25-aastase Mari-Liisi laupäev 16-aastase Mari-Liisi blogipidamisstiilis

[Palun suhtuda järgmisesse postitusse avatud meelega. 

Hakkasime K-ga sel nädalavahetusel oma 16-aastaselt kirjutatud blogisissekandeid lugema (siis oli mul veel ainult sõpradele avatud Blissful Harmony) ja sealt leitu on ikka tõepoolest kuldaväärt materjal. Täiesti hämmastav, kust tuli meil küll see aeg, et iga suuremat (ja tihtipeale ka väiksemat) ettevõtmist üles kirjutada täpsusega, mis võinuks vabalt sobida kohturaportitesse. Ja sellised postitused ei olnud erandid, kirjutasimegi neid iga paari päeva tagant või lausa üle päeva, ning need moodustasidki meie ajaveebide peamise konsistentsi.

Et järgmisel sissekandel oleks veidi rohkem väärtust, toon teieni reaalsed sündmusest möödunud laupäevast Tartus. Nii, nagu neid oleks kajastanud 16-aastane mina. Ja noh, te võite ju naerda, aga tegelikult on mul hea meel, et pikka aega nii täpselt raporteerisin. Vahel neid postitusi lugedes tundub, nagu oleksin tagasi neis hetkedes. Seega: aitäh, mineviku-Mari-Liis ja mineviku-K, te olete tuleviku-meile tõelise kingituse teinud. Isegi kui meie nüüdne blogimaailm on märksa faktivaesem.]

***

Laupäeval ärkasin kõigepealt elutoa diivanil kella 10 ajal. Ametliku äratuseni oli veel 20 minutit aega ja ma võtsin sellest ajast viimast. Pärast ärkamist sõin marjakooki, ema eelmisel õhtul tehtud kringlit, banaani ja jõin rohelist teed. Kui olin pesemas ka käinud, tuligi hakata juuksuri poole liikuma. Juuksuriäri oli nüüd uues kohas, kus ma varem polnud käinud, aga õnneks oli ema eelmisel õhtul mulle logistikat selgitanud. 

Leidsingi koha ruttu üles, see polnud sugugi keeruline. Varasemaga võrreldes oli koht tunduvalt avaram ja valgem ning juuksurid ise olid väga rahul. Triin tervitas igati mu seekord veidi lühemat soenguideed. Ta on hästi hooliv selles mõttes, et küsib alati kõik sada korda üle, eriti kui mu nägemus erineb tavapärasest. 

Seekord ei vaibunud jutuhoog hetkekski, rääkisime muu hulgas näiteks juuksuritoolide tellimispõhimõtetest, Haapsalu veinipäevadest, tema väiksest pojast, laulupeost, kuu faasidega arvestamisest juukselõikusel, puhkamisest, koolilõpetajatest ja paljust muust. Siis jätsin juuksuriprouadega hüvasti ja suundusin linna, eesmärgiks veidi poodides ringi vaadata. 

Kvartalist leidsin päris mitu huvitavat riideeset ja muud vajalikku. Ilm oli lihtsalt imeline ja kuna ma ei soovinud veel koju minna, mõtlesin Loitsukellerist läbi käia, lootuses seal H-d kohata. Oli see telepaatia või midagi muud, just sel hetkel helistaski H, kes polnud küll Loitsukelleris tööl, aga viibis siiski linnas ja küsis, kas ma ei tahaks temaga natuke hängida.

Käisime Maksimarketis ja ostsime oma plaanitud piknikuks salatit, juua ja hummusekrõpse. Seejärel asusime Emajõe kallastel sobivat maandumispaika otsima. Esmalt langes valik Atlantise kõrval asuva pargi kasuks, kuid pärast umbes kahesekundilist sealviibimist selgus, et päikest on isegi kõvasti rohkem, kui võiks soovida. Et meil polnud huvi esimese 10 minutiga põletushaavu saada, läksime varjulisemat kohta otsima. Lõpuks leidsime selle Sisevete Saatkonna vastas olevalt platvormilt teisel pool jõge. Sõime ja jäädvustasime kauneid Emajõe kaldaid ning valmistusime viimaks pindmistelt teemadelt nende sügavamate juurde liikuma, aga just siis tuli meile seltsi. 

Meie juurde kõndis üks habetunud ja väga väsinud olemisega noormees, kes ütles, et arvas, et teab H-d. H teda ei teadnud. Salatit nähes küsis ta, kas oleme taimetoitlased, ning jaatavat vastust kuuldes hakkas pajatama, kuidas temagi kunagi taimetoitlane oli. "Pajatama" on muidugi natuke liiga uhke sõna, arvestades, et enamiku ajast ta lihtsalt kükitas meie ees kivistunud näoga, elimineerides igasuguse võimaluse meil tähtsaid uudiseid vahetada. Kui temalt midagi küsida, tuli vastust vähemalt 10 minutit oodata, nii et ei võinud kindel olla, kas ta mõtleb vastuse peale või on selle kõrvust mööda lasknud. Mehe säravamate hetkede hulka kuulusid küsimused, millega me tegeleme ja mis meil õhtul plaanis on, aga arvestades, kui kaua see närbunud külaline meie juures viibis, ta oma sealolu pelgalt nendega ei õigustanud.

Mingil hetkel sai meil ikkagi villand ja asutasime end liikvele, millest oli kahju, sest pärast pikka otsimist olime nii hea koha leidnud. Noormees küsis kohe, kas võib meiega kaasa tulla. Ei võinud. Aga see teda ei takistanud, sest pärast paarikümmend meetrit sosistas H mulle, et mees käib meie taga. Jätkus operatsioon "Varju", mille tulemus oli trio asemel duo ja võimaldas meil lõpuks ometi segamatult suhelda. 

Vahepeal tuli meie juurde ujuma üks Siberi haski, kellel oli ka ilmselt päris palav ja kes pärast suplust ikka väga rahulolev näis. Natuke pärast koera ujusid meie paadisillalt mööda ka üks naisterahvas, terve kari kanuusid, mõned mootorpaadid, lodi Jõmmu ja Pegasus. Hiljem sain kodus teada, et mu emad olid sellel samal Pegasusel, mis meist mööda seilas. 

(Ma olen praeguseks seda postitust kaks päeva kirjutanud ja reaalselt ei kujuta ette, kuidas sellist asja sai teha. Iga. Kuradima. Kord. Aga mis muud, kui võiduka lõpuni.)

Saatsin H bussi peale ja läksin ise ka koju, kus tegin väikese uinaku ja käisin duši all enne, kui emadega sööma hakkasin. Üle pika aja oli vanaema jälle mõnus näha, näitasime üksteisele pilte viimase aja sündmustest ja naised rääkisid, mida nad linnas tegid. Pärast väga hilist lõunasööki (või hoopis varajast õhtusööki?) soovisid daamid veel natuke veini juua. Eesootavat õhtut silmas pidades jõin vaid veerand pokaali. 

Vahepeal olime K-ga kokku leppinud, et lähen tema juurde ja pärast kohtume teistega linnas. Riietust valida polnud seekord raske, sest teadsin juba, et tahan panna varem Kvartalist ostetud pükstüki (ma olen ammu oodanud, et saaksin seda sõna kasutada :D). Kui valmis sain ja olin rõivastuse juurde sobitanud ka oma vaieldamatult kõige hirmuäratavamalt kõrgemad kingad, lõid emad risti ette ja tundsid täitsa siirast huvi kohe, kuidas üks inimloom nendega käia suudab. Tegelikkuses on need sellised kingad, millega pärast esimest paari sammu kaob eluisu korraks ära, aga hiljem saab valu justkui osaks sinust ja kui oled nendega juba kauem olnud, siis harjud sellega täielikult. Lisaks noh, on need mu lemmikkingad :D Kui olin majast aga paarkümmend meetrit kaugemale tipsinud, hakkasin mõtlema, et selline tipsimine moodustab täna suure osa mu õhtust. Kõigepealt jalgsi K juurde, siis jalgsi linna, siis veel linna peal ja pärast jalgsi koju. Ja ma mõtlesin, et kurat sellega, läksin koju tagasi ja panin madalad kingad. Mille peale emade silmis värelesid härdusepisarad ja nad ütlesid, et ometi kord teed elus midagi õigesti :D

Maximast ostsin K juurde kaasavõtmiseks kaks õlut, juustupärleid ja krõpsu. Krõpsude kättesaamiseks ülemiselt riiulit tuli päris palju vaeva näha ja see oli hetk, mil mõtlesin, et pagan, kõrged kingad oleksid siinkohal hästi ära kulunud. 

K maja ajasin alguses segamini, aga telefonikõne K-le aitas õige hoone välja selgitada. K juures vahetasime muidugi viimase aja tähtsamaid uudiseid ja muresid, jagasime nõuandeid, kuulasime nostalgilisi laule ja siis hakkasimegi lugema meie 16-aastaselt kirjutatud blogipostitusi, mis pakkusid rohkelt äratundmishetki. 

Kell 22.15 hakkasime kahekesi linna poole jalutama (K elab Annelinna alguses). Turusillal imetlesime päikeseloojangut ja jäädvustasime seda. Kaubamaja juures saime H-ga kokku, kelle juures imetlesime taas kord (pehmelt öeldes) üliviimistletud välimust :D 

Kõigepealt võtsime suuna Mökusse. Tee peal kohtusime ühe lokaali ees Kadiga, keda sai veidi nässerdatud, seejärel tellisime juba Mökus rummikokteile ja selgitasime välja meie seltskonnast kõige kiirema (mina see polnud). 

Pärast Mökut läksime tagasi Rüütli tänavale, teel sinna nägime jälle Kadi, kellega oli nüüdseks liitunud ka B. Neiud meiega Shootersisse tulla siiski ei soovinud, seega jätkasime oma rännakut kolmekesi. Shootersis oli parajasti kokteilidel see kaks-ühe-hinnaga-värk ja me K-ga valisime Mojitod. Baarileti ääres kohtusime Katsiga, ja nii oli sel õhtul juhuslikult nähtud kõiki Padjaklubi liikmeid (K-d ja H-d muidugi mitte nii juhuslikult). Ühildasime Kats oma seltskonda ja aeg Shootersis kulus peaasjalikult ikka tantsimisele, kuigi isegi madalate kingadega hakkasid jalad sellise intensiivsuse juures valutama. Muusika polnud aga seekord kuigi hea ja seepärast liikusime edasi H lemmiklubisse Maasikas.

Seal oli muusika grammi võrra parem, nõtked neidised näitasid laval ette, kuidas õigesti tantsida ja purjus raske jalaga eestlased püüdsid seda kõike järele teha. Nüüdseks olime taas kolmekesi jäänud, sest Kats jäi Shootersisse. Noh, meie pluss mõni juhuslik noormees siia-sinna, kes end sujuvalt, aga edutult seltskonda püüdsid sulandada. Kella kahe paiku öösel sättisime end vahelduseks jalga puhkama, enne veel tegime fotograafi juures pilti. Ootasime veel tantsimiseks viimast head lugu, pärast mida koju minna. Häid lugusid tuli aga järjest päris mitu ning umbes pärast neljandat lahkusime Maasikast. 

Jätsime H-ga hüvasti ja siis hakkasime K-ga koos koju jalutama. Isegi madalad kingad polnud mu jalgade vastu selleks ajaks just kõige sõbralikumad, aga õnneks on meil K-ga täpselt sama jalanumber, mis on alati võimaldanud meil sellistes olukordades üksteisega kingad ära vahetada. Nii tegime ka seekord ja edasine kodutee oli nagu kõndimine paradiisis roosi kroonlehtedega kaetud samblal. 

Kõndisime K-ga sõbralikult käsikäes koju, vahetasime jalanõud tagasi ja koju jõudsin natuke pärast kolme. 

Nii oleks kirjutanud 16-aastane Mari-Liis. Tänaseks oleks tal juba terve uus pikk postitus sellest, kuidas ta pühapäeval Lauriga kokku sai ja looduses jalutamas käis, oma luuletusi näitas, kuidas Lauri talle jäätist ostis, mediteerimist õpetas, oma sõõriku talle andis ja pärast koju viis. 

Aga jäägu see minevikku, sest olevik on parem.