Hotelli retseptsioonis oli uus naisterahvas, kes tundus veidi lahkema olekuga, seepärast julgesime temalt uurida, kas saarekruiisid alustavad juhuslikult ka siitsamast sadamast. Meil polnud väga tahtmist jälle bussidega kuidagi kesklinna ja sealt kuhugi edasi sadamasse orienteeruda, sest noh, bussid. Õnneks tuli välja, et praamid Gozole ja Cominole alustavadki just samast sadamast, kus me oma hotelliga resideerume. Pakkisime terveks päevaks vajaliku seljakotti, võiasime end üle rohke päevituskreemiga, istutasime pähe vajalikud peakatted, mis päikese eest kaitseks, ning sammusime sadamasse.
Seal oli mitu praami, sellised jahi ja väikese praami vahepealsed veesõidukid. Katamaraanid? Ma ütlen siiski siinkohal praamid. Kõigi nende juures käis äge sebimine. Läksime ühe praami juurde, mis oli juba üleni inimestega täitunud, ja uurisime meeskonnaliikmelt, kust pileteid osta saab. Ta suunas meid praami peale ja osutas ühe teise töövormis noormehe poole. Mulle aga tundus, et tegelikult on kõigil inimestel juba kusagilt piletid ostetud ja praamil neid üldse ei müüdagi. Eeskujulik kodanik nagu ma olen, pöörasin selle arusaama peale ümber, et praamist uuesti väljuda – ainult selleks, et näha, et üks tüüp seob juba köit lahti ja praamike hakkab sadamast vaikselt eemalduma. Nii me seal siis lõksus olime. Olgu öeldud, et internet näitas saarekruiisi hinnaks 30 eurot, aga mul oli rahakotis vaid 20 eurot sularaha, nii et kui keegi oleks ükskõik mis hetkel soovinud, et talle sõidu eest sulas tasuksime, oleksin pidanud vist praamile puhkajate kokteiliklaase pesema jääma või midagi.
Igatahes vaatasime siis otsivate nägudega ringi, et kust neid va pileteid ikka saaks, aga keegi ei tundunud sellest hoolivat. Kusagilt ilmus järgmine meeskonnaliige, kes meile täiesti omaalgatuslikult mingid roosad käepaelad ümber pani: sellised olid ka kõigil teistel reisijatel. Mõnel olid aga valged ja pärast mõningast guugeldamist selgus, et roosad on kallimad ja nendega pääseb rohkematesse kohtadesse :D
Istusime siis maha, endal süda veits värises, et millal pileteid või raha tullakse küsima, aga mingi aeg läks see hirm üle ja sai imelisi rannikuvaateid ja selget helesinist vett vaadata. Veel sai vaadata väga napis riietuses turiste, kõigil naistel olid need tagumiku vahele tõmmatud bikiinid ja K tähelepanelik arstisilm nentis, et väga paljudel inimestel sellel praamil on Botoxiga kogemusi olnud. No tegelikult nägi seda ka minu luuletajasilm: huuled, põsesarnad, rinnad, tagumikud, väga palju kunstlikult ehitatud ilu oli selle praami peal. Aga noh, kui sa elad kohas, kus pead suure osa aastast bikiine kandma, siis võib-olla on täiuslikuks töödeldud välimus kuidagi tähtsam kui meil põhjamaa kaamoses.
Esimene peatus oli Comino saar, mis on Malta kolmest saarest väikseim. Kui olime kohale seilanud, ootas meid täielik turistiparadiis: kokteilid, helesinine vesi, muusika, ananassid, ilusad naised, musklis päevitunud kehad, päikeseprillid, erinevad putkad, kust jäätist või alkoholi või päevavarje osta, kogu värk. Me küll ei teadnud, kui kaua sellist tasuta jänesesõitmist rakendada saame, aga iseenesest pidi sama praam meid umbes pooleteise tunni pärast järgmisele saarele Gozole edasi viima. Allikad ütlesid, et Comino saarele teeb tunniga ringi peale, seega loobusime päevitamisest-ujumisest ja sammusime hoopis mööda kaljusid väikesele saarematkale. Comino kaljune keskkond pakkus kohati päris põnevaid füüsilisi väljakutseid, lisaks kaunistasid saart rohked liivakarva sisalikud.
K hoidis kiiret tempot, et me ikka õigeks ajaks praamile tagasi jõuaksime, minu matkastiil oli märksa rohkem... unistav :D Ikka peatusin, et kogu sellest ilust pilte teha, ümbrust nautida... ja pilguga juba kusagil kaugel eemal terendavat K-d otsida. Ega seal väga teisi matkajaid polnud, enamik tahtis ikka tollel sadamaalal hängida, ujuda ja värki.
Kuumus oli jälle rets ja päikese all seljakotiga ülesmäge matkates tunned seda väga tugevalt. Kui olime ühe lossi juurde jõudnud, avaldas K soovi ümber pöörata ja tagasi minna, kartes, et me ei jõua praami tulekuks enam tagasi. Ma jälle arvasin, et jõuame küll, et kui pikk see ring ikka olla saab. Hoog oli sees ka. Seepärast otsustasime, et K läheb tagasi sadamasse ja ma proovin üksi matka läbi teha (ja õigeks ajaks tagasi jõuda). Ma ei tea, kuidas K sellega nõus oli, minu arust on nii õudne kedagi aja peale kusagilt oodata, teadmata, kas ta jõuab tagasi või mitte.
Matk oli ilus. Möödusin isegi ühest elamisest (teatavasti elab pisikesel Comino saarel täpselt üks vanem härrasmees), aga sisse ei astunud, sest aeg siiski kiirustas tagant. Pealegi ei olnud ma kindel, kui hästi saare püsielanik pidevalt sissevoorivatesse turistidesse suhtub. Oma rännakul kohtasin veel paari matkajat, mõnda kohalikku Malta teetöölist ja hulga sisalikke. Vastutulevad turistid millegipärast sealkandis väga ei teretanud, nagu meil Eesti matkaradadel kombeks, aga proovisin ise agaralt kõigile „Hello“ öelda ja seda kommet välismaalastegi seas kultiveerida.
Jõudsin aegsasti K juurde tagasi ja tema eeskujul läksin endalegi jäätist ostma. See tuli aga vahvli, mitte plasttopsi sees nagu K-l, mis tähendab niisuguses kuumuses, et paari sekundiga on see täielikult vedeliku kujul ning see vedelik voolab kõikjale. Õnneks jõudis suur osa siiski ka sihtotstarbelisse punkti: kõhtu, mitte ainult kõhule :D
Kui praam naasis, sättisime end jälle (võimalikult diskreetselt) rahva vahele, pileteid ega käepaelugi ei kontrollitud. Gozo saarel oli umbes sama programm, aega saart avastada küll veidi rohkem, sest eks see oli Cominost ka kõvasti suurem. Gozo sadamas pidasime parajasti plaani, kuidas piisavalt saart näha ja samas tagasi Malta saarele suunduvat praami mitte maha magada, kui sattusime selle kahekorruselise punase turistibussi juurde, millega hea uusi kohti avastada. Niisugustega sõitsime A-ga Barcelonas ju ka. Mõeldud-tehtud, ostsime piletid ja sättisime end teisele korrusele esiritta, mis on niisugustes sõidukites vaieldamatult parim koht! Gozo saar oli muidu linnapildilt üsna sarnane Malta põhisaarega, kõik see hele arhitektuur ja kitsad tänavad, mille puhul pidi tihtipeale üllatuma, kui osavalt bussijuht seal oma kahekorruselist rahvast täis kobakat keeras ja pööras. Üks ilusamaid vaatamisväärsusi sellel teekonnal oli Azure Window, mis polnud küll kokkuvarisemise tõttu oma vanas tuttavas hiilguses, aga pakkus siiski kaunist vaatepilti.
Bussi teisel korrusel kõrvetas päike ikka väga halastamatult, seepärast kattis K end lisaks päikesekreemile ka ise kohapeal salvrättidest välja töötatud õlakaitsmete ja minu vihmakeebiga :D Jäi silma, et päike teeb liiga teistelegi: roosaks olid pleekinud nii sinised liiklusmärgid kui ka rohelised aaloed. Lisaks on paljudel autoomanikel komme oma tänaval seisva auto esiklaas mingi hõbedase kattega palistada, et päike sisse ei paistaks. Kellel toda hõbedast peenikest katet polnud, see oli autole lihtsalt mingi teki ümber tõmmanud. Bussituuri lõpupoole kolisime väliterrassilt sisse, esimesele korrusele päikesevarju.
Pärast saareekskursiooni sõitsime sadamast taas praamiga Malta põhisaarele. Reisi ajal tekkis küsimus, kas raha mitte kruiisi lõpus ei küsita (nagu näiteks Kreekas), aga seda ei tehtud, nii et meie riukalik plaan õnnestus täielikult. Üldiselt oli kruiis väga vinge ja kui me oleks leidnud koha, kus maksta, poleks üldse kahju olnud niisuguse elamuse eest 30 eurot loovutada.
Jalad ja me ise olime kuumas kõndimisest retsilt väsinud, seega suundusime esimese asjana hotelli, et jalanõud ära võtta ja veits tšillida. Kaua seda aga teha ei saanud, sest meil oli taas vesi otsa saanud ning see tähendas jalutuskäiku toidupoodi. Kui tagasi jõudsime, otsustasin ma hotelli basseini ära katsetada, sest noh, ujuma polnud me veel jõudnudki. Mõtlesin algul, et kuidas ma niimoodi paljalt üksinda võõraste sekka lähen (tunnen sellistes olukordades mingit sotsiaalset ärevust), aga peale minu oli basseinis ainult üks saksa vanapaar ja ohutu moega noorem härrasmees, kes mind kuidagi ei tülitanud. Ujusin seal kohe täitsa pikkuseid seni, kuni väsisin, bassein oli väike.
Seekord otsustasime hotelli restoranis õhtust süüa, K tellis mingi pastaroa ja ma võtsin pitsat. Veini muidugi ka. Einete doseerimisega on maltalased äärmiselt helded, iga reisil võetud söögikorra ajal oli toitu kõvasti rohkem, kui ära süüa jaksasime. Naasime hotellituppa, mille rõdult paistis seekord kätte vastasmaja avatud aken, kust paistis omakorda kätte põrandal kahtlaselt kurameeriv paarike. Vaatasime täitsa huviga, kuhu nende romantiline randevuu välja viib, aga otsustaval hetkel tõmmati aknale ruloo ette :D
Öö hakul juhtus ka üks huvitav asi. Hotelli seinad ei olnud just kuigi helikindlad ja vahetult enne magamajäämist muutusid naabertoa vanamehed väga lärmakaks. Reaalselt oli tunne, et nad on meiega samas toas. Ma olen see tüüpiline kannatav eestlane, pigem panen tropid kõrva ja andestan, kui et lähen korda majja lööma. Sõjaprintsess K on aga teisest puust. Lärmavad mehed ajasid ta püha viha täis, mistõttu tõusis ta voodist, pani püksid jalga ja läks naabertoa uksele kolkima - nagu ta ise ütles, siis juuksed sassis, Freddie Mercury T-särk seljas, hambapastaplekid rinnal :D Kuulsin tema sõitlemist üle kogu koridori ja sellest oli abi, sest pärast seda olid onud magajate osas märksa aupaklikumad. Minu kangelane. Freddie oleks uhke.
1 comment:
Haha, jaa, ma olen no bullshit mutt 😀 Freddie jaoks alati :)
Post a Comment