Malta seiklused pole veel läbi! Olen vahepeal veel veidi seiklemas käinud, sestap ka mõningane viivitus, aga nüüd meie viimasest, neljandast päevast Euroopa Liidu väiksemais riigis.
Sõime hotellis viimast korda hommikusööki, pakkisime asjad kokku ning otsustasime enne lennujaama minekut veel Vallettasse ja sealt edasi kuulsa Hypogeumi juurde sõita. Hypogeum pidi nimelt jääma poolele teele lennujaama, mis meile igati sobis.
Vantsisime siis oma kompsudega hotelli lähedale peatusse ja jäime bussi ootama. Varsti oli viis minutit möödas sellest, kui Valletta buss saabuma pidi. Siis kümme. Siis 20. Mul oli juba üsna mõõdukas pissihäda tekkimas, mis ei kannatanud Vallettani ootamist, seega ütlesin K-le, et käin hotellis vetsus ära :D K ootas meie asjadega edasi. Kui mõne aja pärast tagasi jõudsin, polnud buss ikka veel tulnud ja kui möödunud oli 45 minutit ja me otsustanud juba mõnda teise peatusse minna, sõitis Valletta buss nurga tagant kohale. Armas.
Vallettas külastasime kõigepealt oma lemmikuks saanud kohvikut ja seejärel sõitsime järgmise bussiga edasi Hypogeumi juurde. Tegu on siis ajaloolise ehitisega, mis kuulub muu hulgas UNESCO maailmapärandi nimistusse ja tundub juba ainuüksi piltide põhjal vägagi põnev ja suurejooneline vaatamisväärsus. Kuna Hypogeumi juures toimus aga parajasti mingi tänavaehitus, ei pääsenud me sellele esialgu kuidagi ligi. Päris tükk aega tuuritasime mööda kitsaid tänavaid, enne kui leidsime prinditud noolekestega väikesed sildikesed, mis selleni suunasid.
Astusime kahtlaselt kõrvalisest uksest sisse, uksest, mis ei viidanud kuidagi tolle ehitise suurejoonelisusele. Muuseumi (sest see see asi praegu on), koridor oli kottpime, ainult tänu arvuti helendavale ekraanile leidsime leti, mille taga seisis piletimüüja. Ega me polnud otseselt mingit plaani (ega ka aega) selle hoone uudistamist ette võtta, aga igaks juhuks küsisime siiski, kui palju pilet maksab. Naine ütles, et eelmüügist 35 eurot, kohapeal 50. Sellist summat ei väärinud meie hinnangu kohaselt isegi Hypogeum, mistõttu ütlesime naisele viisakalt, et "We are thinking about it", kuigi tegelikult ei toimunud seal mingit edasist mõttetööd ja tagurdasime aupaklikult tollest pimedast katakombist taas kuumuselõõsas tänavale.
Edasi sõitsime juba lennujaama, õnneks käitusid lennujaama viivad bussid igati nõuetekohaselt. Lennujaamas läks turvakontroll taas nagu õlitatult, kuigi rahvast sagis Malta lennujaamas metsikult palju. Veetsime seal ootealal hea mitu tundi, sest igaks juhuks tahtsime varem platsis olla. Ostsime veel viimaseid, söödavaid meeneid kodustele, kuni lõpuks meie värav välja kuulutati ja saime ühes teiste eestlaste massiga sinna valguda.
Kuna Maltalt tagasi suunduvaid eestlasi oli tõesti ülipalju, viibis boarding päris tublisti ja üsna kaua tuli oodata enne, kui lennuki pardale pääsesime. Ootusaeg möödus aga lõbusalt, sest terminalis istudes sõbrunesime Marilyn Jurmani, tema mehe ja lapsega. Teame Marilyniga teineteist põgusalt, ta hakkas mind kunagi Instagramis jälgima ja päriselt me kunagi kohtunud ei olnud. Aga hästi tore oli nendega, Marilyn ise oli hästi armas ja avatud ning tema pisike (vist nelja-aastane?) tütar ka niisugune asjalik. Alguses natuke võõrastas, aga hiljem ei saanud enam pidama, rääkis muudkui nende kassist ja luges muu hulgas kõik oma sõbranjed ette :D
Kui viimaks Tallinna jõudsime (hoolimata pikaleveninud boarding'ust, muide, täiesti õigel ajal!), oli A meil lennujaamas selle nimede sildiga vastas, nagu filmides tehakse, see oli äge nüanss. Viisime K autoga bussijaama, et ta saaks edasi Tartusse sõita, tegime talle musi-kalli ja ise käisime Circle K-s burksi ostmas, sest mul oli kõht megatühi. Siis viis A minu ka koju ja sellega oli meie reis ametlikult lõppenud.
Aitäh, Malta, sa olid imeline!
No comments:
Post a Comment