Hola, Barcelona! 3. päev

Hommikul hotelliaknast välja vaadates tundus, et tuleb järjekordne päikeseline päev. Seega oli igati sobiv taas üks toiming oma Barca plaanist maha tõmmata ja kuulsasse Barceloneta randa suunduda.

Sõitsime metrooga rannarajoonile lähemale ja enne randaminekut külastasime veel kuulsat La Rambla tänavat. Tegemist on suure jalakäijate tänavaga, kuhu on koondunud kõiksugu müügimehed, välikohvikud, turuputkad, tänavakunstnikud ja muu säärane. Kõige kummalisem müügimees oli härra, kes mingi pardihäält tegeva vilega ringi kõndis ja sellega “tinistas” (selle heli kirjeldamiseks on raske paremat sõna esitada). Ei saanudki hästi aru, kas ta müüs neid vilesid või oma performance’it. Või mõlemat? Mehe viled jäid seekord küll puutumata, küll aga ostsin La Ramblalt perele (ja endale :D) mõned suveniirid enne, kui mööda kauneid kitsaid tänavaid suuna ranna poole võtsime.

Päevapoliitilisi materjale ka

Möödusime ka akvaariumist, mille ühte elamust reklaamis kiri “Die with sharks!”. Korraks mõtlesin, et huvitav… mida kõike tänapäeval rahaks ei saa teha. Siis aga tuli välja, et tegelikult saab suremise asemel haidega koos hoopis sukelduda. Kuigi noh, kui midagi valesti peaks minema, siis poleks minugi variant vist mõeldamatu…

Päike hakkas juba üsna korralikult kõrvetama. Mõtled küll, et mis see 24 kraadi siis näiteks 32 kraadi kõrval ka ära pole, aga need Barcelona päevased temperatuurid tundusidki füüsiliselt nagu mingi 30. Enne randa sisenemist võtsime ühest välikohvikust kaks jäätisekokteili, head olid.

Ma pole väga palju sellistes ülipopulaarsetest sihtkohtades tegelikult käinudki, olen rohkem niisugune tundmatutes minikülades ja linnades seikleja. Seepärast mõjus esimene sisenemine sellisesse turistidest infesteerunud randa üsna suure kultuurišokina. Iga 50 – ja ma ei liialda – sentimeetri tagant oli mõni härrasmees üles pannud oma vaibaäri, kust soovijad võisid endale rannas peesitamiseks sobiva aluse valida. Paljudel neist oli millegipärast elevandi pilt peal. Siis olid aktivistid, kes müüsid päikeseprille, mis on samuti ju rannas igati vajalik kaup. Kõige aktiivsemad olid aga kahtlemata joogimüüjad, kes müüsid vett, õlut, kokakoolat, sangriat ja Mojitosid. Üks neist oli lausa reklaamlaulukese sepistanud “Colaaaa aguaaaa beer??”, “Colaaaa aguaaaa beer??” – ja et lauluke liiga üksluiseks ei muutuks, võis vahepeal kuulda selle variatsiooni “Aguaaaa colaaa beeer?”. “Beer colaaaa aguaaa” seevastu poleks toiminud, sõnarõhud ja värgid…

Tõime liivakella kaugetele sugulastele külla #liivad

Taustal olid mõned paljaste tissidega kodanikud, lõikasin nemad eeskujulikult kaadrist välja

Seda kõike oli lihtsalt megapalju. Me polnud jõudnud veel omale platsigi valida, kui olime juba kokku puutunud nii mõnekümne müügimehega. Kui lõpuks endale liival sobiva positsiooni leidsime, läks asi mõistagi vaid hullemaks. Iga paari minuti tagant möödus mõni agar müügimees, kes kõike eelnevat pakkus ja ei-ga kuidagi nõustuda ei tahtnud. Kõige aktiivsemad olid, kusjuures, massaažitädid, kes mingisugust peent punktimassaaži pakkusid ja turistidele oma müügikõnes kehapilte näitasid: problemaatilised stressipunktid olid nendel ilusti ära märgitud. Massaažipakkujad panid potentsiaalsetele klientidele isegi natukeseks käe külge – et ikka näidata, kui head teenust nad osutavad. Paraku mind nad ei veennud. Esimene massaažitädi oli naljakas, kümnes läks juba tüütuks.

Päike kõrvetas korralikult ja A pakkus kogu aeg, et paneb mulle ka kreemi peale. Minusugusel valgel varesel läheb põhimõtteliselt kogu suvi aega, et normaalne päevitus saada, seepärast keeldusin jonnakalt. 24 kraadi, kammoon, see ka mõni päike. Ma pean ju ikkagi näitama, et olen lõunamaal käinud! Nii ma end seal päikese käes grillisin. Imestasime, et inimesed Barcelona kõige populaarsemas supelrannas ei uju, kuigi rannaliiv oli paksult rahvast täis. Vees nägin võib-olla kogu suure ranna peale kokku seitset inimest. Kui ise uljalt ujuma sammusin, mõistsin, milles võib asi olla: hispaanlaste jaoks oli vesi veel külm. 12-kraadine meri ei ole ilmselt nende jaoks veel see, millega nad harjunud on, minusuguse eestlase jaoks on 12 kraadi aga juba ujumiseks igati aktsepteeritav :D Kaua seal aga supelda ei saanud, sest jalad läksid külmast natuke krampi ja põhi oli ka paksult teravaid kive täis. Kui paari minuti pärast veest naasin, narris A mind, et misasja, nii vähe olidki vä. Kui ta pärast mind ise sama lühikese aja pärast välja suundus, siis ta rohkem ei narrinud :D

(Cola aguaaa beer? Aguaaa colaaaa beer? Sinjor, massage? Muy bien? Massage? Sinjor? – No, gracias.)

Kuna pidime veel ka akvaariumisse jõudma, siis pakkisime mõne tunni pärast oma asjad kokku ja sõime rannaäärses välirestos burgereid. Elamust rikastasid teismelised akrobaadid, kes puhkusemeeleolus restoranikülastajad kohe käima tõmbasid ja – mõistagi – külm Coronita. See rannamelu oli muidu hästi lahe: muusika, tantsivad inimesed, päike, palmid, meri – täielik puhkus. Järgmine seiklus: “Die… vabandust… Dive with sharks!”.

Okei, haidega sukelduma me seekord ei läinud, küll aga neid vaatama. Õnneks – ilmselt ka suuruse tõttu, eks – oli neil akvaariumis ikka kõvasti rohkem ruumi kui näiteks merihobudel ja moreenidel, viimased elasid küll oma suuruse kiuste äärmiselt kitsastes tingimustes. Mu lemmikud vist olidki haid, moreenid, kaheksajalad ja meridraakonid, nende päriselt nägemine oli väga eriline elamus, kuigi jah, järgmine kord tahaks kõiki sealseid asukaid pigem vabas looduses näha, ookeanis, oma silmaga. Okei… haisid vist pigem mitte... #diewithsharks.

Haimunad

Tuleb!

Meridraakonid, looduses kahjuks suures väljasuremisohus

Pärast akvaariumit oli aeg hotellis veidi jõudu koguda. Riideid vahetades avastasin äkki, kuivõrd suurel määral päike mind rannas põletanud oli. Jalad, käed, selg, kael, õlad – kogu keha tegi põrguvalu, iseäranis tagakülg, mis oli arusaadavalt ka tulipunane – nojaa, eks ma veetsin suurema osa ajast kõhuli. Kõige hullemas seisus olid käsivarred – keegi oleks need nagu reaalselt kuhugi lõkkesse pistnud. Iga liigutus tegi palju haiget ja oli üsna selge, et sellises olekus ma ülejäänud reisi ajal väga kaugele ei purjeta. Ja A oli tegelikult üsna sarnases seisus. Nii hakkasingi guugeldama, kus võiks veel sellisel kellaajal veel mõni apteek lahti olla. Siin võis aidata ainult üks asi: aloe vera.

A arvas, et pole häda midagi, aga ei, printsessil oli nui neljaks vaja apteeki minna – nii hakkasimegi Google Mapsi abiga ühe lähedalasuva apteegi poole jalutama. Kui järele mõelda, olid need õhtused jalutuskäigud soojas Hispaanias väga mõnusad, tol hetkel olin küll vaid oma missioonile pühendunud: hankida vahend, mis leevendaks veidi tunnet, et kogu mu nahk põleb põrguleekides. Mis see 24 kraadi siis ka ära pole…

Teele jäi üks suurem toidupood ja mõtlesime, et tšekime juba sinna, äkki leiab aloe verat. Ei olnud, tuli teekonda jätkata. Üks apteek jäi veel tee peale, aga see oli juba suletud, läbi klaasi nägime, kuidas proviisor kassaga möllas. Viimaks jõudsime sihtpunkti. Nüüd tuli palvetada, et suudaksime oma soovi tõenäolise keelebarjääri kiuste kuidagi serveerida ja neil vajalikku ka leiduks.

Õnneks on “aloe vera” suhteliselt universaalne termin ja naine leti taga sai kohe aru, milles keiss on. Ta isegi andis kreemi ja geeli vahel valida, geel on ikka parem, küsisin seda. Millepeale presenteeris proviisor mulle uhkelt kahest ca 350-milliliitrisest pudelist koosnevat komplekti. Kokku 700 ml. Jah, need olid ju aloe vera geelid, aga sellest kogusest oleks isegi väikesele elevandile jätkunud. Pealegi tundus nii rohke geeli ostmine tarbetu raiskamisena, arvestades, et see tulnuks käsipagasi piirangute tõttu kõik hotelli maha jätta. “This will be 54 euros,” ütles naine. 54 eurot. Appi. “Eoee,” ütlesin, “don’t you have anything a bit… smaller?” Apteeker kordas sõna “väiksemat” hispaania keeles, enam ei mäleta, kuidas, aga sain aru ja noogutasin. Naine sukeldus kuhugi tagaruumi ja naasis mõne hetke pärast vaid ühe pisikese geelipudeliga. “This is 6 euros.” No see kõlas ju igatahes paremini kui kaks hiigelpudelit ja 54 eurot. Huvitav, miks ta kohe selle normaalse variandiga ei tulnud? Vaatas, et me nii põlenud, et 75 milliliitrist jääb põhjaeurooplastele väheks?

Võidukalt lahkusime apteegist just sellega, mis vaja, nüüd tuli leida sobiv välirestoran, kus õhtust süüa. Tuleb küll mainida, et mul oli tol õhtul üsna kehv olla, ilmselt päikesepõletusest: peavalu, külmavärinad ja muu säärane. Mis oli paradoksaalne, sest 20 soojakraadi kiuste oli mul seljas kampsun ja jope, samal ajal kui teised varbavaheplätude ja suvekleitidega möödusid. Megakülm oli. Mõnel hetkel mööda tänavaid kulgedes oli natuke isegi tunne, et 1) pilt läheb kohe eest või 2) et oksendan mõnda Barcelona prügikasti. A püüdis mind ühele pingile istuma panna, aga seal istus juba üks neiu ees ja võitles millegipärast agaralt selle vastu, et ma tema kõrvale maanduksin. Jah, sel hetkel ei tundunud Barcelona just kõige külalislahkema paigana.

Seekord läks sobiva söögikoha otsimine kuidagi vaevaliselt, sest linn oli paksult rahvast täis väliterrassidel kohad hõivatud. Sees ka nagu ei taha istuda, kaunil suveõhtul Hispaanias, eks. Viimaks leidsime – muidugi järjekordse aktiivse restoranitöötaja suunamisel – ühe koha ja seadsime end sisse. Söök oli superhea, külm õlu tegi ka enesetunnet veidi paremaks, kuigi pidin õhtu huvides siiski natuke vapramat nägu tegema kui see mu enesetunnet arvestades päriselt olnuks. Oma süü ju ka tegelikult, et päevituskreemi panna ei lasknud.

Ühel hetkel tundsin, otsekui oleks välikohviku katuselt mulle midagi pähe kukkunud, mingi väike kivike või midagi, aga ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Hiljem hotellis avastasime, et see oli tuvisitt. Noh, ma arvasin, et see produktsioon kuulus tuvile, aga kuna tegu oli siiski Hispaaniaga, võis see vabalt ka papagoisitt olla. Vahet pole, väidetavalt peaks niisugune asi õnne tooma – ja pärast seda, kui olin oma tulitava keha aloe veraga katnud, tundsin end igatahes õnnelikumana.

Ma ei tea, kuidas mõni üldse nii ühtlaselt päevitub. Mina päevitun niimoodi :D