Lähedusevajadusest jälitamiseni ja sealt edasi

Inimesi on igasuguseid. Aga teate, mis on üsna universaalne? Emotsionaalsed vajadused. Armastus- ja kuuluvusvajadus Maslow püramiidi kolmandalt astmelt. Soov tunda, kuidas keegi, keda armastad, sulle selja tagant oma käed ümber paneb ja kergelt kaela suudleb, kuidas oksütotsiin sinu ajus möllama hakkab, täites kogu keha soojuse ja õrnusega. Need hetked, mis võiks kesta igavesti, mil tunned end tõeliselt elusa, armastatu ja vajatuna. Mingil määral unistame sellest kõik, ja need, kel see on, tunnevad end õnnelikuna. Ajukeemial on võimas jõud ja inimestena oleme lihtsalt loodud reageerima sellele, mida aju meile ütleb. Kui me oleme seda ülima läheduse tunnet kunagi kogenud, siis tahame seda säilitada, tahame seda enda ellu. Vahel mistahes hinnaga.

Ja siis võivad asjad süngeks minna.

Ma hakkasin ükspäev mõtlema, kui suur selle armastusevajaduse jõud tegelikult on. Viimasel ajal olen rohkem kui varem kuulnud, kui pealetungivad võivad võõrad mehed naistega suheldes olla. Olen kuulnud meestest, kes lihtsalt ei saa aru, et ei tähendab ei ning arvavad, et 50+ kirja naise postkastis panevad ta ümber mõtlema. Ma imestan, et on olemas nii järjepidevaid inimesi, aga teisalt saan aru nende naiste hirmust: kui keegi sind nii väga tahab, siis võib ta minna kaugemalegi kui lihtsalt 50 korda "mis teed", "miks sa ei vasta", "uu", "kus oled" kirjutamine. Ma olen kuulnud, kuidas naisi suhtlusportaalides ähvardatakse või solvatakse, naisi, kellega need ähvardajad pole kunagi võib-olla isegi kohtunud. Kui naine kirjutab viisakalt, et ta pole huvitatud, siis peaks normaalne vastus olema "okei, kõike head", mitte "nägin sind eile, vist tean nüüd, mis majas sa elad" või "hea lits, ise oled tutvusportaalis, aga blokid".

Aga see kõik võib isegi veel kaugemale minna.

Jälitamiseni välja. Okei, võib-olla on keegi ülientusiastlik suhtleja naisele maininud, et teab, kus naine elab, aga siis hakkab entusiast ühtäkki end väga sageli seal ilmutama. Vahepeal koputab ehk ukselegi. Jätab füüsiliselt kirjutatud teateid. Toob kingitusi. See on äärmiselt ebaturvaline tunne - et keegi tahab, et just sina temas seda oksütotsiinitulva tekitaksid, tahab sinu käsi enda ümber ning et võimas igatsus selle tunde järele paneb ta tegema ükskõik mida. On talle tähtsam kui enda väärikus, sinu turvatunne või mis tahes muu.

Selle tunde pärast isegi tapetakse. Kiremõrvad, kättemaksud, isegi sõjad - need on koledad asjad, mis on tihti sündinud ilusast tundest. Või igatsusest selle järele, pettumusest, et seda pole. 

Ma soovin, et nii naised kui ka mehed võiksid end turvaliselt tunda. Et nad ei peaks oma privaatsuse, turvalisuse või halvemal juhul elu pärast kartma, kui kellelegi korvi annavad. Sest tegelikult ei peaks kartma. Olgu see lähedustunne nii ihaldusväärne kui tahes.

Rubriigist "Öised postkastiüllatused"

Tuled laupäeva öösel kella ühe ajal koju, mitu pokaali veini joodud, möödud oma postkastist ja mõtled, et võiks vahelduseks vaadata, mis sinna tekkinud on. Muidugi hunnik reklaame. Ning kiri Varjupaikade MTÜlt. Teed selle trepist üle ronides lahti. Ja voilà! Järgmise aasta lauakalender, mille modellideks varjupaigas elavad loomad. 

Igaks juhuks mainin, et ma pole mingi sage varjupaikadele annetaja, lihtsalt toetasin natuke ühte projekti. Aga superlahe oli sellist asja laupäeva öösel postkastist leida. Järgmisest aastast hakkab see kalender ühes reklaamiagentuuris üht töölauda kaunistama :)

Here's to Saturday nights like this

#applemartini

Some legends are told

Some turn to dust or to gold

But you will remember me

Remember me, for centuries

Homme, reedel toimub KOLMes üks vägev luule- ja muusikapidu!

Luuletajate sektsiooniga astume üles kell 22.30, aga lisaks saavad soovijad oma teadmisi proovile panna kirjanduslikus kuldvillakus ja muidugi öö läbi tantsida ka.

https://www.facebook.com/events/254426628580746/

Dolce vita vol 8

Vabal ajal õpin kohalikes kõrtsides keerutamist, sõbrustan staarkirjanikega, karjatan ilusaid pruune lehmi ja lasen töökaaslastel endale riideid selga panna.

Jaangi võttis "Paradoksid" ette

Sealhulgas natuke ka minu. 

Aga tore, et ta seda tegi! 

SIIN.

this darkness made me
like it makes people

I am no longer air
letting the bullshit
pierce through 
my indiscriminate kindness

I am now someone
who knows exactly 
what she wants
and what needs to be done
to get it

this darkness made me
and changed my soul -
not black
but emerald green 
with golden spots in it
sparkling
right next to a beautiful heart
that is to be earned
not taken

There are people who would do anything to get on your spaceship when it speeds towards the space. 

There are the ones who have been in that ship the whole time. 

And then there are those who just want off.

Õhtujuhi õudused ehk üks unenägu K6VNist

Unenägu, onju. 

Oli K6VN, mis toimus päevasel ajal kusagil õues. Mina olin õhtujuht - okei, antud juhul vist päevajuht - ja kui oli sobiv aeg alustada, läksin lavale, et üritus sisse juhatada, nagu ikka. Veidral moel ilmus samal ajal lavale täiesti võõras tüdruk, kes oli veendunud hoopis enda päevajuhistaatuses. Leppisime siis kokku, et juhime üritust koos ja teadustame kordamööda. Ometi läks too tüdruk pärast peaaegu iga esinejat ise lavale. Ühel korral jõudsin temast siiski ette ja rääkisin ära seni rääkimata jäänud jutu, kuidas saabunud inimesed saavad end jooksvalt esinejate nimekirja lisada.  

Samas tundus mulle pentsik, et seda nii vajalikku esinejate nimekirja polnud kusagil märgata. Läksin otsima ja leidsin värava, mis oli kaetud möödunud K6VNIde esinejanimekirjadega. Esmalt uskusin, et ka käimasoleva ürituse list on kusagil nende seas, aga ei olnud. Ja ma olin enne laval suure suuga inimesi registreerima kutsunud, eks ole. 

Kuna see teine tšikk tundus ränk asjapulk, siis mõtlesin, et äkki tema teab nimekirjast midagi. Sest see on ikkagi suht oluline nüanss. Leidsin ta mingist riietusruumist (?) musta luige kostüümis (?), kuna tal oli plaanis mingitsorti koreograafiline meistriteos esitada. Põhimõtteliselt läksin tema juurde ja küsisin, ega ta sellest nimekirjast midagi ei tea. Mille peale kuulsin, et nimekirja polegi. Tal oli mingi oma süsteem, et kõik esinejad olid enne üritust oma nimed talle meilile saatnud, ta ema oli selle nimekirja välja printinud ja selle järgi ta siis teadustas. Samas see selgitas, miks ta eriti ei tahtnud, et mina teadustaksin, arvestades, et mul polnud tema nimekirjas olevatest inimestest või nende järjekorrast aimugi :D

Mis tegi mu kergelt öeldes pahaseks, sest mul tekkis tunne, et mina, originaalne päevajuht, olin täiesti kõrvale jäetud ja nüüd tuleb lambist mingi uus tšikk ja hakkab ise toimetama :D Rääkimata sellest, et K6VNI tulihingelised kohale tulnud austajad olid segaduses ja käisid minult pidevalt küsimas, kus see pagana nimekiri on ja kuidas ennast registreerida saab. Ma siis andsin sellele tüdrukule teada, et nii need asjad siin ei käi ja et juurde laekuvad inimesed tahavad ennast kirja panna. Ma flippisin ikka suht ära tegelikult, sest mitte. Kuradi. Keegi. Ei teadnud isegi, kes see tüdruk on :D Terve aja, kui ma seal temaga sõitlesin, istus ta, hädine nägu peas, oma luigekostüümis. 

Järjekordne esineja lõpetas oma numbri ja see tüdruk hakkas lavale tormama, et uut inimest teadustada.   

Ma ütlesin: "Mida perset?". 

Ja ärkasin selle peale üles. 

[...]

meil mõlemal valutab süda

kui maailma paremaks loome

siis veerema lähevad rattad

ja tervikuks sulavad pooled

Film päris superkangelasest ehk “Bohemian Rhapsody”

Pärast seda, kui olime “Bohemian Rhapsodyt” juba kuid oodanud, tuli viimaks ometi päev, mil selle ära nägime. Enne oma hinnangut pean ilmselt ära märkima, et päris puhaste lehtedena me Freddie eluloofilmi vaatama ei läinud. Lisaks olime juba ainuüksi filmi “Bohemian Rhapsody” treilerit oma 10–15 korda paatosega hinges vaadanud, nii et meie kümnepallisüsteemi madalaim võimalik hinne oli juba enne filmi nägemist kaheksa kümnest.

Pärast filmi nägemist oli see 20. Üheks kõnekaimaks faktiks filmi võimsuse kohta võib ilmselt pidada seda, et mu kaaslanna hakkas nutma hetkel, mil Freddie esimest korda ekraanile ilmus ja lõpetas millalgi meie koduteel. Filmimeisterlikkuse osas on mul seda raske hinnata, kuna emotsioonid tapsid igasuguse kriitikavõime. Kui meiesugustele näidata meie lemmikmeest, hunnikut kasse ja külmavärinaid tekitavaid Queeni laive, siis pole muud vajagi.

Olles Freddie (ja Queeni) looga juba varem tutvunud, tekitas “Bohemian Rhapsody” mõnusat äratundmist varem loetu-kuulduga. Mingeid karjuvaid vastuolusid meie senise informatsiooniga silma ei jäänud, kõik kulges tuttavat liini pidi. Uusi teadmisi sai siiski ka, näiteks selle kohta, kuidas sündis legendaarne “We Will Rock You” ja kuidas Queeni trummar Roger “Bohemian Rhapsody” kõrgete “Galileodega” vaeva nägi. (“Kui ma veel kõrgemalt laulan, kuulevad seda heli ainult koerad”.)

Muidugi on eriti tore, kui keegi selle sulle visuaalselt ette mängib, nagu tegi Mercuryt kehastanud Rami Malek, kes oli suurde rolli tõeliselt õnnestunud valik. Tal oli Freddie pikkus, hambad, riided, lavaline liikumine – kõik, mis vaja, et film usutavaks muuta. Ka ülejäänud Queeni liikmed olid igate autentse muljega, iseäranis Brian May oma lokipahmaka ja kitarrisoolodega. Ainsa veana tõi K targalt välja Maleki sinakashallid silmad, mis päris-Freddiel olid peaaegu mustad.

Hea, et filmis ei kajastatud Queeni solisti elu viimaseid etappe – surmavalt haiget ja avalikkusest eemale tõmbunud Freddiet. Film lõppes pauguga ja just nii, nagu selle kangelane ise oleks tõenäoliselt soovinud, jäädes inimeste mällu legendi ja sõumehe, mitte oma haiguse kaanepoisina. Lisaks ei oleks vist niigi mu kõrval pidevalt silmi kuivatav K seda küll enam välja kannatanud …

Sai naerda, sai nutta, tunda külmavärinaid ja soojust ning suur tänu härra Mercuryle, kes tuletab meile isegi hauatagusest elust meelde, mis on tõeliselt tähtis. Kirg elu vastu, iseendaks jäämine, headus ja julgus alati teha seda, mis südames õige tundub.

Sest kui tahes raske meil ka parajasti poleks, the show must go on.