Hola, Barcelona! 6. päev

Midagi väga ebanormaalset on selles, kui äratuskell heliseb hommikul kell 4. 

Õnneks oli reisiärevus, mistõttu ma kuigi sügavalt nagunii ei maganud. Jätsime oma hotellitoaga hüvasti ja hakkasime läbi varahommikuse Barcelona bussipeatuse poole jalutama. Tundus, et osa Barcelonast polnud veel ka kella poole viieks hommikul magama läinud. Meie ees jalutasid kaks joviaalses meeleolus ja pealtnäha üliarmunud geid, kes hoidsid õrnalt käest kinni ja tegid oma teekonnal ennastunustavaid suudlemispause.

Kuna väljalennuni polnud just ülemäära aega, muretsesime veidi bussipeatuses, kas viibime ikka õiges kohas, sest keegi teine peale meie bussi ei oodanud. Ajapikku liitus siiski mõningaid hingesid, kelle sekka kuulus ka üks stjuardessi vormiriietuses naine – see andis lootust, et jõuame siiski lennujaama.

Buss sõitis kauem kui plaanis kirjas, mis tekitas taas veidi hirmu, et äkki magasime õige peatuse maha. Umbes kell 5.30 jõudsime siiski õige terminali peatusse ja see tähendas, et turvakontroll ja muu säärane tuleb läbida maksimaalselt 40 minutiga. Turvajärjekorras tunglev rahvamass ei andnud just ülemäära lootust lennukile jõuda, aga kottide läbivaatus sujus üllatavalt kiiresti ja kui lennuni oli jäänud 10 minutit, seisime juba õnnelikult boarding’u järjekorras. Ometi tõdes A, et ega väga palju eksimisruumi meil just ei jäänud – ja tal oli õigus.

Lennukis tekkis kuidagi väga rahulik hetk, pärast kogu seda kiirustamist olime siiski jõudnud ja suundusime Zürichi poole. Aknast paistis päikesetõus. Ja hiljem ka ülikõrged mäed, mis segunesid pilvedega. Mäetippe kattis lumi, kuhu mitte keegi pole mitte kunagi astunud.

Mäe-tiramisu

Veel üks lennukipilt ehk Zürichi imeline maastik

Zürichi lennujaamas külastasime jälle seda Lido-laadset söögikohta ja sealsete järjekordade tõttu tekkis taas väike oht järgmisest lennust maha jääda. Erilise seisaku niigi pikas järjekorras tekitasid meie ees olevad välismaalastest (poliitkorrektsuse huvides jätkem nende rahvus mainimata) prouad, kes ei saanud üldse aru, kus nad on, kes nad on ja mida tähendab ostmise protsess kui selline. Pangakaardi terminali nägid nad küll esimest korda, sest mitte keegi prouadest ei saanud aru, mis riistapuuga tegu, miks nad sinna oma kaardi peavad panema ja mis edasi saab. Õnneks oli müüja kassas väga kannatlik ja tegi daamidele kiirkoolituse teemal “Mis on PIN-kood ja miks see siia aparaati tuleb trükkida”.

Kui oma viimast, Zürichist Tallinna suunduvat lendu ootasime, võis terminali ootealal juba eesti keelt kuulda.

Eestisse jõudmisest andis märku taevas. Barcelonas ja Zürichis oli ilm imekaunis, soe, kuiv ja suvine, aga nii kui lennukiga Eesti õhuruumi sisenesime, muutusid pilved tumehalliks, lennukiaknad kattusid vihmapiiskadega ja see turbulents… Mees, kes meist üle vahekäigu istus, hoidis eesistuja seljatoest nii kõvasti kinni, et nukid valged ja – tundus et – palvetas. Ma iseenesest naudin niisuguseid lennukiraputusi nagu sõidaksin mõnel lõbustuspargi atraktsioonil – seni, kui lennukit mingi reaalne allakukkumisoht ei ähvarda. Tundus, et ei ähvardanud.

Ilm polnud parem ka Tallinna lennujaamas. Väljas sadas paduvihma, seega joonistusid lõunamaise Hispaania ja põhjamaise Eesti erinevused iseäranis tugevalt välja. Sõitsime taksoga esmalt minu juurde ja sealt saatsin ka A koduteele. Reisi lõpp.

Aitäh kõigile, kes need meenutused läbi viitsisid lugeda. Peagi tuleb lisa!