Viimasel päeval oli plaanis jälle natuke turistibussiga mööda linna tuuritada ja mõnda seninägemata vaatamisväärsust külastada. Sedapuhku valisime oranži liini. A oli mõnda aega täiesti veendunud, et oranž ja punane liin on üks ja seesama, mis tekitas Catalunya platsil õiget peatust otsides veidi segadust. Lõpuks selgus, et tegu on siiski erinevate liinidega, misjärel leidsime õige peatuse juba hõlpsamini.
Kahekorruselise bussi firma oli seekord teine ja sama võis öelda bussis kehtiva korra kohta. Kui meie algses bussis keegi väga maskidest ei hoolinud, siis selle firma bussis oli maski kandmine kõigile rangelt kohustuslik, sh teise korruse avatud tekil reisijatele – mida kõlaritest pidevalt ka meelde tuletati. Kummaline oli tunda lõunamaa troopilist tuult, endal mask nägu katmas. Eriti nähtavaks said kahe bussifirma erinevused siis, kui teise firma buss ristmikul meie kõrval peatus ja meie maskistatud nägudele vaatasid vastu täiesti paljastatud ilmed, mis täis nalja ja maskivabaduse õnne…
Vahepeal möödusime pesupoest Women’ Secret, mille kohta oli A-l hea kommentaar: “Miks need pesupoed peavad kõik mingid saladused olema. Naise v***** pole ju mingi secret.”
Kui väljusime ja natuke edasi jalutasime, nägime väga huvitavaid puid. Barcelonas leidus neid muidugi mitmeid, aga need olid kindlasti mu lemmikud. Pärast internetiotsinguid selgus, et tegu on white floss silk tree ehk ceiba insignis’ega. Nagu puuvillatupse meenutavatest viljadest (?) poleks piisanud, olid tüvel ka astlad!
Et mägedest ei saa kunagi küllalt, otsustasime ka Barcelona linnas asuva Montjuïci mäe tipus kaabelsõidukiga ära käia. Enne otsisime tükk aega WC-d, mida tehes püüdsime järgida ühe infoputka töötaja juhtnööre (ja samade kavatsustega USA neiude seltskonda). Väljakutse osutus oodatust raskemaks, aga lõpuks nägime veidi kaugemalt, et neiud seisavad mingi imeliku plekkukse taga järjekorras. Küsisime, kas see on WC ja nad vastasid jaatavalt. A jättis mu sinna hängima ja läks ise kõrvalolevast välisrestoranist pudelivett ostma. Vets ise oli väga huvitav, seal oli pott ja kraanikauss, nagu vaja, aga olid ka sellesama välirestorani joogivarud, erinevad pudelid, kastid ja vaadid – ehk siis tegu oli millegi vannitoa ja laoruumi vahepealsega. Kuidas nad küll väldivad seda, et keegi mõnda pudelit seal endale kotti ei pista? Peab ikka usaldus olema… sest sinna satuvad kindlasti teisedki peale restorani külastajate – meie sattusime ju puha tänavalt.
Kaabeltõstukiga oli jälle ülilahe mäkke sõita, Montjuïcile jõudmine kestis ka pisut kauem kui Montserrati oma. Kui olime mäe otsa jõudnud, leidsime sealt Montjuïci lossi, kus piletimüüja küsis meilt jällegi statistika huvides, mis riigist me küll pärineme – vahepeal olid seda teinud ka mõned turismiputkade müüjad. Lossi juurest avanesid järjekordsed võimsad vaated, nagu ka võimalus külastada põnevaid näitusi. Kunagi oli samas kohas asunud kuulus lõbustuspark ja kõige põnevama näituse abil selle atraktsioone meenutada saigi.
Kui olime jälle tõstukiga mäest alla liuelnud, sättisime end oranži liini bussipeatusse. Seal käis hillitsetud, aga ometi järjekindel võitlus parimate ootamiskohtade eest, sest busse tuli vähe ja need olid kogu aeg väga rahvarohked: need, kes järjekorras tagapool, peale ei mahtunud. Meie mahtusime, ikkagi eestlase võitlejahing. Järgmisena tahtsime külastada Picasso muuseumit.
Peagi olime ühes täiesti uues piirkonnas ja otsisime kohta, kus enne muuseumikülastust süüa saaks. Nagu peamiselt, käis õige koha kasuks otsustamine nii, et erinevad restoraniperemehed püüdsid meid tänavalt kaenlasse haarata ning läksime kaasa sellega, kes kõige sümpaatsem tundus :D See koht, kus sõime, oli igasugu peeneid restoraniauhindu saanud, aga toit, mida seal sõime, oli kogu reisi kõige rõvedam. Ma sõin tursaomletti ja see nägi reaalselt välja, nagu keegi oleks mu tursaomleti enne juba ära söönud ja siis tagasi taldrikule oksendanud. Need ülipeened maitseelamused pole vist ikka minu jaoks. Andke luuletajale kartulit ja heeringat ja aitab küll :D
Picasso muuseum oli äge, väga suur ja hõlmas meistri loomingut varasest lapsepõlvest kuni vanaduseni. Millegipärast ei leidnud ma küll muuseumist huvitavalt kujutatud paljaid naisi, mille tõttu Picasso loomingut eriti fännan – tundus, nagu oleks see osa täielikult tsenseeritud. Võib-olla olid daamid kuidagi siivsalt eraldi saali pandud ja me ei leidnud seda üles? Mina olin kunstniku loomingust sellepoolest võlutud, samal ajal kui A imetles küll mehe varasemaid töid, kuid võrdles hilisemaid, kubistlikke teoseid väikelaste joonistustega :D Sõitsime metrooga hostelisse pakkima, sest järgmine päev ootas ärasõit.
[Ma polegi kirjutanud, et vahepeal (vist juba kolmandal päeval) juhtus meil väike äpardus ühe metrookaardiga. Olime mõlemad ostnud kümne korra piletid, millega muretult mööda linna navigeeruda, aga minu pilet oli kuidagi halvasti taskus ja trükivärk osaliselt maha kulunud. Sestap ei saanud ma seda pärast kolmandat korda enam üldse kasutadagi, masin ei lugenud piletit ära. A andis kangelaslikult oma rikkumata pileti mulle ja ostis endale uued.]
Kui asjad enam-vähem kokku saime, jalutasime uuesti Montjuïc Magic Fountaini juurde, kus pidi kell 21 algama võimas vee-, muusika- ja valgus-show, mis on Barcelonas ülipopulaarne nii turistide kui ka kohalike seas. Otsustasime jalutada, sest teele pidi jääma ka bussipeatus, kust me järgmisel varahommikul kell 4.45 pidime lennujaama sõitma. Nii vara hommikul ei taha väga kusagil ekselda – ja kuna lend läks ka juba kell 6.10 hommikul, siis väga eksimisruumi polnud. Õnneks leidsime peatuse kergesti üles, see oli hostelile päris lähedal.
Kui purskkaevuplatsile jõudsime, leidsime eest korraliku festivalimeeleolu. Seal oli sadu inimesi, kõik omale mõnusa istekoha leidnud, kas treppidel, murulapikesel või lossimüüril. Paljud lihtsalt seisid, ja muidugi ei puudunud hilisele kellaajale vaatamata ka ringikappavad väikelapsed. Tundus, et see show on tõesti populaarne, isegi politsei ja turvamehed olid kohal. Mõelda vaid, et see etendus toimub lausa 3–5 päeval nädalas – ja praegu polnud isegi veel põhiline turistihooaeg. Ei tea, kas seal on iga kord niisugune melu?
Kuidagi leidsime siiski vaba murulapikese, kuhu end istuma sättida. Show oli tõeliselt võimas ja ma tegin sellest vist mingi 20 videot :D Võimsaid veekavasid saatev muusikagi oli äärmiselt mitmekülgne, sisaldades muu hulgas vägagi teemakohast Freddie Mercury lugu “Barcelona”, ooperit, rokki ja tänapäevaseid klubihitte. Reede õhtule kohaselt valgus rahvamass pärast ca 45-minutilist etendust linna peale laiali, ikka see lõunamaine vabadus, tänavatantsijad, muusika, suvekleidid ja Barcelona fiesta. Hoolimata sellest, et järgmisel päeval tuli kell 4 hommikul tõusta, otsisime taas ühe välirestorani, kus viimast korda Hispaanias õhtust süüa: sedapuhku leidsime ühe korealaste oma. Seal sai vähese raha eest kuidagi eriti palju ja toit maitses lihtsalt imeliselt, kuigi kahetsusväärselt palju jäi alles, inimvõimetel on siiski piirid. Pärast jalutasime tagasi oma koduks saanud hostelisse ja valmistusime kolmetunniseks uneks.
No comments:
Post a Comment