Kuidas kirjutamine mu elu päästab

Olin juba pikemat aega higiste peopesadega uue kuu palka oodanud, aga siis laekus üsna ootamatult raha ühe novelli eest, mille olin juba unustanud. Omale sülle langenud õnnest (ja ilmselt natuke ka kuumast) peaaegu oimetu, kõndisin parajasti poodi veini, riisi, nõudepesuvahendit, karripulbrit ja avokaadosid ostma, kui mulle jõudis kohale, et mul on midagi, millest olen alati unistanud. Minuni jõuab kusagilt mingi luuletus, lühijutt või novell, ma ei tea, kuidas, aga vahel leiavad need mind üles. Panen sõnad paberile ritta ja kui need jõuavad õigete inimesteni, saan endale raskel ajal veini, riisi, nõudepesuvahendit, karripulbrit ja avokaadosid osta. Loomingut ei saa füüsiliselt katsuda, see tuleb eikusagilt, õhust meile pähe ja transformeerub siis millekski materiaalseks, mida saame ellujäämiseks kasutada. See on tõeliselt hämmastav ja ma ei tea enam, mitmes viis, kuidas kirjutamine on mu elu päästnud. 

Inimeste kaudu on ka. Kirjutamine on mind kokku viinud inimestega, kelles on nii palju kirge, jõudu, julgust, mässu, armastust ja ükskõiksust selle osas, kuidas maailm neid näha võib. Nad õpetavad mulle pidevalt, kuidas keskenduda ainult sellele, mis on keskendumist väärt, et on okei ümbritseva osas tundlik olla ja välja öelda, kui midagi näib olevat valesti. Et asjad, millele olen mõelnud, ei olegi ainult minu veidrused, vaid istuvad ka teistel minusugustel kindlalt südamel. Et ka nemad saavad haiget, vahel mitu korda järjest, et ka nemad panevad selle kõik kirja ja loovad midagi ilusat, mis nii endale kui ka teistele lohutust võib pakkuda. Mis aitab neil raskel ajal ehk isegi veini, riisi ja kõike seda ülejäänud kraami osta.  

Seda on palju. Ja see teeb tugevaks.