Looduskaitsealused üllatuskonnad ja metsaretked ehk maaelu vaib

Kolmapäeva õhtul maale jõudnud, riisusime kõigepealt õunu. Riisusime ja korjasime, neid oli palju. Kõigepealt tuli end muidugi kõigepealt igasuguste putukatõrjevahenditega üle lasta, sest parmud ja sääsed on seal iseäranis näljased ja herilased kaitsevad raevukalt oma mädanevatest õuntest maiuspalasid. Päeval on parmud ja herilased, õhtul on parmud, herilased ja sääsed. Mõnda aega need määrded ja spreid aitavad, aga varsti näib, et putukatel tekib mingisugune immuunsus ja siis aitab ainult see, kui end nokamütside, kapuutside ja pikkade riietega katta, hoolimata peaaegu 30 soojakraadist. Aga mulle täiega meeldib sääsetõrjevahendi lõhn. See on kuidagi nii täiega maa lõhn. See on nii maa hetk, kui sa seal nende kemikaalide järgi lõhnad ja näiteks õunu riisud, ritsikad taustal siristamas.

Mets on kohe aia taga ja kui ma küsisin, mis nende kokku riisutud õuntega tehakse, siis sain teada, et need lähevad ämbriga metsa loomadele söögiks. Pidavat sööma.

Kui esimene töö oli tehtud, võtsime lakast rattad ja läksime külavaheteele sõitma, et (mets)loomi näha. Seekord ei näinud me paraku peale parmude kedagi ja sõit oli vaevaline ka ilma nendeta, sest "tee" tähendas tegelikult liiva, sügavat liiva, milles rattaga edasiliikumiseks tuli jalalihased korralikult kasutusse panna. Rattad olid seevastu vägevad.

Kellegi luu leidsime ka.

Magamiseks oli mul päris isiklik saunamaja, mille ülemine korrus võimaldas mul magada ilma aknata ja vaid sääsevõrguga, mis oli üsna eksootiline. Sääsed vist seda küll kuigi heaks ei kiitnud. Enne magamajäämist kuulsin ritsikaid ja konnasid. Muidu oli täielik vaikus. Ainult ritsikad ja konnad.

 

Järgmine hommik ärkasin lindude laulu peale umbes kell kuus. Siis magasin veel ja kui kella 11 ajal peamajja läksin, teatas E, et nad olid värava eest nastiku leidnud ja et siin tuleb hoolega vaadata, et mõnele ussile peale ei astuks. Ühel külamehel pidavat hoovi peal ka karu käima ja ta olevat sellega püstihädas. Meil on konnadele, parmudele ning juhuslikele aeda sattuvatele kassidele, metskitsedele ja -sigadele lisaks veel ka sisalikud. Ja mutid. 

Päeva esimeseks tööks oli kibuvitsajuurte väljatõmbamine ja lillede vanast peenrast uude istutamine. Selleks pidime saunamaja tagant mulda tooma, seal olevat see kõige viljakam. Millegipärast meeldis see muld ka konnadele, sest tollesse mulda olid kodud rajanud terved konnasuguvõsad. E rääkis, et vahel käivad neil isegi mingid konnauurijad neid observeerimas. Üks konn ehmatas mu poolsurnuks. E tõstis labidaga mulda kärusse ja ma pidin mulla lahti murdma ja kontrollima, et sellesse puuoksi, umbrohujuuri või muud säärast ei satuks. Võtsin parajasti ühe mullakamaka kätte ja hakkasin seda kamarat lahti harutama ja vat kus lops, kamara seest ilmus välja konn. Peopesa suurune ja hallikasvalge. Faking. Peopesa. Suurune. Kui olin kiljumise lõpetanud ja E oli konna kärust välja ajanud, rääkis ta, et need tüübid on looduskaitse all. Need valged peopesasuurused konnad. 

Leidsime ühe imeliku rauast kuplilaadse eseme ja mööduv naabrimees ütles, et see on vanaaegse traktori tuli.

Vahepeal kastsime teisi aias olevaid lilli ka.

Mõtlesime ujuma minna, aga kuna ujumiskohta oleks saanud ainult paadiga ja meie paadijuhti polnud parajasti saadaval, kastis E mu lihtsalt aiavoolikuga märjaks. Lisaks minule kastsime peenardel olevaid tageteseid. Siis mängisin natuke klaverit ja pärast saime õunakooki jäätisega.

Õhtul korjasime põõsastelt mustsõstraid. Neid oli palju. Naabri koer tuli ka külla ja ampsas põõsastelt marju. Kohe täitsa põõsaste küljest. Ma andsin talle natuke peost ka, sõi kohe isuga.

Päris hilja õhtul võtsin ratta ja läksin metsa sõitma. Päike hakkas puude vahele loojuma ja kusagil seal metsas luusis ringi karu (kui ta just parajasti tolle külamehe juures aega ei veetnud). Karu ei näinud, aga jänest küll, ja olin ilusaid mõtteid täis. Ilusaid ja natuke valusaid, aga see päike nende puude vahel, see suveõhtu ja ritsikate sirin mõjus ääretult teraapiliselt. Need on hetked, kus keha ja hing lihtsalt hõljuvad kusagil. Kui mul on elus sellised hetked, siis on kõik hästi. 

Sel õhtul magama jäädes kuulsin metsas püssipauku. 

Järgmisel hommikul läksime mustikaid ja kive korjama - kive siis oma uue peenra ääre ehitamiseks. Enne panime metsaks korralikult riidesse, sellises kuumuses on muidugi üsna veider dressipluusi, -pükste ja kummikutega ringi lasta. Mets oli mustikaid täis, no tõesti, lihtsalt istu ühte kohta maha ja korja 360 kraadi raadiuses enda ümbert. Me kaua ei viitsinud korjata, sest kive oli vaja ka veel otsida, aga mitu karpi ühe tubli karu väetatud ökomustikaid saime kätte.

Kivid ja mustikad olemas, käisime läbi ka surnuaiast ja kastsime seal lilli. Siis ehitasime kodus oma uuele peenrale kividest ääre ja parandasime natuke ühe teise peenra oma. Ilus tuli.

Hiljem tuli meile jälle omaalgatuslikult külla naabri koer, kes tahtis kõhusügamist ja natuke mängida. Paarist viilust lastevorstist, mõnest lonksust veest ja natukesest õunakoogist ei öelnud ta ka ära.

 Nii pole endal koera vajagi, juba ennast siin mugavalt sisse seadnud :D

Ühel hetkel tulin tiigi juurest kahe vett täis kastekannuga ja nägin, kuidas mu sõrmele lendas herilane. Kahjuks ei olnud mul hetkel võimalik teda kuidagi ära ajada ja seega nägi herilane selles suurepärast võimalust mind nõelata. E pani mu sõrmele 95-kraadist veega lahjendatud piiritust ja see aitas täiega hästi. 

Hiljem mängisin natuke jõe ääres kitarri ja käisin saunas. Proovisin kiikuda ka, aga herilased olid endale kiigepuu sisse pesa teinud, nii et kiikudes tuli herilastel pidevalt eest ära kiikuda ja see muutus ajapikku ohtlikumaks, kui asi väärt oli.