Ma avastasin mingi hetk, et mul on võimalik postitustele enda pilte lisada ja praegu vaatan, et see võib hakata juba natuke tüütuks muutuma. Aga noh, Instagrami mul pole, nii et selle võrra näete mind nagunii vähem :D
Enne Tallinna kolimist ei teinud ma üldse trenni. See tähendab, kõik need viis ülikoolis käidud aastat oli minu jaoks suurim trenn ülikoolihoonest Annelinna kõndimine, vahel hilinedes bussi peale jooksmine või õlaringid enne kooriproovi.
Kui ma Tallinna kolisin, hakkasin töökaaslaste motiveerimisel trennis käima. Kõigepealt rühmatreeningutes - zumba, bodybalance, bodyart ja ballett - ning seejärel keskendusin peamiselt jõutrennile, eesmärgiga lihast kasvatada ja jõudu koguda. Mulle väga meeldis kange tõsta, see tekitas kohe tugeva tunde, eriti kui pärast umbes aastast trenniskäiku hakkasid võõrad inimesed jõusaalis isegi juurde tulema ja tunnustust avaldama. Mingil hetkel aga lõi mulle pähe, et trenn on saanud liiga palju ja mu suurim armastus - kirjutamine - liiga vähe, ning et peaksin jäägitult vaid viimasele pühenduma. Ma pole seda siiani kahetsenud.
Muidugi tähendas see, et muutun jälle laisaks ega liiguta end üldse. Välja arvatud muidugi siis, kui on võimalus poest mõni moorapea või pakk natšopalle skoorida. Kirjutasin ja tegelesin raamatuasjadega ja kirjutasin veel ja vahepeal valutasin südant ja sain sõpradelt tuge ja siis mõtlesin, et võiks uuesti trenni proovida. Näiteks postitantsukursuseid. Sellega saab lihaseid ja mulle lihased enda küljes meeldivad. Natukene, mitte nii, et kampsuni varrukas küünarnukist edasi ei lähe. Mõeldud, tehtud.
Nüüd võtan ette järgmise väljakutse, mille käigus tuleb 30 päeva jooksul iga päev teha 100 kükki. See treening peaks lisaks tuharalihastele mõjuma hästi ka näiteks reie-nelipealihasele, sääremarjalihastele ja reielähendaja-lihastele. Veel on kükkimine mulle alati südamelähedane (!) olnud oma hea mõju tõttu südamele, soodustades selle organi igapäevategevust.
Vaatasin ära terve hunniku tarku videod anatoomia, tehnika ja inimeste kogemuste kohta ning hakkasingi kükkima, just nagu vanasti jõusaalis, aga sedapuhku ilma 15-kilose kangita turjal. Tegin 25 ja puhkasin. Siis tegin veel 25 ja puhkasin. Vahepeal tegin 15 kätekõverdust, et vaheldust oleks. Seejärel jätkasin 25 kükiga, neid sai seega kokku 75 ja mõtlesin, et esimeseks päevaks aitab. Videotes soovitatigi alguses vähemast alustada. Lõpetuseks tegin veel 10 kätekõverdust ja see tähendas, et ma polnud juba tükk aega nii palju rassinud. Aa, kätekõverdused seepärast, et käed on ilmselt mu nõrgim kehaosa ja ma püüan selle tagumikuprogrammi kõrvalt veidike ka nende treenimisele pühenduda.
Ma ei tea, kaua ma seda sportlikku joont suudan hoida, aga luban, et ütlen ausalt, kui loobun. Ja muidugi lööge kampa, koos on toredam pärast oma ahteriaalseid saavutusi võrrelda :D
No comments:
Post a Comment