[See blogi hakkab juba kuidagi väga reisiblogi mõõtmeid omandama, sest järgmine neljaosaline postituste seeria räägib minu ja K Malta seiklustest. Loodan, et elate kaasa!]
Laupäeva hilisõhtul jõudis K minu juurde, et saaksime pühapäeva hommikul kohe Tallinna lennujaamas platsis olla nagu miškad. Reisi hommikul iseenesest mingeid väga märgilisi sündmusi ei juhtunud - peale selle, et K-l õnnestus duši all käies dušikardina puu alla langetada. Kuulsin ukse tagant, kuidas ta oma äpardust (võimalikult vaikselt) siunates likvideerida püüdis, mõtlesin siis, et teen preili elu lihtsamaks ja küsin, kas kardinapuu kukkus alla. Millepeale tuli K-l juhtunut tunnistada. Küll aga tuleb mainida, et ta pani selle puu tagasi paremasse asendisse kui see iial on olnud, nii et mul jäi üle vaid tema meisterlikke paigaldusoskusi tunnustada.
Olime kuulnud, et lennujaamades on noil päevil päris palju rahvast ja vähe inimesi, kes seda käsitleda suudaksid, seepärast tellisime juba aegsasti takso. Rahvast oli tõesti palju, aga turvakontroll edenes siiski kiiresti: umbes 20 minutiga võisime juba oma terminali suunas liikuma asuda. Selle tuvastanud, tegime kõike, mida lendu oodates ikka. Jõime kohvi, pildistasime oma teekonna algust, mängisime malet (okei, vähemalt üks meist). Muret tekitas üksnes asjaolu, et valjuhääldi kaudu paluti ühel kummalise nimega meesterahval kiiremas korras tagasi turvakontrolli pöörduda - ja see kahtlane tegelane pidi juhuslikult just meie lennukile tulema. Paar hetke hiljem jooksid mööda lennujaama juba relvastatud politseinikud. Aga mis meie sinna parata saime, panin aga males "Next game" ja ootasime oma saatust edasi. Püüdsime üksteist lohutada mõttega, et kui lennukit mingi reaalne oht ähvardaks, ju meid siis nii vabalt sinna ei lastaks.
Tegu oli kõige odavama Ryanairi lennuga, mistõttu istusime K-ga lennukis eraldi. Minu naabriks sai üks tore neiu, kellega suhtlesime inglise keeles, kuigi aktsendi järgi pakuksin, et tegu oli venelasega. Kui juba Maltale lähemale jõudsime, lendasime üle huvitava aurava mäe. Pakkusime oma naabriga mõlemad, et tegu on vulkaaniga - ja jõudsime sama kiirelt tõdemuseni, et me kumbki polnud varem vulkaani näinud.
Malta linnamaastik oli superilus, koosnedes peamiselt kahest värvist: helesinisest (vesi) ja beežist liivatoonist (Malta arhitektuur). Kui lennuk maandus, me K-ga üksteist taas üles leidsime ja Malta kaunil pinnal esimesed sammud tegime, sai kohe selgeks, et selles riigis on kuum. Niisugust kuumust polnud me oodanud. Nagu... kujuta ette, et sa oled fööni all, mis töötab täisvõimsusel, ja sa hoiad seda kaua aega ühe koha peal, nii et kõrvetama hakkab. Pagesime päikese käest jahedasse lennujaama ning võtsime sealt mõned võileivad ja vett. Pärast mõningat konsulteerimist müügipunkti töötajaga ostsime bussipiletid, mis võimaldasid meile 12 reisi ükskõik mis bussiga. Läksime lennujaamas esimesele bussile, mis pani meid kusagil rohkem linna pool maha - sealt tuli järgmise bussiga hotelli edasi sõita. Issand, need Malta bussid...
Nagu me polnud oodanud säärast leitsakut, polnud me ka arvanud, et bussidega liiklemine niivõrd keeruliseks osutub. Me käisime vist 6-7 korda üle tee, saamata aru, kust kohast hotelli minev buss täpselt läheb. Tundus, et kui olime vasakul pool teed, läks ta paremalt, ja kui olime paremal, siis vasakult :D Lõpuks otsustasime (küll veidi kõheldes) ühele bussile astuda, saades vaid mõne peatuse pärast aru, et sõidame siiski valele poole. Astusime maha ja katsumused jätkusid. Siinkohal toon välja mõne põhjuse, miks turistil võib olla Maltal raske bussidega liigelda:
* Peatustel pole tihti nimesid. Inimesed lihtsalt seisavad mingi puu all või kivi juures ja see ongi peatus. Või siis on peatustel hoopis viis nime korraga - ja sa ei saa aru, milline on õige.
* Bussid ei peatu niisama. Selleks tuleb agaralt kätega vehkida, bussile natuke ette hüpata ja võib-olla väike kukerpallgi teha.
* Bussid käivad väga suurte vahedega... ja jäävad palju hiljaks. Sellest tuleb veel hiljem juttu, aga mõnikord ootasime bussi lausa 45 minutit. Mõnikord buss ei tulnudki.
* Kui buss mõnda peatusse (nt teetööde tõttu) parajasti ei käi, siis ei ole peatuses selle kohta mingit infot. Sa lihtsalt ootad ja ootad - kuni mõni Malta ülisõbralikest kohalikest sulle juurde astub ja ütleb, et kuule, ära siin oota, nad ehitavad seal midagi, praegu buss vist siia ei tule.
* Bussipeatused ei ole nagu meil, kus kümme inimest saavad mugavalt eestlaslikelt suurte vahedega laiutada. Malta kõnniteed on tihtipeale umbes 30-50-sentimeetrised rajakesed, kuhu kaks inimest kõrvuti ei mahu. Jalakäijaid nägime üldse Maltal väga vähe - ilmselt põhjusel, et neil lihtsalt pole kusagil käia. Või siis teavad nad, et 36-kraadises kuumuses pole väljas väga mõnus jala seigelda. Jalgrattaid ei näinud me reisi ajal üldse - nagu ka mitte ühtegi jalgrattateed. Autosid seevastu oli palju, tundus, et (vasakpoolne!) autoliiklus on maltalaste lemmikviis punktist A punkti B jõuda.
K illustreerimas meie segadust seoses segadusttekitava bussiliiklusega (erakordselt laial kõnniteel)
Viimaks jõudsime siiski edukalt hotelli juurde. See oli ilus. Ja muidugi on ilus Malta arhitektuur, need ühtlaselt liivakarva majad... Kui oled keegi, kes peab lugu kaunist tänavapildist, siis soovitan kindlasti Maltat külastada, need majad ja tänavad on lihtsalt nii erinevad meie omadest, tõeline välismaal viibimise tunne tekkis. Ja kui sinna lisada veel palmid ja muud troopilised taimed... Ma olin igatahes esimesest hetkest alates lummatud.
Hotelli retseptsioonis suhtlesime kübeke kannatamatu ja lollidest turistidest silmnähtavalt väsinud, kuid siiski viisaka härrasmehega (kes sai meie seas hiljem tuntuks kui no-bullshit-mees). Muu hulgas kuulsime mehelt, et Malta kraanivesi ei kõlba üldse juua, mis tähendas, et sellise kuumaga rännates tuleb aeg-ajalt arvestada ka poodide (ja seega joogivee) saadavusega. Erinevalt minu ja A Barcelona reisist võimaldati meile siiski üsna kiirelt sissepääs meie mõnusasse hotellituppa, mis asus viiendal korrusel. Meie hotelli nimi oli, muide, Gillieru Harbour Hotel ning see asus San Pawl il-Baħaril ehk inglispäraselt St Paul's Bayl, sadamas. Väga mõnus koht.
Hotellitoas tekkis meil K-ga esimene väike konflikt, sest nagu selgus, on K maailma kõige konditsioneeripelglikum indiviid, kes mainis kohe, et me ei saa konditsioneeri sisse lülitada, sest ta jääb muidu kohe haigeks. Mulle aga oli mõte konditsioneerist, mis ülekuumenenud keha külma õhuga hellitab, just seda kuumuses vajalikku tröösti pakkunud. Heameelega oleksin konditsioneeri täisvõimsusel huugama pannud ja täpselt selle alla seisnud :D Aga no haigeksjäämise vastu ei saa, seega tuli leida kompromisse ja arvestada mõlema soovidega. Etteruttavalt võib öelda, et tulime nende soovide reguleerimisega üsna hästi toime - suuresti ka põhjusel, et K ärkas reisi ajal mitu korda öösiti üles, et konditsioneeri kas minu jaoks natukeseks lahti või enda jaoks taas kinni keerata. Seega polnud olukord sugugi nii hirmus, kui alguses tundus, kuigi jah, üksi reisides poleks ma kondikat vist eriti selle palavusega kinni pannudki - eriti kuna kodus niisugust luksust kasutada ei saa.
Edasi viis tee meid muidugi eesmärgiks võetud Malta vaatamisväärsustega tutvuma. Mis tähendas paraku järjekordset bussitamist ja sellega seotud katsumusi. Hakkasime algatuseks jalgsi minema, see tundus kõige lihtsam. Malta keskele jäi üks kaunis kirik - Rotunda -, kuhu astusime ka sisse. Seest oli hoone mitu korda võimsamgi kui väljast, no ikka tõeliselt uhke. Seal toimus parajasti jumalateenistus ja tundus, et me ei sobi hästi selle uskliku-pühaliku rahva sekka, seega taganesime aupaklikult taas Malta leitsakusse. Pärast VÄGA pikka selgitustööd teemal "millisesse viiest lähedalasuvast bussipeatusest minna, et Mdinasse jõuda", lõime käega, ja hakkasime jala minema. Nõnda pidi Mdinasse olema umbes 50 minuti teekond. Enne võtsime veel ühest putkast jäätist.
Matkasime vapralt aina edasi, kuni linn jäi kaugemale ja ees hakkasid terendama põllud ja maanteed. Ühel hetkel sai kõnnitee täiesti otsa, mis tekitas meie vahel uuesti kerget nägelust, sest K polnud millegipärast nõus keset maanteed jalutama, minu kaart näitas aga, et just nii meie teekond jätkuma peakski :D Muu hulgas pelutas K-d väidetav koer, kes kusagil läheduses luusis. Polnud midagi parata, pidime siiski oma jalgsimatka plaanist loobuma ja suundusime järgmisse bussipeatusse (teades muidugi, millega see tõenäoliselt lõppeb). Ootasime. Ootasime veel. Ei mingit bussi, ainult kuumus, lauspäike, põlenud nahk, laubale kleepunud juuksed ja metsikutes kogustes higi. Kui olime mõnda aega täiesti inimtühjas peatuses oodanud bussi, mis pidi meid tõotatud maale (tähendab, Mdinasse) viima, astus ligi sõbralik härrasmees koeraga, kes ütles, et tema arust buss teetööde tõttu praegu siia peatusse ei sõida. Muidugi ei olnud seda mitte kusagil kirjas. Onu oli hästi tore, suunas meid ühe teise peatuse ja poe poole, sest meie vesi oli juba ammu otsas ja see muutis arstist K murelikuks. Iseäranis põhjusel, et tegu oli pühapäevaga ning pärast mõningast guugeldamist selgus, et enamik toidupoode olid juba kinni - poed olid aga meie ainuke võimalus joogivett hankida. Nii matkasime siis aga edasi, juba loobunud plaanist samal päeval "Game of Thronesi" linnasid Mdinat ja Rabati näha, peas ainult eesmärk vett saada ja kuidagi elusalt hotelli tagasi jõuda.
Kui jõudsime bussipeatusse, kuhu koeraga mees oli meid suunanud, avastasime sealt millegi, mida varem peatustes näinud polnud: teate infoga, et buss ei sõida praegu ka sellesse peatusse teps mitte. Lisaks olid kõik lähedalasuvad poed juba suletud. See muidugi üha süvendas meievahelisi pingeid, aga kuidagi pidime ju selle reisi koos läbi tegema, mistõttu tülitsemine mulle kuigi edasiviiv ei tundunud. K jäi kahtlaselt vaikseks ja ütles mõne hetke pärast, et tellis Boldi takso, kuigi ma oleksin heameelega jalgsi tagasi matkanud. Varsti tuligi takso ning viis meid ühe meie hotelli lähedal asuva avatud toidupoe juurde, mis oli üllatavalt pikk teekond, päris palju saime ikka ära kõnnitud. Poest ostsime natuke süüa ja kahepeale kuus liitrit vett, millest suure osa endale poe ees tänaval sisse kallasime :D
Kui olime taas hotelli jõudnud, tellisime ülejäänud reisipäevadeks endale 8 euro eest hommikusöögi, et selle võrra vähem tegemist oleks. Siis tuli aeg enda ja oma kaasavõetud tehnika akusid laadida. Paraku selgus, et meie toas on vaid üks meie seadmetele sobiv kahe auguga pistik, ülejäänud olid need kolme pisikese lapiku auguga, mis meile kuidagi ei sobinud. Sai selgeks, et kordamööda ühte pistikut laadimiseks kasutades on meie liikumisvõimalused üsna piiratud. K-l tuli mõte alt retseptsiooni mehe käest neid pistikute vahelülisid küsida, kuid ise ta seda tegema ei soostunud, kuna meie esimese kokkupuute ajal oli mees olnud mõnevõrra... tõre. Ikkagi no-bullshit-mees, konkreetne ja igasugust tarbetut hämamist mittesalliv. Pealegi olime teda just hommikusöögi osas häirinud.
Pruunide silmade vastu on küll raske saada, aga ometi pidi K mind mõnda aega nuiama, enne kui lõpuks alla kangelast mängima läksin. Laadijajuhe peos, et meie probleemi pistikutega piisavalt hästi illustreerida. Minu kergenduseks oli retseptsioon tühi ja mees ei saabunud ka pärast mõningast ootamist. Veidi aja pärast otsustas K proovi teha. Mõne minuti möödudes koputas K taas meie toa uksele, tehtud nukker nägu ees. Ma sain tema vigurile vaatamata aru, et missioon oli edukas - ja oligi. Mu kangelane K presenteeris võidukalt selja taha peidetud vaheadapterit, tänu millele saime mõlemad korraga telefone laadida. K rääkis, et retseptsioonimees oli kogu protsessi ajal ilmutanud suurt mõistvust ja palunud meil lihtsalt adapteri enne hotellist lahkumist tagasi tuua.
Olles veidi löödud oma ebaõnnestunud missioonist esimesel päeval Mdinat ja Rabati näha, tahtsime siiski midagi teha ja läksime hotelli restorani väliterrassile, et soojas ja pimedas lõunamaa öös Mojitosid juua. Jõime kaks. Ees ootas pikk päev, mille eesmärk oli külastada Malta saari Gozot ja Cominot.
2 comments:
Eks primadonna nõudmistel mängisid rolli ka igasugused üllatused 😅Aga hetkel lugedes, oleks vingunud ikka oluliselt vähem, kui oleks teadnud veevarumise võimalusi 😅Sa ikka andekas kirjanik!
No lõpuks päästis just primadonna oma vapruse (ja õige pistikuadapteriga) päeva. Ja tuleb ikka mainida, et primadonna säras vaprusega hiljemgi #kõrvaltoamehed :D
Post a Comment