaks pidevale töö tegemisele oleks vaja aega, et teha muid toredaid asju, nagu magamine ja söömine. Mingi hetk saab graafik täis. Ja see on okei.

2. Mõtlesin sellele, kui paljud inimesed igal aastal toimetusabi paluvad, ja minus tekkis küsimus, miks meie baka ja maka lõpetamise ajal see teema kuidagi üldse aktuaalne polnud. Siis meenus mulle, et enamik mu ülikoolikaaslastest olid keeleteadlased ja tõenäoliselt lihtsalt ei vajanud enda töödele keeletoimetust, saades sellega ka ise hakkama. Seega on kogu see mure, kuidas oma lõputöö keeleliselt õigeks ajaks korda saada (ja selle eest veel raha välja käia), meist mööda läinud. 

3. Sa võitled ülla asja eest. Võib-olla ei seostu keeletoimetamine esimesena mingi ülla ja maailma nähtavalt paremaks muutva alaga, nii nagu seda teevad näiteks tuletõrjumine või korrakaitse. Aga vahel tunnevad missioonitunnet isegi keeletoimetajad. Mina tundsin seda hiljuti paar päeva tagasi, aidates ühte teksti toimetada. 

Koos teiste asjadega soovitasin autoril ühe sõna ära muuta ning selle selgemaga asendada. Ta ütles ei. Miks? - Sest see on nii hea hägune sõna. - Aga hägune tähendab, et sellest ei saa kõik ühtemoodi aru ju? - Jah. See ongi just hea, et ei saa. 

Kui kõigi inimeste eesmärk oleks väljenduda häguselt, et nende kirjutatut-öeldut saaks mitut moodi tõlgendada, siis jõuame varsti olukorrani, kus räägime üksteisega, ilma üksteisega tegelikult rääkimata. Kirjutame midagi ega tahagi, et keegi sellest aru saaks. Matame selgust ja konkreetsust aina enam sõnadega, mis jätavad meist suurema, targema ja tähtsama mulje. Mida Johannes Aavik selle peale ütleks? 

Seega ma luban, et võitlen edasi, mis siis, et vahel tundub, justkui tuuleveskitega. Teisipäeval kogunesid ühte Tallinna Ülikooli aulasse mitukümmend keeletoimetajat, kes tõestasid, et ma ei võitle üksi. Ja tegelikult on peale keeleteadlaste veel nii palju inimesi, kes keele vastu huvi tunnevad, kes tahavad küsida, arutleda, uusi sõnu luua ja vanade tähenduse üle mõtiskleda. Nad on kõikjal me ümber, olemata kunagi üheski eesti filoloogia loengus käinud. Olge te tervitatud. 

püüa vaid lugeda kokku 
kõik käed
mis alati aplalt
su poole on sirged
määrida palsamit soontele veenis
mis kõikidel kaarduvad 
vibuna pinges
täna sa kedagi päästma ei pea
kui vajabki abi
see murtute hord
tule viin su nüüd koju
ju ometi tead
et ennastki aitama pead
mõnikord

kui haarabki kinni
sust käsi või paar
peal tolmune häda
ja pettumusrusu
siis ütle
et kedagi aitad sa juba
on temagi tähtis - 
nii ütle
ja usu

homsetes järgmistes hetkedes kunagi
julgeme, oskame, tahame
praegu me vabadust ihkavad südamed
üksteise ees veel ei avane

kui oleksin ainus
kui olekseid poleks
kui kardaksid jääda must ilma
esimest korda siis võib-olla vaataksid 
kauem kui korraks
mul' silma

Asjad, mida purjus meessoost sõbrad ütlevad ehk nädalavahetuse special

(Istub, käed diivani seljatoele laiali laotatud) 

"Ega sind see käsi ei häiri? See pole sinule."

***

(Küsib neiu käest)

"Noh? Mis tooted sul on?"

***

"Oi, kui ilus naine tuleb! Nii kõrge!"

Mida teha, kui Sul on kiire, aga eksinud naine vajab tänaval abi?

Mõtle sellele, et ta on kellegi tütar. Kellegi õde, abikaasa või tüdruksõber, et tal on kodus keegi, kes temast hoolib ja kellele ta õhtul koju jõudes räägib kõigist oma päevasündmustest. Mõtle, et tal on kindlasti teisigi inimesi, kes soovivad talle vaid parimat, kes on huvitatud sellest, et ta jõuaks õigel ajal õigesse kohta. Kes tema rõõmudele alati kaasa elavad ja peavad teda lohutama, kui tal läheb halvasti. 

Ole üks tema päevasündmustest. Aga ole hea sündmus.

Muidugi aitab empaatiat kasvatada see, kui oled hiljuti ise täpselt samasuguses olukorras olnud. Kuid Sul on võimalus olla minust suurem inimene ja teha head ka ilma enda kogemuseta. 

Sest nagu ütles Machine Gun Kelly, we all need a little more love.

EESTLANE ARMASTAB VAIKIDES

kui sa oled eestlane
siis armastad vaikides
imetled vaatad kaugelt kedagi
mõtled tema juba on alles midagi
aga tunnistada seda
vaevu iseendalegi julged
võib-olla küla jaanitulel kord aastas kui kulged
pikemalt talle silma vaatama jääd
koju jõudes õnnest õhetad, jess -
senise elu ilusaim päev!

proovid ikka teinekord
avada maailmale
oma soojemat külge
ja just siis kui arvad
et see välja tulema hakkab
kuuled jutte et oled ülbe

ühega suhtled juba mõnda aega
kes on täitsa normaalse inimese moega
hea rääkida ilmast
Eesti Laulu finaalist
kord ettevaatlikult ka rahast
teda kui tänaval näed
võib juhtuda et ei peitugi sa prügikastide taha
kui kallistate
siis see on erakordne ja põnev
mis siis et tema kohta 
võiksid tegelikult öelda "minu parim sõber"

pimekohtingul
kaks tundi kellegagi istud vaikides koos
ja pärast lahkumist
väga ei mäleta
kas ikka head aega ütlesid
aga noh isegi kui ei
siis kõige tähtsam on siiski see
et sa nõnda öelda mõtlesid

Tõeliselt suurt kõhedust ja üksildustunnet tekitavad hetked, mil koged, kui vähe tunnevad sind inimesed, kes peaks sind tegelikult hästi tundma.

13. ja neljapäev ehk esimene autoriõhtu

Täpselt nädala pärast kell 17.30 tutvustan Keskraamatukogu rõdusaalis oma last nimega Harmonious Bliss ning räägin natuke luuletamisest oma elus. Paar luuletust esitan ka. 

Muu hulgas loodan, et saan kohaletulijatega natuke kirjutamise teemadel arutleda ja teistegi loomingut kuulata. Lisaesinejad on igati oodatud!

Ürituse leiad siit:

https://www.facebook.com/events/1451066598251048/

Pilt viimaselt k6vnilt, kus ma parajasti ei luuleta, vaid vestan tõestisündinud lugu sellest, kuidas klubikülastajatest mehed luuletavatesse naistesse suhtuvad :D

One love!

Äkksuvi, metsloomad linnas ja veidrad vanusepiirangud ehk 4.-5. päev Šotimaal

4. päev

Seekord saatsime hommikul kooli Krissu ja jäime daamidega elutuppa juttu ajama. Sattusime veidi hoogu ja nii avastasime mingil hetkel, et on juba aeg oma meessoost kamraadiga ülikoolilinnakus kokku saada. 

Krissu ja Tintsu viisid meid ülikooli botaanikaaeda, mis kujutas endast suve keset külma Aberdeeni: päikese, lindude, lillede ja soojusega. Esimest korda selle reisi jooksul sain kindad käest võtta. 

Jalakäijad, ärge kihutage!

 Oo, suvi, kus sa küll oled olnud?

Giidikesed

Külastasime ka järjekordset surnuaeda ja kirikut, kus meid haaras otse ukselävelt oma hoole alla üks agar naissoost kirikutegelane. Kuidagimoodi teadis ta kohe, et Krissu õpib Aberdeeni ülikoolis ja on tulnud meile kui turistidele kirikut näitama. "Did you know you're only showing them half a church?" küsis ta oma jutu alustuseks ja järgnes monoloog sellest, mida kiriku kohta kindlasti teadma ja näitama peaks. Jälle need sõbralikud šotlased.

Tähtsad vapid

Üks eriti vägev orel

Ringkäik viis meid ka Seaton Parki, mille märksõnadeks võiks olla rohkelt tormides murdunud puid, nartsissid (nagu mujalgi Aberdeenis) ja Doni jõgi. Silmasime kaugel jõe kaldal ka ühte kitsetaolist olendit, kelle jäädvustamiseks tuli fotograaf Mari-Liisil oma fotomasin viimase piirini viia.

Lindudelgi peab oma kirik olema

The mighty Don

Aberdeenlaste lemmiklilled ...

... ja tormides murdunud puud

Kitsevaatlus teiselt poolt jõge

Paaritunnise matka järel nautisime kodus taas istumise võlusid ja Krissu tegi meile süüa. Siis jätsime Tintsu koju õppima, saatsime Krissu tööle ning suundusime emaga viimaseid naelu laiaks lööma. Minu jaoks oli viimase linnakülastuse põhieesmärk kodustele mõni meene leida, mis pärast põhjalikke otsinguid ka õnnestus. 

Arvasin esmalt, et Šotimaad külastades ei saa ma sealt muidugi lahkuda ilma Šoti viskit proovimata. Siin tuli mõistuse häälena mängu Krissu, kes soovitas hoopis mingit head Šoti käsitööõlut proovida. Ta ütles, et viski mulle nagunii eriti ei meeldi ja ma ei tegevat nii või naa vahet Šoti viskil või igasugusel teisel viskil. Selles oli tal õigus.

Läbi Aberdeeni kesklinna toidupoe poole kõndides küsis Krissu, kas mul ikka pass on kaasas, et õlut osta. Muidugi ei kandnud ma meie linnaavastusretkede ajal passi kaasas, aga tuli välja, et seda läheb Aberdeenis peale alkoholi vaja ka näiteks peavalutablettide, kääride ja liimi ostmiseks. Krissu rääkis, et käis kunagi Tintsule Paracetamoli ostmas ja pidi ka siis dokumenti näitama. Nii leidiski aset olukord, kus mu kaks aastat nooremal vennal tuli mulle alkoholi osta, samal ajal kui mina kahtluste peletamiseks distantsi hoidsin. Joogivalikuga olin iseenesest äärmiselt rahul, sest milleks üldse valida, kas viski või õlu, kui võid saada mõlemad?

Viskiõlu kogu oma hiilguses

Viimane õhtu Šotimaal lõppes sellega, et noored jõid kolmekesi elutoas õlut ja rääkisid Eestist. Kui Krissu ja Tintsu olid (kella poole üheteist paiku öösel) läinud ülikooli raamatukokku meile pileteid välja printima, saime emaga jäätise kallale asuda. 


5. päev

Ärkasime puhkuse kohta ikka waaaaay liiga vara. Krissu ja Tintsu saatsid meid emaga bussi peale, millega sõitsime Aberdeeni lennujaama ja sealt edasi lendasime juba Kopenhaagenisse. Õnneks oli seekord meil seal orienteerumiseks rohkem aega. 

Aberdeeni lennujaamas leidus huvitavaid šotipäraseid suveniire

Kopenhaageni lennujääm jällegi rõõmustas multikultuursuse toetamisega

Kopenhaagenist Tallinna lendasime nagu tõeliselt miškad, süües taevalaotuses lihata pitsat ja juues teed.