Kannatuste kannul

Mul on alati olnud tõmme kannatuste poole. Mõnel juhul on see mulle kasuks tulnud. Näiteks mõtteviis, et kui mingi eesmärgi saavutamine tundub liiga lihtne, siis teen midagi valesti. Kui olen mitu ööd magamata ja ennast mõnel perioodil rihmaks töötanud nii, et ninast veri väljas (sõna otseses mõttes), siis on asi õige. Vahel annab see tulemusi, vahel mitte. Aga leidub masohhismi, mis ei anna kunagi tulemusi. 

Kui oled juba harjunud, et sul on kogu aeg natuke raske, siis hakkad raskuseid igatsema, kui neid pole. Sellega kaasneb eneseohverdamine olukordades, kus seda tegelikult ei peaks tegema; nende küsimuste küsimine, mille vastuseid sa tegelikult teada ei taha - ühesõnaga kunstlik valu tagaajamine inimsuhetes. Tean veel endasuguseid ja ma küsin teilt: miks me seda teeme? Miks me küsitleme neid, kelle vastused ei saa teha muud kui haiget? Miks me hoiame oma elus inimesi, kes on meiega mugavusest või omakasust, ega viitsi isegi teeselda, et see nii ei ole? Miks me otsime seda kibemagusat valu ikka edasi ja edasi nagu üksteisele järgnevaid piitsahoope? Probleem ei ole selles, et mõned inimesed on meile kahjulikud. Probleem on selles, et me laseme neil olla. 

Järgnev on õpetuseks ka mulle endale. Kui kellegi sõnad teevad sulle pidevalt haiget, siis on parem end mitte panna olukordadesse, kus sa tema sõnu kuulda võid. Ennast saab piitsutada ka progressiivsematel meetoditel - tänu millele võib raskustest tekkida midagi head. Uus ametikoht, järgmine raamat, kunstinäitus või paljulubav sportlasekarjäär. Võida iseenast, mitte ära otsi kannatusi inimestest. Otsi kannatusi, millel on tähtsus. 

Kõik teised lõika välja.