Ma nägin unes, et mul oli kilpkonn, aga ta oli väga haige. Mingi raske vanade kilpkonnade haigus. Igatahes oli kilbikust surija viimane soov maitsta ühte suurt rasvast tigu, kes parajasti elutoakapi otsas roomas. Kilpkonn limpsas keelt, võttis hoogu ja hakkas mööda kapi vertikaalset ust teo poole sprintima (kilpkonna kohta oli tüüp ikka kiire). Ta jõudiski kapi otsa teo juurde, aga tigu andis enesekaitseks kilpkonnale mitu tugevat lööki, mille tagajärjel sai see kõvasti peksa. Haarasin ta oma kaitsvate käte vahele. Mu vaene väike, niigi ju haige.
Aga ta oli ikkagi tigu süüa tahtnud. Suht rõve, aga okei. Püüdsin siis ise tigu kätte saada, aga ta sinder oli kiire ja sai põgenema. Ometi panin tähele, et ta jättis endast kõvasti lima maha. Lima, mille sees oli veidral kombel isegi mõni tükk tema kehast. Korjasin selle kõik ilusti kokku (mida kõike ma selle vana haige kilpkonna pärast ei teinud, eks ole) ja presenteerisin oma lemmikloomale. Too pistis ahnelt kogu kraami pintslisse. Ja tegi siis oma viimased hingetõmbed. See teo lima ja muu värk tappis ta ära.
Aga unes oli kilpkonnadel üks maagiline omadus: kui nad surid, siis väljus nende kehast kookon, milles oli mitukümmend uut väikest kilpkonna. Alati. Nii ka see kord. Äkitselt oli mul ühe kilpkonna asemel neid terve trobikond ja ma mõtlesin, kuhu need kõik ometi panna.
No comments:
Post a Comment