Lauluväljak. Laupäevane proov. Vihmakeepidesse ja jopedesse riietunud tuhanded noored rivistuvad tuult ja vihma trotside laulukaare külgedel. Proua Randjärv hoiab läbi valjuhääldi ootajatega vestlust üleval.
"Aga kas tuju on hea?" - "Jaa!"
"Kas tahate juba lavale minna?" - "Jaa!"
"Kas te olete juba väsinud?" - "Jaa!"
"Kuulge ... Õige vastus on "Ei"!"
Pika proovipäeva lõpuks on kõik ihuliikmed kaunis külmunud, sest kehvad ilmastikuolud on lauljaid päris korralikult räsinud. Energia on aga hea ja laulud nagu "Isamaa ilu hoieldes" ning "Meie" tõmbavad lisaks lauljatele ka proovi vaatava publiku käima.
Enne magamaminekut võtan palaviku kartuses paratsetamooli ja triigin rahvariideid. Sopranite Facebooki grupis arutletakse, kas kellelgi on lisasõlge ja kui mitu kampsunit peaks rahvariidete alla panema, et külm ei hakkaks. Arvestades, et proovis olid paljud sulejopedega, tundub mõte paljastest rahvariietest kõhedusttekitav.
Pühapäeval ongi ilm kahtlaselt pilvine, päikest ei paista kusagilt. Panen mitu kihti riideid rahvarõivaste alla, isegi jope võtan kotiga kaasa. Kui olen pooleldi bussiga, pooleldi jala jõudnud kohta, kus rongkäiguks rivistuma hakatakse, saan aru, et hakkab palav. Eelmise päeva tuulest pole mingit märki ja vihmagi saame vaid paar piisakest. Enne marssima hakkamist punuvad tüdrukud üksteisele soenguid, vaatavad viimast korda nootides raskeid kohti üle ja teevad pilte.
Rongkäiguks valmis!
Meie koor jõuab lauluväljakule peamiselt "Kungla rahva" ja "Tuljaku" saatel, uhke kaarik dirigendiga ees veeremas. See jäi, muide, silma ka meediale: http://www.ohtuleht.ee/814469/fotod-lastekooride-liigijuht-labis-laulupeo-rongkaigu-koos-oma-9-paevase-titaga.
Pärast lauluväljakule jõudmist ja esimesi ühislaule käime söömas ja võtame riideid vähemaks. Segakooride esinemiseni on palju aega, seega jõuame veel puude all pikutada, neidudekoori esinemist vaadata, omaloodud eksprompt-kinnisvaramängu mängida ja tuttavaid tervitada. Päev on jõudnud õhtusse ja õhtu endiselt soe.
Lava veel puhta tühi
Soprani-selfie
Puhkehetkel
Meie omaloodud kinnisvaramäng
Viimaks jõuabki kätte aeg laiali laotatud vihmakeebid puu alt kokku korjata ja segakooride rivistusele minna. Siis tuleb segakooride esinemine, pärast mida laulab juba ühendkoor. Üks tüdruk küsib tagant, kas mul on vett, sest see kõvasti laulmine ja lakkamatud ovatsioonid on häälele hakanud. Tuleb "Isamaa ilu hoieldes", "Eesti muld ja Eesti süda", "Ta lendab mesipuu poole". Emotsioonid möllavad ja lauljate keskel tunnen juba tuttavaid laulupeo-külmavärinaid, vaadates, kuidas publik ühtse taskulambi- ja lipumerena lainetab ning laulab: "Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma ..." Need on eestlased, nad kõik on siia kokku tulnud, nagu juba tavaks saanud, ja nad lubavad jääda.
Jah, mina jään ka.
No comments:
Post a Comment