Kui saab Pirita kloostris rokkida

Pühapäeval oli laulupidu, eile õhtul juba Three Days Grace. See tähendas, et eelmised emotsioonid polnud jõudnud veel hääbudagi, kui läksime juba Pirita kloostri varemeisse uusi koguma. Issand. 

Kõigepealt ideaalne ilm, ideaalne seltskond ja ideaalne asukoht. Seega on kõik eeltingimused ideaalseks kontserdiks juba loodud. Inimesi on just parasjagu, nii saame end mugavalt üsna lava lähedale sättida. Juba esimene lugu on "I Am Machine", mis tähendab, et me K-ga oleme esimestest nootidest peale üles köetud :D Paar lugu veel ja K liigub minu eest mu kõrvale, väites, et mina ja Kristel kiljume talle mõlemalt poolt liiga kõvasti kõrva.

Meie energia ei vähene hetkekski, sest järgnevad kõik lood, mida need musta riietatud, needistatud ja tätoveeritud inimesed kuulama on tulnud: "Pain", "Never Too Late", "Animal I Have Become", "I Hate Everything About You", "Just Like You" ja "Home", lisaks mõned kõvad trummi- ja klaverisoolod koos paari uue hea leiuga, nagu "The Real You" ja "Painkiller". Kehavigastusi me seekord õnneks ei saa, kuigi vahepeal hakkab noormeestepööris meie kõrval juba ähvardavalt moshpit'iks muutuma. 

Enamik publikust teab sõnu peast. Need inimesed on tagasihoidlikud eestlased, aga mitte sel õhtul. Vägev on juba ainuüksi võimalus sellise bändi laivil möllata, aga tõelise emotsiooni loob see, kuidas inimesed ühes rütmis hüppavad ja laulavad koos sinuga nii, et kloostri seinad värisevad: I hate everything about you, why do I I love you? Neis sõnades leiab äratundmist nii see habras tüdruk minu ees kui ka kahemeetrine nahkjakis mees veidi eemal, ja on võimas, et muusika, sõnad ja emotsioon suudavad väliselt erinevaid inimesi niimoodi ühendada. (Tegelt ka, why do I love you?)

"Rioti" ajal läheb publik päris pööraseks ja see kõik saab liiga kiiresti läbi. Piritalt koos teiste rokisõpradega kodu poole liikudes kuuleb kõikjalt, kuidas rahvas ikka veel lugusid laulab. Kui T on meie naistekarja turvaliselt minu juurde viinud, kõlab veel tükk aega öösel ühest Kristiine korterist: I will never give up on you, I see the real you, even if you don't, I do. I do.

Ka meie kolme teisipäevahommik algab sama muusikaga. Siis saadan K ja H Tartusse tagasi ja tulen ise tööle. 

Võimalik, et see on üks neist postitustest, mille emotsionaalsuse pärast ma hiljem natuke häbi tunnen, aga praegu tunnen, et väiksemaid sõnu lihtsalt ei saaks kasutada. 

Aitäh.