Siis kuidagi juhtus selline asi, et ma unustasin üldse ära, et mul hamstrid on. Päris pikaks ajaks. Hamstriomaniku auväärne staatus meenus mulle väga, VÄGA palju hiljem, kuidagi olid hamstrid kohutava obliivioni aga üle elanud. Sama šokeerivana aga, kui oleksid mõjunud kolm surnud hamstrit, näis tõsiasi, et terve puur oli hamstritega täitunud. Natuke vanematest veidi värskemate kuni päris vastsündinuteni välja. Vaba ruumi polnud peaaegu üldse, närilised olid tihedalt kokku pressitud, siin-seal võis täheldada parasjagu armurõõme maitsvaid paare. Kõik muidugi omavahel sugulased.
Samal ööl nägin veel unes, et üks mu kunagine kursaõde oli minusse armunud, avaldas oma tundeid ja püüdis mind suudelda, mille peale ütlesin, et ei saa kahjuks samaga vastata.
Wtf, brain?
No comments:
Post a Comment