"Keegi ei taha sind" ja mälestusi kiusamisest

Võisin olla kusagil 14-aastane. See juhtus kindlasti enne, kui Jõgevale kolisin. Olime pinginaabriga nalja pärast valmis teinud sildid, mis viitasid meie välistele võludele. Minu sildile kirjutas mu pinginaaber üsna julge avalduse: "Olen suur sekspomm". Ma ei mäleta enam, mis ma tema omale kirjutasin. 

Olgu tõe huvides öeldud, et kandsin sel ajal pidevalt ühtesid ja samu riideid, mis tähendas, et mu põhigarderoobi moodustasid tumesinised suusapüksid (mitte ainult talvel, vaid aasta ringi) või alt laienevad teksad koos neoonroosa dressipluusiga. Talvel lisandus sellele komplektile punane jope, mis oli mulle umbes kolm numbrit liiga suur, ja pruun sametist soni. Kaunis. Lisaks olin oma eakaaslastega võrreldes väga kõhn ning seetõttu üpris ebakindel. 

Igatahes, olime pinginaabriga õues. Oli talv, mis tähendas, et kandsin sedasama klassikalist punast jopet, vahelduseks suusapükstele teksasid ja mainitud pruuni soni. Just sellesama soni peale kinnitaski pinginaaber sildi "Olen suur sekspomm". Mäletan, et ta võttis minu tehtud sildi endalt suhteliselt kiiresti ära, aga mina mõtlesin riskida ja "sekspommi" sildi soni külge alles jätta, sest hoolimata ebakindlusest oma keha suhtes kandsin endas juba siis soovi normidest väljapoole murda ning otsisin võimalusi, kuidas julgust proovile panna. 

Nii ma siis hängisin tükk aega Haapsalus kusagil hoovi peal, mütsil suur markeriga kirjutatud silt "Olen suur sekspomm". Kuidagi sattusime kokku ühe paralleelklassi poisiga, kes hakkas mu silti nähes naerma ja ütles: "Päris oled ju, keegi ei tahagi sind."

Jah, ma polnud pooltki nii ilus kui mõned mu klassiõed, aga isegi 14 aastat hiljem (hoopis parema endana) ei tundu see sobiva asjana, mida 14-aastane poiss peaks ütlema 14-aastasele koolitüdrukule. Mis siis, et mingi kentsakas väide sildil provotseerib. Praegu ei oleks selline olukord enam võimalik, sest isegi kui ma pole välimuselt kõigi maitse, ei leia mu lähiümbrusest niivõrd ebaviisakaid noormehi. Aga kui selline asi siiski juhtuks, ütleksin midagi vastu. Ajaga olen õppinud enda eest seisma. 14-aastane Mari-Liis seda ei osanud. Ta läks koju ja nuttis end õhtul magama, kõrvus kummitamas sõnad: "Keegi ei tahagi sind". 

Mitte juhtunu tõttu, aga mõne aja pärast kolisin teise linna ja vahetasin kooli. Kui sa oled 15-aastaselt kooli vahetanud, siis see pole just kõige leebem kogemus. Hoidsin üsna omaette, püüdes siiski kõigi vastu viisakas olla. Ajaga leidsin klassist paar juhulikku seltsilist, kuid leidus ka neid, kes mind absoluutselt ei sallinud. Ja nad ei häbenenud seda põrmugi. Küll püüdsid nad mind järele teha, küll peitsid mu asju ära, mõnitasid või ähvardasid. Kord ütles selle tüdrukutekamba ninamees kehalise tunnis, et lööb mul pesapallikurikaga pea sodiks, kui ma pallile pihta ei saa. Sellises keskkonnas pole ime, et enda jaoks sünge kirjanduse, metal-muusika, enesevigastamise ja õudusfilmid avastasin. Lisaks polnud mu hinded kunagi olnud nii halvad kui aastal, mil tolles Eesti pommiaugus elasin. Aga muidugi ei tegutse kiusajad ainult väikestes Eesti kohtades, neid leidub ka Tartus, Tallinnas või Washingtonis. Praegu, 28-aastasena on mul väikesest endast nii kahju, et ta kiusajaid lihtsalt korralikult paika ei pannud. Aga mõnes mõttes saan temast aru: ta püüdis uues kohas hakkama saada, temas elas veel see "keegi ei taha sind" ebakindlus ja ta oli enamasti üksi. Kord õnnestus mul siiski enda eest välja astuda: siis, kui mu jänes äsja surnud oli ja ma sellepärast sügavalt leinasin. Põhikiusajast tüdruk küsis enne esimest tundi, miks mul tukk klambriga kõrvale on pandud. Ja ma küsisin vastu: "Aga miks mitte?". Sassy, I know :D Tibil läks igatahes suu lukku. Tol hetkel tundsin, et mul pole enam midagi kaotada ja olin liiga katki, et selle bitch'i igapäevastel mängudel end veel rohkem lõhkuda lasta. 

Varsti vahetasin jälle kooli (ja linna). Uued klassikaaslased olid minu vastu sõbralikud ning kutsusid mind kõiksugustele ühistele üritustele. Tundsin mõningast skeptitsismi, sest lähiminevikule mõeldes näis, et iga vähegi sõbralikum akt mu eakaaslaste poolt on mõnitus, nali, järjekordne julm mäng. Ei olnud. Mulle hakkas uues koolis täitsa meeldima. Aga siis tuli kiusamine tagasi. Minu asemel hakati kiusama mu pinginaabrit ja seda kõrvalt näha oli kõvasti hullem kui ise kogeda. Tegemist oli väga südamliku ja emotsionaalse inimesega, mis kiusajatele vist tagantjärele mõeldes kõige rohkem nalja tegigi. Minust sai kolme pere koer, kes kõiki lepitada püüdis. Rääkisin kiusajatega, käisin pidevalt klassijuhataja kabinetis tema küsimustele vastamas ja üritasin kõikvõimalikul moel toetada oma pinginaabrit. Selle kõige kõrvalt tuli mul ka õppetööga tegeleda, mis võttis palju mahti, sest väikese ja suure kooli õppetaseme vahe oli üüratu. Viimaks võttis asi liiga suured mõõtmed ja pinginaaber vahetas kooli. Klass rahunes. Ja mina sain viimaks ometi ainult õppimisele keskenduda. 

Ma loodan, et tänapäevased kiusamisvastased kampaaniad ning noorte kiusamisest tingitud enesetapud on vaimset ja füüsilist vägivalda koolides vähendanud. Loodan, et aina vähemaks jääb selliseid noori, nagu 15-aastane Mari-Liis, kes nii mõnigi kord valis kiusajate keskel tunnis istumise asemel nuttes kojuminemise. Aga kui sina, kuitahes vana, kannatad praegu kellegi kiusu all, siis üks asi toimib alati: kui näitad, et sul on ükskõik. Tundub ilmselge soovitusena, aga minu puhul aitas see nii mõnigi kord. Kui keegi karjub sulle koledaid sõnu, kuid ei saa mingitki reaktsiooni, tundub ta lõpuks ise imelik. 

Minu kiusamisloo puhul oli tegu armukadedusega. Olin eksootiline ja uus (siis juba ka täitsa atraktiivne) tüdruk väikelinnas, kelle salapära jättis varem säranud alfanaised poiste silmis varju. Kõik. Rohkem polnudki vaja. Tüdrukud tahtsid säilitada oma varasemat positsiooni ning selleks pidid nad tõestama, et olen kole veidrikust loner. 

Tasub mõelda, mis on kiusamise taga: tihtipeale on selleks kiusaja ebakindlused. Emotsionaalselt terve inimene ei pea hakkama kedagi teist maha tegema, vaid keskendub iseenda arengule. Ta püüab ise rohkem, mitte ei tõmba kedagi, keda kadestab, allapoole. Kui sinu peale ollakse kade, siis tea, et see on kadestaja probleem. Võib-olla on abi mõttest, et see häirib teda kogu aeg, piisavalt, et kasutusele võtta inetuid meetmeid. Ta pole õnnelik inimene ja võimalik, et ka ei saa selleks kunagi - sisemisest ebakindlusest, mis paneb juba teiste vastu vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama, on väga raske vabaneda. Sellised naised vaatavad tänaval pidevalt teisi naisi ja võrdlevad end nendega, nad ei luba tulevikus oma meestel üksi välja minna, kartes pidevalt, et nad vahetatakse ilusamate/targemate/huvitavamate vastu välja, nad ootavad kogu aeg komplimente, on armukadedad meeste naissoost töökaaslaste peale jne. Nad on kogu aeg ärevil, valvel, kadedad, kontrollivad. See ei ole ilus elu. 

Kui sa seda postitust loed, siis ma loodan, et sind parajasti ei kiusata. Ma tean, et kiusamine on väsitav, raske ja halvematel päevadel paneb enda surma soovima, aga mina sain sellest üle kooli vahetades. Abiks tulevad ka sõbrad. Kui leiad kasvõi ühe sõbra, on natuke kergem. Kui tekib aga suurem ringkond inimesi, kellele sa meeldid, jäävad kiusajad vähemusse ja nende pingutused kuuluvad juba eos hukule. 

Tihti lõppeb kiusamine ka ajaga: võimalik, et puberteedi alguse ebakindlused hakkavad keskkooli poole vähenema ja kaaslased muutuvad mõistlikumaks. Kuigi kiusamine teeb haiget (igas mõttes), võin öelda, et see on mind tugevamaks muutnud. Ma ei tea, kas oleksin ilma nende kogemusteta halvem või parem inimene, aga ilmselt mitte selline, nagu praegu. 

Kui sind kiusatakse, siis tea, et sa pole üksi. Kiusamisvaba Kooli lehel toodud statistika kohaselt kannatab iga 5. laps kiusamise all ja iga 10. kiusab teisi. Aga see ei pea nii olema. Hoiame kokku. Sest ühtses keskkonnas on palju mõnusam kui sellises, mis on täis viha ja kadedust. 

Vaata ka http://kiusamisvaba.ee/.