Oh, need varahommikused bussisõjad

Päriselt ka. Kunagi tuleb see bussijuttude raamat ära. 

Reede hommik, sõidan bussiga tööle. Umbes poolel teel linna jääb buss peatusse kuidagi kahtlaselt pikaks ajaks seisma ja edasi ei liigu. Sõiduk on rahvast täis, inimesed hakkavad uurima, milles asi. Üks mees liigub keskelt bussijuhi juurde aru pärima ja kui ta naaseb, selgub, et bussi on sisenenud naine oma väikese pojaga, kes seisab juhi kõrval kohas, kus tegelikult ei tohiks. Bussijuht keeldub edasi sõitmast, kui poiss ohupiirkonnast kaugemale ei liigu. 

Aga teate, ta ei liigugi. Buss seisab, inimesed saavad juba pahaseks. Üks söakas naisterahvas liigub taas keskelt (just sealt kõik need aktivistid nähtavasti tulevadki) bussijuhi juurde olukorda lahendama. Ta palub emal oma pojaga mujale liikuda, et buss saaks sõitma hakata, sest noh, inimesed ootavad ja mõni on tööle hilinemise pärast juba päris kärsitu. Aga ema saadab kõik kuradile, ütleb, et tema võib seal seista ja pmst pohhui kogu see bussitäis rahvast. Tema seisab seal, kus tahab. 

Siis saab ühel järjekordsel keskmisel (sedapuhku vanemal härrasmehel) mõõt täis ja ta väljendab juba üsna pahaselt, et lõpetaks selle jantimise nüüd ära. Aga ei ema ega laps liigu bussijuhi kõrvalt kuhugi. Vanem härrasmees ähvardab, et teisaldab selle poisi ise õigesse kohta. Siis aktiveerub aga veel üks meesterahvas, kes ütleb, et võõrast last ei tohi puutuda ja nii võib veel kohtusse minna. Sellega tekib sõnelus kahe viimase mehe vahel. Siit-sealt kostab veel pahaseid hääli, äkki on kõigil midagi öelda. Paljud lähevad bussist välja, sest on üsna selge, et niipea see edasi ei liigu. Ma jään veel natukeseks, skandaalimaias osa minust tahaks teada, mis edasi saab. Minusuguseid on veel. 

Kui asi juba eriti lootusetuna hakkab näima, läheb ikka karjumiseks ja nii, siis lähen siiski minagi bussist välja, uue sama liini bussi peale, mis juba mu esmase bussi taha on jõudnud. Uues bussis olevatele inimestele võis muidugi veidi kummaline näida, et terve kari inimesi eesolevast sama liini bussist nende oma peale kiirustas.

Issanda loomaaed. 

Ootame teid homme k6vnile!

Maailma parim kirjandusõhtu toimub seekord 30. augustil kell 20.00 Rockstarsis. Tulge luuletama, laulma, pilli mängima, komöödiat tegema, tantsima, žongleerima või joogapoose demonstreerima. Lihtsalt vaadata-kuulata võib ka, inspiratsiooni koguda või nii.

Alaska ja mina juhime seekord õhtut. Näitan oma äsja ilmunud raamatut ka (aga sellest pikemalt juba mõnes järgmises postituses).

Homme kell 20.00 Rockstarsis!

Kui näed tööl meilboksis kirja oma korteriühistult, mis ütleb "Tulekahju"

Süda jätab paar lööki vahele. 

Aga kui kirja avad, selgub, et tulekahju toimus möödunud öösel, kui sa magasid. Kõrvaltrepikojas. Nii et päästeamet käis ja puha. 

Selle majaga ei hakka kunagi igav. 

Elu arvutimängud

Täiega realistliku arvutimängu saaks, kui peaksid kaubanduskeskusest väljapääsu leidma samal ajal, kui sulle on vastu tunglemas terve kari peadpidi nutitelefonis olevaid inimesi, kes ei näe maailma enda ümber ja kellest peab mööda põiklema. 

minu tahtmise
esimene reegel on
et kui tahad
siis pead ka võtma

ja ma mõtlen et 
issand
võib-olla selline 
peakski armastus olema

I am not hiding it, I am fighting it.

Kükituspiinad

Pärast esimest korda kükkide tegemist mõtlesin, et kuule. Võiks isegi rohkem teha, aga igaks juhuks ei hakka esimene kord üle pingutama. Kui ma aga järgmisel hommikul üles ärkasin, tundsin reielihastes lõikavat valu, mis muutis piinarikkaks igasugused jalgade liigutamist nõudvad ettevõtmised. Kuidagi komberdasin tööle ja mõtlesin kogu aeg, et praegu pole hullu midagi, oota, kui sa õhtul uuesti kükke pead tegema hakkama :D

Teisel päeval tegin pausidega taas 75, mida pidasin oma kannatusi arvestades tõeliseks saavutuseks. See eest tegin kaks kätekõverdust esimesest korrast rohkem, et mingi areng ikka oleks. Lisaks käisime õhtul Karliga pikalt jalutamas, mis oli füüsilise valu mõttes üpris talutav, kui just treppidest kõndima ei pidanud. 

Täna on kolmas päev ja reie tagumised lihased valutavad hullemini kui eile, aga ma ei tea, äkki see läheb paari päevaga üle? Ma uurin veel natuke, mida profid selle kohta ütlevad. Igatahes täna hommikul olin ma juba nii meeleheitel, et kükitasin köögis ühte mahakukkunud leivaraasukest korjama ja mõtlesin, et okei, üks on täna juba tehtud :D

Aga ei, ma jätkan.

Väljakutse: 100 kükki päevas ehk natuke trennijuttu

Ma avastasin mingi hetk, et mul on võimalik postitustele enda pilte lisada ja praegu vaatan, et see võib hakata juba natuke tüütuks muutuma. Aga noh, Instagrami mul pole, nii et selle võrra näete mind nagunii vähem :D

Enne Tallinna kolimist ei teinud ma üldse trenni. See tähendab, kõik need viis ülikoolis käidud aastat oli minu jaoks suurim trenn ülikoolihoonest Annelinna kõndimine, vahel hilinedes bussi peale jooksmine või õlaringid enne kooriproovi. 

Kui ma Tallinna kolisin, hakkasin töökaaslaste motiveerimisel trennis käima. Kõigepealt rühmatreeningutes - zumba, bodybalance, bodyart ja ballett - ning seejärel keskendusin peamiselt jõutrennile, eesmärgiga lihast kasvatada ja jõudu koguda. Mulle väga meeldis kange tõsta, see tekitas kohe tugeva tunde, eriti kui pärast umbes aastast trenniskäiku hakkasid võõrad inimesed jõusaalis isegi juurde tulema ja tunnustust avaldama. Mingil hetkel aga lõi mulle pähe, et trenn on saanud liiga palju ja mu suurim armastus - kirjutamine - liiga vähe, ning et peaksin jäägitult vaid viimasele pühenduma. Ma pole seda siiani kahetsenud.

Muidugi tähendas see, et muutun jälle laisaks ega liiguta end üldse. Välja arvatud muidugi siis, kui on võimalus poest mõni moorapea või pakk natšopalle skoorida. Kirjutasin ja tegelesin raamatuasjadega ja kirjutasin veel ja vahepeal valutasin südant ja sain sõpradelt tuge ja siis mõtlesin, et võiks uuesti trenni proovida. Näiteks postitantsukursuseid. Sellega saab lihaseid ja mulle lihased enda küljes meeldivad. Natukene, mitte nii, et kampsuni varrukas küünarnukist edasi ei lähe. Mõeldud, tehtud. 

Nüüd võtan ette järgmise väljakutse, mille käigus tuleb 30 päeva jooksul iga päev teha 100 kükki. See treening peaks lisaks tuharalihastele mõjuma hästi ka näiteks reie-nelipealihasele, sääremarjalihastele ja reielähendaja-lihastele. Veel on kükkimine mulle alati südamelähedane (!) olnud oma hea mõju tõttu südamele, soodustades selle organi igapäevategevust. 

Vaatasin ära terve hunniku tarku videod anatoomia, tehnika ja inimeste kogemuste kohta ning hakkasingi kükkima, just nagu vanasti jõusaalis, aga sedapuhku ilma 15-kilose kangita turjal. Tegin 25 ja puhkasin. Siis tegin veel 25 ja puhkasin. Vahepeal tegin 15 kätekõverdust, et vaheldust oleks. Seejärel jätkasin 25 kükiga, neid sai seega kokku 75 ja mõtlesin, et esimeseks päevaks aitab. Videotes soovitatigi alguses vähemast alustada. Lõpetuseks tegin veel 10 kätekõverdust ja see tähendas, et ma polnud juba tükk aega nii palju rassinud. Aa, kätekõverdused seepärast, et käed on ilmselt mu nõrgim kehaosa ja ma püüan selle tagumikuprogrammi kõrvalt veidike ka nende treenimisele pühenduda.

Ma ei tea, kaua ma seda sportlikku joont suudan hoida, aga luban, et ütlen ausalt, kui loobun. Ja muidugi lööge kampa, koos on toredam pärast oma ahteriaalseid saavutusi võrrelda :D

Köögilauakirjakesi minevikust

Mul on selliseid kirju vist praeguseks oma 100 ringis. Aga ma lihtsalt armastan seda suhtlusviisi. Perelt õpitud, nii mõnelegi sõbrale edasi pärandatud. Neid on vahel nostalgiaga ikka hea uuesti ja uuesti üle lugeda.

Kui umbes 21-aastased K, H ja M-L rääkisid lastekasvatusest

Täpsemalt sellest, kuidas nad võõrast nutvat last nähes käituvad - ei kuidagi. Selliseid on kõik bussid ja kaubanduskeskused täis, mis seal ikka. Omaenda vanematele mõjub nuttev laps aga hoopis teistmoodi. 

K: "Oma laps on ikka oma laps, vaata. Mingi empaatia ikka tekib."

Kui Su kaaspoetessil on ühes Kalamaja hoovis (ärasaatmis)pidu ja ta on hoovi ehtinud üpris loominguliste dekoratsioonidega. 

Poe novellid ja ussideta vaarikad

Sellised õhtud lihtsalt peavad olema.

Pilte pruutneitsilt

Nädalavahetus oli väga perekeskne, visates natuke ka sõpru vahele. Muu hulgas olin kahe lähedase paaripaneku tunnistajaks ja nautisin taas maaelu võlusid, mille seas olid loomaarstilood, pulmatort ja paduvihmas jooksmine.

Teel oma elu esimesse pulma

Pruutneitside elu üks vaieldamatuid boonuseid on võimalus selliseid kimpe hoida 

Käimas katuseid mööda

Mõned tulid ilma kutseta peole

 Herilastepuul on käimas tuline võitlus herilaste maise vara peale. On herilased, kes on endale puu sisse kogunud väärtuslikku toitu, ja sissetungijatest mustad kurjad liblikad, kes püüavad seda neilt varastada. Kolm herilast ümber puu ühte musta liblikat taga ajamas ei ole enam üldse veider vaatepilt.

Oma valdustel silma peal hoidmas

Külalisteks valmis ...

... ja mõni inspiratsioonikogumise hetk mahub ka ära

Hõissa!

Tallinlaste ühtselt mõistvad hetked

Ei ole midagi nii, et ma siin Tallinnast ainult halba kirjutan. Täna oli üks hästi ilus hetk. 

Olin Viru ringi juures, tahtsin Tammsaare pargi poolsele teele pääseda. Mõlemal pool ülekäigurada ootas terve kari inimesi, kuni foor roheliseks läheb. Vahetult enne tule vahetumist aga kihutas sireeni saatel ülekäigurajani kiirabiauto. Just siis läkski roheliseks. Kõik autod jäid ülekäiguraja ees seisma, et jalakäijad üle lasta, foorituli oli jalakäijate jaoks roheline, aga ... inimesed ootasid, kuni see kiirabiauto oli ülekäigust läbi sõitnud. Ja astusid alles siis teele. Vanad, noored, lapsed, kokku oma 40 inimest - mitte keegi ei astunud teele, kuigi foorituli lubas. Kõik lasid kiirabi üle, ilma et keegi oleks pidanud midagi ütlema. Kõik lihtsalt ... teadsid. 

Kuidas kirjutamine mu elu päästab

Olin juba pikemat aega higiste peopesadega uue kuu palka oodanud, aga siis laekus üsna ootamatult raha ühe novelli eest, mille olin juba unustanud. Omale sülle langenud õnnest (ja ilmselt natuke ka kuumast) peaaegu oimetu, kõndisin parajasti poodi veini, riisi, nõudepesuvahendit, karripulbrit ja avokaadosid ostma, kui mulle jõudis kohale, et mul on midagi, millest olen alati unistanud. Minuni jõuab kusagilt mingi luuletus, lühijutt või novell, ma ei tea, kuidas, aga vahel leiavad need mind üles. Panen sõnad paberile ritta ja kui need jõuavad õigete inimesteni, saan endale raskel ajal veini, riisi, nõudepesuvahendit, karripulbrit ja avokaadosid osta. Loomingut ei saa füüsiliselt katsuda, see tuleb eikusagilt, õhust meile pähe ja transformeerub siis millekski materiaalseks, mida saame ellujäämiseks kasutada. See on tõeliselt hämmastav ja ma ei tea enam, mitmes viis, kuidas kirjutamine on mu elu päästnud. 

Inimeste kaudu on ka. Kirjutamine on mind kokku viinud inimestega, kelles on nii palju kirge, jõudu, julgust, mässu, armastust ja ükskõiksust selle osas, kuidas maailm neid näha võib. Nad õpetavad mulle pidevalt, kuidas keskenduda ainult sellele, mis on keskendumist väärt, et on okei ümbritseva osas tundlik olla ja välja öelda, kui midagi näib olevat valesti. Et asjad, millele olen mõelnud, ei olegi ainult minu veidrused, vaid istuvad ka teistel minusugustel kindlalt südamel. Et ka nemad saavad haiget, vahel mitu korda järjest, et ka nemad panevad selle kõik kirja ja loovad midagi ilusat, mis nii endale kui ka teistele lohutust võib pakkuda. Mis aitab neil raskel ajal ehk isegi veini, riisi ja kõike seda ülejäänud kraami osta.  

Seda on palju. Ja see teeb tugevaks.