[...]

mu süda su hambus
vaid kulutab ruumi
saaks rebida tükke 
must priskemaid suuri
see kasutu mass
ju võib jätta su nälga
ja nii selle lihtsalt
sa sülitad välja

Ma olen ikka arvanud, et mu suurim hirm siin maailmas on kaotada kedagi, keda armastan, aga oma loomingu saatmine võõrastele inimestele, mis sellest, et kirjandusinimestele, küündib üsna lähedale. 

Reaalselt, mul hakkavad enne SEND-nupu vajutamist käed värisema ja selleks, et ma üldse nii kaugele jõuaks, tuleb juua vähemalt pokaalitäis veini.

Elu võitlused.

Postitus nädalavahetusest, mil K juhiload sai

 Päevakangelanna

Pärast Ruuni veganpitsat ja smuutit tundus mõistlik haarata paar sooja jooki ja Emajõe kevadises päikeses võtta läbi kõik päevakajalised teemad psühhopatoloogiast kuni kvaliteetkirjanduseni.

Päikest oli nautima tulnud ka seltskond Emajõe parte.

Ma tahtsin seda mängu nii pikka aega ja just siis, kui olin juba ammu veendunud, et mul tuleb see internetist tellida, avastasin selle laupäeval ühe mängupoe vaateaknalt. Noh, jumalik märk on jumalik märk, ega lihtinimene sellise taevaime vastu saa, ja niimoodi saigi minust ...

... plahvatavate kassipoegade mängu õnnelik omanik

Vahtralehtede pidu

Ilmselgelt lausa pakatame uhkusest oma nüüdsest juhtimisvõimelise sõbranna üle. (Ja õnnest, siirast õnnest, sest lisaautojuhid kuluvad alati ära :D)

Õhtud, kus kõik on looming

Võib-olla saab kõik korda.

Kui on rahvapärimust edasi viivad luuletajad, kes kirjutavad ka laule ja mängivad pilli. Kes elavad linnast eemal, kes naudivad looduse ilu enda ümber ja näitavad oma loominguga, kui väärtuslik see on. 

Kui on raamatukogude hubane atmosfäär, aknast paistev loojuv päike ja luulele taustaks kõlav muusika, mis viib siinsest maailmast natukeseks ära.


Kui on su luuletajatest sõbrad ja kui saad esinemiste tõttu uusi.

Kui on luuleüritusele järgnev õhtu Mauruse pubis, kui on vein, kaasluuletajaist sõbrannad ning ühine lainepikkus. 


Kui on õhtud, kus kõik on nii looming.

Meeldib

Ilusat rahvusvahelist luulepäeva!

jälle kilomeetreid

me ümber

tuul

kogumas on

muul

ajab kallastele vahtu

täis on mererohtu

rand ja sinu lõhna

kuu

***

Mina armastan luulet iga päev, tingimusteta ja kirega, aga loodan väga, et täna leiavad hea luule jaoks aega ka kõik siinse blogi lugejad. 

Kes tahab end rohkem n-ö tähtpäeva lainele viia, sellel soovitan alates kella 11st pöörduda Tallinna Keskraamatukokku, kus leiab kella 20ni aset Luulemaraton.


Kohtumiseni raamatukogus!

See raamat on ilus nagu luule, olemata luule. Hing puhkab. Soovitan.

Mida teha, kui kõik tundub valesti olevat

Me keegi ei tea ilmselt päris täpselt, kuidas süngus meisse pääseb, aga tihti algab see väikestest asjadest. Kõikehaarava kurbuse põhjuseks ei pea alati olema midagi suurt ja laastavat, nagu lähedase surm või elu muutev haigus. 

Endassetõmbumise võivad käivitada ka vastamata telefonikõned sõpradele ajal, mil seda vajad, lugemata sõnumid, hoolimatus, julmus, aina uuesti ja uuesti ja uuesti. See, et probleem teiste arvates suur ei ole, üksnes süvendab üksiolekutunnet ning lükkab üha sügavamale tühjusesse. Kannatused on üks osa noore kunstniku hingest ja täna jagan, mis mind sellistel hetkedel aitab. Paljud neist punktidest näivad ilmselt tüüpiliste eneseabiraamatute soovitustena, aga kinnitan, et oma nahal proovituna on järgmised punktid minu puhul töötanud.

1. Hoia oma aju tegevuses. Vaata mõnda harivat filmi, kus tuleb kaasa mõelda, tee tööd, loe, väsita end vaimselt ära, et sul ei jääks mahti mõelda sellele, mis haiget teeb. Töötamine on mulle tavaliselt efektiivsem, kuna nõuab rohkem keskendumist ja aju saab suurema koormuse, aga lugemine mõjub jällegi rahustavalt.

2. Loo. Minu puhul aitab kirjutamine, aga ka kujutava kunsti loomine, käsitöö või veranda ehitamine võib mõjuda teraapiliselt. Millegi ise loomine annab sulle kontrolli siis, kui tundub, et asjad ei ole sinu kontrolli all, ning et tänu sulle sünnib maailma midagi uut.

3. Tee sporti. On teaduslikult tõestatud, et kehaline aktiivsus suurendab endorfiinide teket. Lisaplussiks on see, et kui su keha on väsinud, ei suuda ta sulle nii suurel võimsusel ülemõtteid genereerida.

4. Ära ole üksi. Lähedastelt saame raskel ajal tuge, aga kui neid ei peaks parajasti võtta olema, leia mittelähedased. Mine kinno, näitusele, kuhugi, kus on inimesi, kutsu üksik naabriproua kohvile – iga hetk, mille sa kellegagi koos veedad, veedad natuke kaugemal sellest, millele mõtlemisest peaksid hoiduma.

5. Räägi ennast tühjaks. Kellelegi, keda usaldad ja kes on valmis sind ära kuulama. Sageli hakkab kergem juba siis, kui oled ennast häiriva asja kellegi jaoks välja sõnastanud.

6. Tee head. Loomade varjupaiga või kodutute supiköögi tegevuses kaasalöömine toob asjad perspektiivi, näitab, et maailm ei keerle vaid sinu ümber, ja et on palju neid, kelle mured on sinu omadest märksa suuremad. Aidates neid, kes seda tõesti vajavad, keskendud enda asemel natuke aega kellelegi teisele ning tunned end vajalikuna.

7. Tegele sellega, mida armastad. Mis ka ei juhtuks, sulle jäävad alati su lemmikhobid.

8.  Hellita ennast. Uue kingapaariga, vahuvanni ja veiniga, mis iganes tekitab sinus tunde, et oled väärtuslik.

9. Ela olevikus ja natuke tulevikus, aga mitte minevikus. Kui teemaks on lahkuminek või kellegi/millegi kaotus, siis ära nostalgitse, ära loe vanu kirju ega vaata pilte ajast, kui kõik oli veel hästi. Ära tõmba haavu aina uuesti ja uuesti lahti, lase neil paraneda.

10. Vaheta keskkonda. Nädalalõpp teises linnas teeb pea selgeks ja annab uut inspiratsiooni.

Seisan ühe väikese maakoha putka ees, kust saab bussipileteid osta. Busse läheb umbes üks päevas ja seega on vaja piletiga kindlustada oma koht sõidukis. Ootamatult selgub aga, et väljumiseni on täpselt üks minut aega ning minu kaaslased K ja H on kuhugi kadunud. Leian nad ühest väikesest hütikesest mingi naistekarjaga lõbusalt juttu vestmast ja teavitan neid (veidi paanilisemalt kui võiks), et meie buss läheb ühe minuti pärast. 

Jookseme kolmekesi Simple Expressi kollase bussi poole, mis on nii umbes 60 meetri kaugusel. Uksed on juba kinni ja bussijuht valmistub ära sõitma, seega koputan esiukse peale ja bussijuht teeb selle lahti. Küsin, kas ta võtaks meid ka peale, eks ole, et piletid on olemas ja puha. Bussijuht on nõus, aga lisab, et sel juhul peame istuma kõik kolmekesi koos ja võimalikult bussi eesosas, ning et oleme range järelevalve all. Kui me parajasti bussi astume, teatab mees ka seda, et bussis ei tohi mütsiga olla, kuna see olevat must. Võtan mütsi peast, mille peale kukubki sellelt musti mullatükke Simple Expressi põrandakattele. 

Kui toit teeb sinuga asju

Seal see viimaks ongi.

Just parajas suuruses ühele poolesajakilosele naisterahvale, kes on paari minuti kaugusel sellest, et ta toiduvaene keha tühja õhupallina Balti jaama tänavatoidulettide vahele vajuks. Temani jõudev toit näeb välja nagu eriti luksuslik hot dog, mis teeb ainuüksi oma välimusega lihasööjate omale silmad ette.

Kaks krõbedat saia, nende vahel aurav taimne viiner, millele heldelt kastet peale niristatud. Juba enne esimest ampsu puudutab õrnalt huuli toidu soojus. Sööja avastab, et lisaks viinerile (mis on imekombel parim kui kõik teised tema elus koha leidnud veganviinerid) hellitab kuumade saiade vahel maitsemeeli täidis, milles tomat, punane sibul, saiu seestpoolt vooderdav kaste ja rohkem veel, kui näljast nõrkev aju suudab hetkega registreerida. 

Naisterahval on raskusi rikkaliku eine kontrollimisega, käigu pealt on seda kõike raske süüa,  aga iga suutäiega täitub keha uue elutahtega ja turuhoonest autosse jõudes on vegan hot dog otsas, mis siis, et NR on endale lubanud alles kodus sööma hakata. Ta istub kõrvalistmel, kätel veel natuke kastet, ega suuda uskuda, et see kõik temaga just praegu juhtus. 

Veg Machine Balta not dog - 100% would recommend.

(Not sponsored :D)

Üks peo headuse indikaatoreist

Sa tead, et pidu on olnud täis positiivset sotsiaalsust, kui jõuad koju ja su jopel on kõik need tuttavad lõhnad, mille suudad kergesti lähedaste inimestega kokku viia.

Imelist naistepäeva, supernaised!

[...]

Suudlen kui su põlvesid
ja võimsaid kulmukaari,
minna lased kõigil,
kelle jaoks sa pole maailm.

[...]

Sa ei ole stalker

Mõni tuttav on vahel maininud, et tema jaoks on blogide lugemine nagu kellegi jälitamine. Ja näib, et mida isiklikuma teksti peale ta satub, seda rohkem süüdi ta end tunneb, justkui teeks seda lugedes midagi keelatut. Võib-olla just seepärast peetakse tihti vajalikuks kellegi blogipostituste lugemist varjata, sest soov kellegi teise elust osa saada ei tundu cool. Eriti siis, kui blogi autor ei ole inimese sõber või tuttav, vaid täiesti võõras inimene. Ometi võivad seda huvi häbeneda ka blogija lähikondsed. Mina ütlen, et ei peaks. 

See jälitaja tunne, millele mitmed mu tuttavatest on viidanud, on tõesti kõigest tunne. Tegelikult pole avalikult postitatud teksti lugemises midagi halba ja keegi ei peaks sellepärast üle õla vaadates kavalalt pihku itsitama. Kas inimene, kes vabatahtlikult linna keskväljakul end alasti võtab, saab öelda, et võõrad ahistavad teda oma pilkudega? Ma arvan, et mitte. Samamoodi on oma mõtted kättesaadavaks teinud inimesed, kes neid avalikult teistega jagavad. Avalike blogide võlu peitubki selles, et neis sisalduv materjal on mõeldud kõigiga jagamiseks, olgu need inimesed siis võõrad või tuttavad. Ja kuigi hoopis teine küsimus on see, kas ja mil määral seda materjali edasi jagada võib, ei keela lugemist keegi. Igal inimesel on rohkelt võimalusi ka ainult iseenda jaoks kirjutada, kui ta vaid seda soovib, aga uskuge, avalike postitustega blogijad ei ole need inimesed. 

Mulle meeldib avalikult blogida samal põhjusel, miks mulle meeldib vahel avalikkusele näidata oma lühijutte ja luulet: on hea, kui lihtsalt rõõm kirjutamisest läheb sammu kaugemale ja tekib võimalus, et oled saanud kellelegi toeks olla, kedagi inspireerida või, miks mitte, kuulda ka konstruktiivset kriitikat. Mulle meeldib, et ma saan kirjutades ennast parimal võimalikul viisil väljendada ja et keegi võib selle töö tulemuses leida just selle, mida hetkel vajab. Ma loen ise teiste kirjutisi täpselt samal põhjusel. 

Seega, ei, sa ei ole stalker, jälitaja, kurjategija, vaid tavaline inimene, kes loeb seda, mis talle lugemiseks on jäetud. 

Ja meile, kes me kirjutame, tähendab see tegelikult palju, et loed.

Kaljuronimine ja koerapäev

Laupäeval käisime T-ga Ronimisministeeriumis. Enne olime selle kohta igasuguseid tutvustavaid videoid vaadanud ja tundus, et mis see siis ära ei ole niimoodi seinal ühelt kaljunukilt teisele hüpelda. Tegelikkuses tuli välja, et isegi täiesti tsiviliseeritud inimese kombel mööda seina ronimine pani jõu korralikult proovile ja täna on vaid mõned üksikud lihased mu kehas valmis koostööd tegema. Lisaks ronimisseintele sai näiteks käsi treenida ka laest alla rippuva köiega ning harjutada tasakaalu kitsa köietantsunööri peal.

Kilimanjaro, you're next (read: hanging on for dear life)

Okei, nüüd tahaks kuidagi alla

Täna käisin kaks korda S-ga jalutamas, hommikul koos T-ga ja hiljem üksi. Kuigi temani jõudmiseks tuli algul sõita selle õõvastava õudusfilmi-liftiga, kulges ülejäänud päev igati tervendavalt. Seitse miinuskraadi, päike, lumi, hea seltskond ja üks lakkamatult liputav saba. 

Kõhusügamispaus

Kas ma kuulsin "küpsis"?

Veresaunu, taskuhäälinguid ja võistluseid

Viimased viis päeva algasid laupäevaga, mil tähistasime oma koduvabariigi 100. sünnipäeva. See päev oli iseäranis meeldejääv aga sootuks teisel põhjusel. Sest ei tule just tihti ette, et ootad sellisel aatelisel päeval tund aega köögiaknal kiirabi, kes peaks haiglasse võigast peahaava õmblema viima ühe su pereliikmetest. Pärast nelja õmblust ta aga naaseb ning presidendiball ja sulnis kvaliteetaeg perega sisustavad õhtu kurioosumist sõltumata. 

Pühapäev kuulus suures osas Kadrioru kunstimuuseumi meemivõistluse auhinnatseremooniale, kus mul oli au konkursivõitja saatjannaks olla :D

Esmaspäeval osalesin oma elu esimeses podcast'is. Mul on hea meel, et Karl minuga pärast Viimast Neljapäeva ühendust võttis ja mind niimoodi ootamatult endaga rääkima kutsus, oli üks igati inspireeriv ja tuge andev jutuajamine. 

Teisipäeval saatsin ära selle nädala esimese võistlustöö, mille eesmärk oli tõlkimine.

Eilne möödus täielikult nädala teise võistlustöö tuules, mille eesmärk oli kokku panna ja luua asjakohane reklaamikampaania. Täna hommikul sai asi asjaosalistele saadetud ning pärast seda saatsin ära nädala kolmanda võistlustöö, mis nägi ette luuletamist. 

Selle kõige keskel olen olnud kohutav lähikondlane ja ignoreerinud oma kaugelt külla tulnud sõbrannat niivõrd, et ta on sellest Instagrami video teinud, aga teadupärast hüppab Murphy alati juurde siis, kui täheldab, et elu hakkab mugavaks minema.