Reedel pärast tööd korjasid Malla, Taavet ja Juku mind Sikupilli Prisma parklast auto peale, kust sõitsime edasi Aegviidule W sünnipäeva tähistama. Seal oli rahvast juba rohkem ja aina juurde tuli, nii et lõpuks oli seltskond juba päris korralik.
Lisaks väärt seltskonnale tuleb rõõmustada veel paari asja üle. Näiteks selle üle, et sain järele proovida autosse ehitatud sauna kogu selle seadeldise luksuslikkusega. Või selle üle, et kui tundus, et hilisõhtul hakkas jahenema, sai lisaks SaunAudile ka tünnisaunas hängida, millesse paigutas end huvilisi rohkem, kui sinna mõeldud oli.
Reede õhtul kell 21 mängib Aegviidu metsades muusika, grill töötab ja pidu on täies elujõus
Kaks sauna sõbralikult koos, ootamas inimesi, keda endas soojendada (Foto tegi Kats)
Järgmisel hommikul (või õigemini pigem lõunal) ärgates põletas päike vaid hetkega ära mu õlad ja nii algas inimeste pühendunud sissemäärimine kõiksuguste päikesekaitsevahenditega. Grillil küpses lakkamatult vaid liha, nii et kui ma olin kogu enda ettenägelikult kaasa võetud toidu ära söönud, sõin hapukurki ning ühe tüdruku leivakorvikesi ja elu oli jälle ilus.
Mingil hetkel ilmutas end romantiline luulehing, kes tahtis metsas omaette veidi ringi vaadata. Looduse keskel olemine mõjub alati kuidagi rahustavalt, aitab mõtteid koondada ja lihtsalt hetkes elada.
Kahjuks ei võtnud ma oma pikemale jalutuskäigule kaasa vahendit, millega pilti teha, aga üks hetk oli eriti maagiline. Leidsin metsas jalutades ühe jõe, puust sillaga (mitte see, mille pilt ülevalpool). Igatahes oli mets vaikne, kuulda võis vaid linnulaulu ja puude kohisemist, veidi ka vee voolamise häält. Seisin seal silla peal ja vaatasin, kuidas vesi voolab ning soe päikeselaik vesiroosilehed erkroheliseks muudab. Vees hõljuvate lehtede vahel ajasid liuskurlased ja teised vee-elukad oma igapäevaasju.
Kui see päike seal siis neile vesiroosilehtedele paistis, oli see kõik nii ilus, et mõtlesin: kui peaksin valima oma elu viimase hetke, siis võiks see olla just selline. Edasi mõeldes nägin juba ennast vee all, väänlevad taimed ümber hõljuvate juuste mähkunud, päike veepinnal sillerdamas ja viimane asi, mida kuuleksin, oleks linnud.
Siis olin jälle reaalsuses. Keerasin uitmõtetele selja ja jalutasin läbi metsa tagasi inimeste juurde. Õhtupoole sättisin end sedapuhku Katsi ja Atsi auto tagaistmele, Ats ostsis tüdrukutele jäätist ja koju jõudes mõtlesin, et mul on vedanud.
No comments:
Post a Comment