Inimesi on igasuguseid. Aga teate, mis on üsna universaalne? Emotsionaalsed vajadused. Armastus- ja kuuluvusvajadus Maslow püramiidi kolmandalt astmelt. Soov tunda, kuidas keegi, keda armastad, sulle selja tagant oma käed ümber paneb ja kergelt kaela suudleb, kuidas oksütotsiin sinu ajus möllama hakkab, täites kogu keha soojuse ja õrnusega. Need hetked, mis võiks kesta igavesti, mil tunned end tõeliselt elusa, armastatu ja vajatuna. Mingil määral unistame sellest kõik, ja need, kel see on, tunnevad end õnnelikuna. Ajukeemial on võimas jõud ja inimestena oleme lihtsalt loodud reageerima sellele, mida aju meile ütleb. Kui me oleme seda ülima läheduse tunnet kunagi kogenud, siis tahame seda säilitada, tahame seda enda ellu. Vahel mistahes hinnaga.
Ja siis võivad asjad süngeks minna.
Ma hakkasin ükspäev mõtlema, kui suur selle armastusevajaduse jõud tegelikult on. Viimasel ajal olen rohkem kui varem kuulnud, kui pealetungivad võivad võõrad mehed naistega suheldes olla. Olen kuulnud meestest, kes lihtsalt ei saa aru, et ei tähendab ei ning arvavad, et 50+ kirja naise postkastis panevad ta ümber mõtlema. Ma imestan, et on olemas nii järjepidevaid inimesi, aga teisalt saan aru nende naiste hirmust: kui keegi sind nii väga tahab, siis võib ta minna kaugemalegi kui lihtsalt 50 korda "mis teed", "miks sa ei vasta", "uu", "kus oled" kirjutamine. Ma olen kuulnud, kuidas naisi suhtlusportaalides ähvardatakse või solvatakse, naisi, kellega need ähvardajad pole kunagi võib-olla isegi kohtunud. Kui naine kirjutab viisakalt, et ta pole huvitatud, siis peaks normaalne vastus olema "okei, kõike head", mitte "nägin sind eile, vist tean nüüd, mis majas sa elad" või "hea lits, ise oled tutvusportaalis, aga blokid".
Aga see kõik võib isegi veel kaugemale minna.
Jälitamiseni välja. Okei, võib-olla on keegi ülientusiastlik suhtleja naisele maininud, et teab, kus naine elab, aga siis hakkab entusiast ühtäkki end väga sageli seal ilmutama. Vahepeal koputab ehk ukselegi. Jätab füüsiliselt kirjutatud teateid. Toob kingitusi. See on äärmiselt ebaturvaline tunne - et keegi tahab, et just sina temas seda oksütotsiinitulva tekitaksid, tahab sinu käsi enda ümber ning et võimas igatsus selle tunde järele paneb ta tegema ükskõik mida. On talle tähtsam kui enda väärikus, sinu turvatunne või mis tahes muu.
Selle tunde pärast isegi tapetakse. Kiremõrvad, kättemaksud, isegi sõjad - need on koledad asjad, mis on tihti sündinud ilusast tundest. Või igatsusest selle järele, pettumusest, et seda pole.
Ma soovin, et nii naised kui ka mehed võiksid end turvaliselt tunda. Et nad ei peaks oma privaatsuse, turvalisuse või halvemal juhul elu pärast kartma, kui kellelegi korvi annavad. Sest tegelikult ei peaks kartma. Olgu see lähedustunne nii ihaldusväärne kui tahes.
No comments:
Post a Comment