Nende seas on nii pealinna "kohvikusse ja loomaaeda" tulnud eestlasi kui ka kaugemalt saabunud soomlasi, rootslasi, asiaate, sakslasi, ameeriklasi ja teisi, kellele eksootiliselt väike Eesti huvi pakub.
Puhkajate fookus on puhkamisel. Mis hõlmab tihti unistaval pilgul taevasse vahtimist, eskalaatori tippu seisma jäämist ja uurimist, et kuhu sõber küll kadus, samal ajal, kui rahvamass puhkaja taha troppi pidama jääb, piinavalt aeglast kõndimist kohtades, kus mittepuhkajad kiirustavad ja palju muud säärast.
Mittepuhkajad. Tallinna kesklinn on lõunatunnil täis ka neid, kes parajasti ei puhka. Nendel on tavaliselt kiire, mõnel on aega 20 minutit, et kusagilt mingi võileib haarata, see käigu pealt endale sisse ajada ja tagasi kontorisse joosta. Ja kui sellised käigu-pealt-võileib-kõhtu-kell-kolm-koosolek-möödatormajad siis nende aega-on-maa-ja-ilm-oh-mis-selge-taevas-uimerdistega kokku põrkavad, võib jamasid tekkida.
Öeldakse, et kui sa näed midagi, mis hästi ei toimi, siis proovi seda kuidagi parandada. Me ei saa vist päris nii teha, et kõigil oleks samal ajal puhkus ja kõik peaksid samal ajal tööl olema ... ja Tallinna kesklinnas liiklemist vist kellegi jaoks päris keelata ei saaks. Saan ainult soovitada seda, et me üksteist rohkem märkaksime - seda, kui kellelgi on kiire, nagu ka seda, kui kellelgi on aega. Palun ärme jää kõige rahvarohkemates kohtades keset teed seisma ja ringi vaatama ning palun tõstame kõndides vahepeal pilgu oma nutitelefonist vastutulija poole, kas või selleks, et kindlustada, et me talle otsa ei kõnni.
Veel võin ühiskonna aitamiseks lubada, et veedan enamuse oma puhkusest Tallinna kesklinnast mõõdukas kauguses ega muutu inimeseks, kes kolm valgusfoori rohelist tuld unistades maha magab ja kelle taha ülekäiku soovivad inimesed pidama jäävad nagu rändavad lõhed tammi taha.
No comments:
Post a Comment