Pärast seda, kui olime “Bohemian Rhapsodyt” juba kuid oodanud, tuli viimaks ometi päev, mil selle ära nägime. Enne oma hinnangut pean ilmselt ära märkima, et päris puhaste lehtedena me Freddie eluloofilmi vaatama ei läinud. Lisaks olime juba ainuüksi filmi “Bohemian Rhapsody” treilerit oma 10–15 korda paatosega hinges vaadanud, nii et meie kümnepallisüsteemi madalaim võimalik hinne oli juba enne filmi nägemist kaheksa kümnest.
Pärast filmi nägemist oli see 20. Üheks kõnekaimaks faktiks filmi võimsuse kohta võib ilmselt pidada seda, et mu kaaslanna hakkas nutma hetkel, mil Freddie esimest korda ekraanile ilmus ja lõpetas millalgi meie koduteel. Filmimeisterlikkuse osas on mul seda raske hinnata, kuna emotsioonid tapsid igasuguse kriitikavõime. Kui meiesugustele näidata meie lemmikmeest, hunnikut kasse ja külmavärinaid tekitavaid Queeni laive, siis pole muud vajagi.
Olles Freddie (ja Queeni) looga juba varem tutvunud, tekitas “Bohemian Rhapsody” mõnusat äratundmist varem loetu-kuulduga. Mingeid karjuvaid vastuolusid meie senise informatsiooniga silma ei jäänud, kõik kulges tuttavat liini pidi. Uusi teadmisi sai siiski ka, näiteks selle kohta, kuidas sündis legendaarne “We Will Rock You” ja kuidas Queeni trummar Roger “Bohemian Rhapsody” kõrgete “Galileodega” vaeva nägi. (“Kui ma veel kõrgemalt laulan, kuulevad seda heli ainult koerad”.)
Muidugi on eriti tore, kui keegi selle sulle visuaalselt ette mängib, nagu tegi Mercuryt kehastanud Rami Malek, kes oli suurde rolli tõeliselt õnnestunud valik. Tal oli Freddie pikkus, hambad, riided, lavaline liikumine – kõik, mis vaja, et film usutavaks muuta. Ka ülejäänud Queeni liikmed olid igate autentse muljega, iseäranis Brian May oma lokipahmaka ja kitarrisoolodega. Ainsa veana tõi K targalt välja Maleki sinakashallid silmad, mis päris-Freddiel olid peaaegu mustad.
Hea, et filmis ei kajastatud Queeni solisti elu viimaseid etappe – surmavalt haiget ja avalikkusest eemale tõmbunud Freddiet. Film lõppes pauguga ja just nii, nagu selle kangelane ise oleks tõenäoliselt soovinud, jäädes inimeste mällu legendi ja sõumehe, mitte oma haiguse kaanepoisina. Lisaks ei oleks vist niigi mu kõrval pidevalt silmi kuivatav K seda küll enam välja kannatanud …
Sai naerda, sai nutta, tunda külmavärinaid ja soojust ning suur tänu härra Mercuryle, kes tuletab meile isegi hauatagusest elust meelde, mis on tõeliselt tähtis. Kirg elu vastu, iseendaks jäämine, headus ja julgus alati teha seda, mis südames õige tundub.
Sest kui tahes raske meil ka parajasti poleks, the show must go on.
No comments:
Post a Comment