Hola, Barcelona! 4. päev

Matka, looduse ja mägede päev. Eesmärgiks oli Montserrati mägi, mis tähendas nii umbes tunniajast rongisõitu. Seiklused algasid aga üsna vahva somplimendi ehk poolkomplimendiga A-lt, mille pälvisin pärast oma igapäevast sättimistegevust. “Päris ilus oled ju. On ikka kasu ka, et seal peegli ees tegutsed.” See on veits nagu mu vanaema stiil, kes ütleb enne meie ühist väljaminekut alati et: „Sa, Mari, hakka juba ennast sättima, sul läheb alati väga kaua aega, et end ilusaks teha“. Okei :D 

Sõitsime rongijaama juurde, ostsime turistiputkast rongipiletid ja kuulsime kassapidajalt, et järgmine rong tuleb alles tunni aja pärast. Tegelikult oli eelmise rongi väljumiseni veel mõni minut aega ja optimistid nagu me oleme, hakkasime kindlameelsel (ja kiirel) sammul õige peatuseni orienteeruma, teadmata päris täpselt, kus see asub. Jõudsime õigesse kohta aga täpselt minut liiga hilja, seega pidime järgmist ootama jääma. Paraku jõudsime aga piletid väravast sisenedes juba ära valideerida, mis tähendas, et need kaotasid kehtivuse. Püüdsime kinni ühe asjaliku moega turvatöötaja, kellele oma mure ära selgitasime. Naine lubas, et jätab meie näod meelde ja laseb ise pärast uuesti sisse, et me ei peaks uusi pileteid ostma. Kuna meil oli aega uut piirkonda avastada, nägime kauguses võimsat hoonet. No me lihtsad inimesed, näeme uhket hoonet, tahame vaadata.

Lossilaadse hoone ees laius supervõimas purskkaev, mis küll üsna varasel hommikutunnil ei töötanud, aga uhke ikka. Teadsime, et peame viibima kusagil Montjuïc Magic Fountaini lähedal – mille show meil ka reisi ajal plaanis oli – ja pärast mõningast guugeldamist selgus, et seep ta oligi. Uhke hoone osutus aga Kataloonia visuaalse kunsti muuseumiks, kuhu sisse me seekord ei astunud, sest ehitise ees sagis normaalne mass inimesi, kes kõik muuseumi võludega tutvuda soovisid. 

Visuaalse kunsti muuseum väga edeva modelliga

Ja üks teine modell väga põlenud kätega

Sedapuhku läksime aegsasti rongijaama tagasi, et mitte maha jääda, lootuses, et turvanaisel on meie näod meeles. Olidki, tõstis ilusti turvapiirded eest ja lasi meid niisugusest improviseeritud VIP-sissepääsust sisse. Suurema osa rongisõidust seisime püsti, sest kuigi sättisime end alguses istuma, sisenes rongi hindude perekond, kelle pereema oli rase, nii et nende eest koha hõivamine ei tundunud kohe kuidagi sobilik. Rongisõit ise läks muidu armsalt – mida lähemale Montserratile jõudsime, seda rohkem hakkas aknast võimsaid mägesid paistma ja väga lahe on niimoodi rongiga mägede vahel kihutada.

Montserratti kerkimiseks on pärast rongisõitu põhimõtteliselt kaks võimalust: kas köisteed pidi trossi mööda läbi õhu vuhistades või väikese mägitrammikese (funikulööriga). See kaabeltõstukiga mägede vahel hõljumine tundus igatahes ägedam, nii valisime selle variandi. Kaugelt õhust tundusid need gondlikesed väga väikesed, tegelikkuses mahtus ühte umbes 30 inimest. Neile, kes kõrgust ei karda, on see sõit ülivinge, täitsa kahju, et ainult viis minutit kestis. Aga noh, lohutasin end mõttega, et pärast tagasi saab ka :D

Takso tuleb

Päris-päris tippu sai ainult funikulööri ehk selle mägitrammikesega, aga kuna sai ka jalgsi, siis mõtlesime, et matkame. See matk mäe tippu oli lõõmava päikese ja järskude tõusude tõttu palju väljakutsuvam kui algselt arvasin. Pidin mitu korda puhkama, vabandades seda muidugi ette ja taha oma haige südamega :D Lõpuks, kui ühe peatuse ajal tundus, et mul hakkab elu silme eest läbi jooksma, ei jäänud A-l muud üle, kui minuga alla tagasi suunduda. Sel hetkel suutsin veel ise alla ronida, natuke veel ja tal oleks tulnud leida viis, kuidas mu teadvusetu keha tagasi hotelli organiseerida.

Kui elu on nagu unenägu

Üks tore hispaanlasest onu pakkus, et teeb reisisellidest koos ka pilti, aga ma olin seal nii kole, et panen parem reisisellid eraldi. Viimasel pildil olen tegemas nägu, et ma ei hakka iga hetk minestama :D

Päris tipputõusmisest me aga siiski veel loobunud polnud. Meil oli Montserratil liikumiseks tegelikult mingi all-inclusive-pilet, mis tähendas, et saime ka seda trammikest proovida ja no sellega oli ka vägev järsult mäkke tõusta. Trammiga sõites saime aru, et see jalgsimatk võiski päris ekstreemne olla, sest tramm muudkui tõusis ja tõusis ja kohale ei jõudnud. No lõpuks muidugi ikka jõudis.

A ei jätnud siiski jonni. Kui trammiga tippu jõudsime, polnud seegi veel see päris tipp. Sinna viis mitu matkarada, mis tunduvalt laugemad ja lühemad kui esimene, seega hakkasin A rohke julgustamise saatel aga jälle vapralt mööda kaljuteed ülespoole rühkima. Peab ütlema, et tema põhiline strateegia oli mind meelitada võimalusega häid pilte saada.

Nagu näha, siis haarasin võimalusest kinni :D

Kõik tasus kuhjaga ära, sest vaated olid tõeliselt võimsad. Kes küll suudaks mägesid mitte armastada? Kuna aaloe oli viimastel päevadel üsna teemas, vaatasin huviga, kuidas päris metsik aaloe niimoodi mägedes kasvab, hiiglaslikud lehed, millest mõned minuga samapikkused.

Kui olime trammiga taas natuke allapoole sõitnud, sõime võikusid. A jõi õlut ja mina cava’t, sest when in Rome, eks. Mõtlesime, et käime enne päris alla sõitmist kloostrist ka läbi ja vaatame kuulsa Musta Madonna ära, alguses lookles tema taga mitmekümnemeetrine järjekord, aga nüüd tundus rahvast juba lahedamalt. Must Madonna on siis selline võimas kuju, kes on oma tähtsuse tõttu muidu klaasi taga, ainult üks käsi on väljas. Ja seda kätt käiakse kõiksugustest maailma otstest puudutamas, uskudes, et see omab ravivõimeid. Väidetavalt on mitu rasket haigust võidetud just tänu Musta Madonna väele (ja käele). Nägime meiegi Madonna oma silmaga ära, tema kätt ei lubatud küll parajasti Covidi tõttu puudutada. Hiljem istusime veidi kloostris, mis oli tõeliselt suurejooneline. Väga pühalik tunne tekkis seal istudes, mulle üldse väga meeldib välismaa pühakodades mõtiskleda. Mis siis, et kandsin just sel päeval musta luukerega T-särki ja silt kloostri ukselt manitses, et “This is a sacred place. Please dress appropriately”. Upsi.

Must Madonna kogu hiilguses. Nagu pildilt näha, oli kirikus mitmeid rebeleid, kes keeldudest ei hoolinud

Kui olime köistee ja rongiga tagasi linna sõitnud, tegime end hotellis korda (loe: järjekordne aloe vera sessioon) ja läksime sobivat Iiri pubi otsima, kus õhtust mängu vaadata. Leidsimegi ühe hea koha, telerid ja õlu ja kõik oli olemas. Me tahtsime aga väga ka õhtust süüa ja kuigi baaripidaja ütles alguses, et süüa nad ei pakugi, tõdes ta pärast mõningat järelemõtlemist, et tegelt pitsat saaks küll. Tuli välja, et tal oli diil mingi kõrvalasuva söögikohaga, sest just sealt ta meile mõne aja pärast pitsad orgunniski :D Jällegi, üks parimaid pitsasid mu elus. Isegi vist teisel kohal, sest esimesel troonib üks pähkli-juustupitsa Stelvio Passist.

Jalkafänn nr 1 

Pitsafänn nr 1 :D

Veetsime baaris päris mitu tundi. Kuna baaripidaja vist nägi enne algust, kui väga me seda mängu ootame, käis ta muu hulgas kahetsevalt hoiatamas, et võib juhtuda, et need telerid lülitavad end lambist mingil hetkel viieks minutiks välja – nad pidavat seda tegema. Õnneks seda ei juhtunudki. Peale meie olid jalkat vaatamas ainult paarid: kaks noormeest oma neiudega, kõigil ilusti eraldi oma televiisor. Natukese aja pärast liitus veel üks mehe-naise duo, kes end meie “boksi” sättis ja kohe ka juttu tegi. Tuli välja, et tegu oli singapurlastega. Paraku toetasid nad Tottenhami meeskonda, samas kui A (ja see tähendas, et ka mina) hoidsime pöialt Arsenalile. Arsenal kannatas parajasti aga rängas kaotusseisus (vist 3 : 0) ja A elas seda – kohati väga häälekalt :D – üle, mistõttu sügavat hingesugulust me nendega ei leidnud. Küll aga rääkisime veidi oma riikidest ja nende eripäradest. Eestist oli Singapuri paar isegi kuulnud, nad lausa teadsid, kus see asub. Muu hulgas kuulsime, et Singapur on väga turvaline riik, kus võid isegi oma rahakoti lauda jätta, nii et keegi seda endale ei näppa. Hiljem hakkasid meie kaaslased küsima mõnevõrra isiklikumaid küsimusi, nagu kus me peatume ja mida edasi teeme: niivõrd, et mehe huvi päikesest põlenud punapea ja tema põhjamaise kaaslase vastu hakkas A-le tunduma liiga... kirglik, mistõttu jätsime viisakalt hüvasti.