[Öösel nägin hotellis väga pentsikut unenägu. Mu pikakarvaline taks Tobias oli veel elus ja kui koju jõudsin, küsisin vennalt, kas ta on koeraga väljas käinud. Vend ütles, et ei, aga tal tuli hea mõte, kuidas polegi vaja enam üldse koeraga väljas käia. Samal ajal jooksis Tobias mulle vastu ja märkasin, et ta kõhualune on täiesti märg. Vend demonstreeris siis mulle enda leiutist: ta keeras vee lahti, tõstis koera kraanikaussi ja lasi taksil oma häda valamust alla teha. Ütlesin siis, et päris äge, aga käime ikka õues ka.]
Päev algas jällegi hommikusöögi ja merevaatega. Kui hotellitoas päevaks vajalikku seljakotti pakkisime ja arutasime, kas minna jala või bussidega proovida, ütles K, et minuga on tegelikult päris raske reisida, sest mulle meeldivat kannatused :D Selle päeva sihtpunkt oli Valletta, kust pidime edasi Dingli kaljudele ning kuulsatesse "Game of Thronesi" linnadesse Mdinasse ja Rabati sõitma. Malta pealinnast pääses nendeni kõvasti lihtsamalt kui meie sadamapiirkonnast. Palju teha ja palju sõitmist, kuid päev ka ju pikk.
Vallettasse oli umbes tunni aja tee, aga pärast mõningat jantimist bussipeatusega istusime õnnelikult ühistranspordis, Malta kaunid hooned mööda tuhisemas. Kui meil oli umbes pool teed läbitud, hakkas K midagi kotist kangesti otsima, muudkui tuuseldas ja tuuseldas, kuni ütles lõpuks, milles asi. Tal on mingi peen läbipaistvate hambaklambrite süsteem, ta saab neid seadeldisi hammastelt ära võtta ja tagasi panna, aga need ei tohi väga kaua aega järjest suust ära olla. Ja kogu selle mehhanismi juurde kuulub ka mingiväike kummilaadne jublakas, mis hambad kuidagi veel rohkem kokku tõmbab. See oligi hotelli jäänud. K sõnul vajuvat hambad iga hetkega, mil see va saatnalik kumm neile tuge ei paku. Seega arvas mu kaaslanna, et kui Vallettasse jõuame, peab ta otsemaid tagasi hotelli suunduma. Mis oli jällegi väga halb stsenaarium, sest temaga hotelli naasmine ja siis uuesti Vallettasse ja sealt edasi järgmistesse kohtadesse minek tähendanuks bussiliiklust ja kõike muud arvestades palju kaotatud aega. Ja kui oleksin K üksi tagasi hotelli saatnud ning ise Vallettast järgmistesse sihtkohtadesse reisinud, oleks see tähendanud, et K-l tuleb terve päev hotellis mööda saata, sest meil oli vaid üks uksekaart. Tuju läks kehvaks, eriti K-l. Natuke tahtsime Vallettas siiski enne hotelli tagasipöördumist ringi vaadata.
Ilm oli seekord kuidagi eriti kuum, neist päevadest vist oligi teisipäev kuumim. Valletta päike kõrvetas armutult, kaanisime vett nagu segased ja tegime mõne kohustusliku turistipildi muidugi ka. Aga Malta pealinn oli nii ilus! Hästi armsad kitsad tänavad ja huvitavad käigukesed nende juba tuttavalt heledate majade vahel, taamal paistmas meri. Mulle hakkas see väike linn kohe väga meeldima. Muide, tegu on Euroopa Liidu kõige väiksema pealinnaga.
Ostsime ka kodustele natuke ilusaid suveniire ja möödusime paarist apteegist, kust igaks juhuks neid K hammaste kummijullasid küsisime. No proovi sellist asja välismaalt küsida, raske on. Ega apteekrid väga aru saanud, mida me tahame, enamasti vangutati pead ja ühest apteegist pakuti K-le mingit proteesiliimi sarnast asja :D Nii vanad me õnneks veel pole. Viimase apteegi proviisor oli hästi sõbralik, ütles, et neil apteegis küll niisuguseid kumme ei leidu, aga et ta annab meile oma hambaarsti kontakti. Et see on siit paar sammu edasi, mingu me aga kohale ja küsigu tolle hambaarsti käest. Iseenesest oli see ju superhea mõte, nüüd oli küsimus vaid selles, kas Invisaline'i esmaklassiline tehnoloogia on ka Malta kodanikeni jõudnud.
Hambaarsti juures seletasime K hambaid presenteerides oma mure ära. Arst noogutas asjalikult ja küsis siis, kui palju meil neid kumme vaja on: no tegelikult piisas ju ühest. Kui arst kliiniku sügavustesse kadus, muretsesime K-ga samal ajal natuke, et mis see kõik maksma läheb. Eestis maksvat need erilised kummid ikka mõnevõrra raha ja välismaal on ju turistile niisugused asjad isegi kallimad. Küll aga oleks kliinikust kummide saamine päästnud meid tüütust hotelli tagasipöördumise ringist.
Õige pea oligi arst tagasi, ulatas K-le minigrip'i tervelt kuue vajaliku kummiga. K kinnitas, et just need ongi need, mida vaja ja küsis, kui palju ta võlgneb. "Oh, nothing," ütles arst ja lõi käega. Oh, need Malta kaunid inimesed...
Tükk maad rõõmsamad, suundusime taas Valletta peale seiklema ja ostsime ühe suveniirimüüja käest superlahedad magnetid, kus erinevad loomakujud olid istutatud Kreeka pähklite sisse.
Ühes kohvikus tegime söögi-joogipausi, ühtlasi sai K seal vetsu kasutada, et oma kumm hammastele paigaldada. Pärast seda otsisin meile mõnusalt jahedas nurgas laua, kus saaksime natuke selle põrgukuumuse eest varjus olla, aga konditsioneeripõlgur K täheldas, et kohvikus on liiga külm ja suundus tagasi tänavale Malta leitsakusse. Muu hulgas oli ta omale karastava smuuti või jäätisekokteili asemel tulikuuma kohvi ostnud :D
Vallettast pidime bussiga edasi Dingli kaljudele sõitma. Pealinnas oli bussidega lihtsam, aga järgmine pidi tulema alles poole tunni pärast. Seepärast jäin üksi bussi ootama, K püüdis aga samal ajal postkontoris ära käia, et isale postkaart saata. Kusjuures, vähemalt meie sealviibimise ajal oli maltalaste suhtumine töösse ülitšill: postkontor oli näiteks lahti ainult kell 14.30-15.00 :D Üldse oli keset päeva mõnda poodi või asutusse pääsemine raskendatud, sest kõik kohad olid kogu aeg kinni. Harva võis ustel keset päeva näha mingit silti, mis poleks "Closed". Kunagi kolin Maltale, teen ainsa poe, mis on kella üheksast viieni lahti ja saan miljonäriks.
Kui ma siis seal bussipeatuses bussi ja K saabumist ootasin, istus mu kõrvale üks mingisuguses vormiriietuses noormees. Alguses mõtlesin, et tegu on veidi nupust nikastanud tegelasega, sest ta seletas kõva häälega midagi enda ette. Siis märkasin, et tal on klapid kõrvas ja pakkusin, et ju ta siis telefonis kellegagi suhtleb. Ma ei pööranud talle enam tähelepanu, aga mingi hetk avastasin, et ta räägib nüüd juba siiski minuga. Mees küsis, kuhu ma suundun, mispeale tutvustasin talle meie Dingli kaljude plaani. Lisaks kiitis ta Eesti naiste kaunist väljanägemist ja küsis, kui palju koristajad meie riigis palka saavad, sest just koristaja ta oligi. Kaua ma temaga aga ei jutustanud, sest varsti tuli mehe buss ja täpselt 7 minutit enne meie oma väljumist jõudis kohale ka K.
Dingli kaljudele sõitev buss oli särasilmseid turiste täis ja sõit kestis umbes tunni. Umbes kolm peatust enne õiget peatust küsis aga üks võõras mees meie käest, ega me Dingli kaljudele taha minna ja ütles, et sel juhul peame praegu siin peatuses maha minema. Üllatus-üllatus (tegelt mitte eriti, eks): teetööde tõttu buss tollesse õigesse peatusse ei sõitnudki. Mees juhatas meile veel õige teeotsa kätte ja matkasimegi Dingli kaljudeni, mis valmistasid küll veidi pettumust ja polnud ausalt öeldes pikka rännakut väärt. Aga appi, kui armsad on ikka need Malta inimesed. Rääkisime pärast K-ga, et eestlane pigem peab isekeskis peenikest naeru, kui teine eestlane bussist maha jääb või vales peatuses väljub, Maltal on kõik kohe turistil ümber ja mõtlevad, mismoodi sind aidata saaks.
Pärast Dingli kaljusid sõitsime edasi Mdinasse, kus uudistasime "Game of Thronesist" tuttavat Mdina Gate'i ja sõime ühe pitsarestorani väliterrassil õhtust. Märkasime, et kuumus mõjutab ka lähedal keksivaid varblasi, vaesekestel oli nokk kuumast täitsa pärani, seepärast täitsin veepudeli korgi veega ning jagasin joogipoolist nende suleliste sellidega. Peab siiski ütlema, et vähemalt meie juuresolekul suhtusid nad andamisse küll mõningase skepsisega.
Teise kuulsasse linna Rabati läksime Mdinast jalgsi, see polnud kaugel. Ainult et jalakäijate elu on sealkandis tõesti keeruliseks tehtud. Kõndimiseks oli vaid umbes 30-sentimeetri laiune rajake, sammusime üksteise järel ja kui mõni teine jalakäija vastu tuli, pidi talle tee andmiseks korraks sõiduteele astuma, kus käis - erinevalt jalakäijate teest - tihe liiklus.
Rabatis oli meie sihtmärgiks teine "Game of Thronesi" vaatamisväärsus: St Dominic's Convent. See oli täpselt nii lahe kui arvasin ja lisaks olid seal sidrunipuud! Sellega saidki kõik päevaks tehtud plaanid täidetud ning võisime asuda Rabatist tagasi oma staapi St Paul's Baysse orienteeruma. Enne magamaminekut ostsime veel poest vett ja jääteed. Seekord võis üle meie korruse kuulda mingi väga suure naistekarja väga lärmakat pidu, juubeldamist, kiljumist ja aplause, mis ei raugenud südaöökski, aga seekord ei olnud meis kummaski jaksu korda majja lööma minna. Viimane öö ka, elab üle.
No comments:
Post a Comment