Arst ja luuletaja Maltal marineerumas. 4. päev: hüvasti, Hypogeum!

Malta seiklused pole veel läbi! Olen vahepeal veel veidi seiklemas käinud, sestap ka mõningane viivitus, aga nüüd meie viimasest, neljandast päevast Euroopa Liidu väiksemais riigis. 

Sõime hotellis viimast korda hommikusööki, pakkisime asjad kokku ning otsustasime enne lennujaama minekut veel Vallettasse ja sealt edasi kuulsa Hypogeumi juurde sõita. Hypogeum pidi nimelt jääma poolele teele lennujaama, mis meile igati sobis. 

Vantsisime siis oma kompsudega hotelli lähedale peatusse ja jäime bussi ootama. Varsti oli viis minutit möödas sellest, kui Valletta buss saabuma pidi. Siis kümme. Siis 20. Mul oli juba üsna mõõdukas pissihäda tekkimas, mis ei kannatanud Vallettani ootamist, seega ütlesin K-le, et käin hotellis vetsus ära :D K ootas meie asjadega edasi. Kui mõne aja pärast tagasi jõudsin, polnud buss ikka veel tulnud ja kui möödunud oli 45 minutit ja me otsustanud juba mõnda teise peatusse minna, sõitis Valletta buss nurga tagant kohale. Armas.

Vallettas külastasime kõigepealt oma lemmikuks saanud kohvikut ja seejärel sõitsime järgmise bussiga edasi Hypogeumi juurde. Tegu on siis ajaloolise ehitisega, mis kuulub muu hulgas UNESCO maailmapärandi nimistusse ja tundub juba ainuüksi piltide põhjal vägagi põnev ja suurejooneline vaatamisväärsus. Kuna Hypogeumi juures toimus aga parajasti mingi tänavaehitus, ei pääsenud me sellele esialgu kuidagi ligi. Päris tükk aega tuuritasime mööda kitsaid tänavaid, enne kui leidsime prinditud noolekestega väikesed sildikesed, mis selleni suunasid.

Astusime kahtlaselt kõrvalisest uksest sisse, uksest, mis ei viidanud kuidagi tolle ehitise suurejoonelisusele. Muuseumi (sest see see asi praegu on), koridor oli kottpime, ainult tänu arvuti helendavale ekraanile leidsime leti, mille taga seisis piletimüüja. Ega me polnud otseselt mingit plaani (ega ka aega) selle hoone uudistamist ette võtta, aga igaks juhuks küsisime siiski, kui palju pilet maksab. Naine ütles, et eelmüügist 35 eurot, kohapeal 50. Sellist summat ei väärinud meie hinnangu kohaselt isegi Hypogeum, mistõttu ütlesime naisele viisakalt, et "We are thinking about it", kuigi tegelikult ei toimunud seal mingit edasist mõttetööd ja tagurdasime aupaklikult tollest pimedast katakombist taas kuumuselõõsas tänavale.

Edasi sõitsime juba lennujaama, õnneks käitusid lennujaama viivad bussid igati nõuetekohaselt. Lennujaamas läks turvakontroll taas nagu õlitatult, kuigi rahvast sagis Malta lennujaamas metsikult palju. Veetsime seal ootealal hea mitu tundi, sest igaks juhuks tahtsime varem platsis olla. Ostsime veel viimaseid, söödavaid meeneid kodustele, kuni lõpuks meie värav välja kuulutati ja saime ühes teiste eestlaste massiga sinna valguda.

Kuna Maltalt tagasi suunduvaid eestlasi oli tõesti ülipalju, viibis boarding päris tublisti ja üsna kaua tuli oodata enne, kui lennuki pardale pääsesime. Ootusaeg möödus aga lõbusalt, sest terminalis istudes sõbrunesime Marilyn Jurmani, tema mehe ja lapsega. Teame Marilyniga teineteist põgusalt, ta hakkas mind kunagi Instagramis jälgima ja päriselt me kunagi kohtunud ei olnud. Aga hästi tore oli nendega, Marilyn ise oli hästi armas ja avatud ning tema pisike (vist nelja-aastane?) tütar ka niisugune asjalik. Alguses natuke võõrastas, aga hiljem ei saanud enam pidama, rääkis muudkui nende kassist ja luges muu hulgas kõik oma sõbranjed ette :D 

Kui viimaks Tallinna jõudsime (hoolimata pikaleveninud boarding'ust, muide, täiesti õigel ajal!), oli A meil lennujaamas selle nimede sildiga vastas, nagu filmides tehakse, see oli äge nüanss. Viisime K autoga bussijaama, et ta saaks edasi Tartusse sõita, tegime talle musi-kalli ja ise käisime Circle K-s burksi ostmas, sest mul oli kõht megatühi. Siis viis A minu ka koju ja sellega oli meie reis ametlikult lõppenud.

Aitäh, Malta, sa olid imeline!

Arst ja luuletaja Maltal marineerumas. 3. päev: kuidas me Vallettas hambaarsti juures käisime

[Öösel nägin hotellis väga pentsikut unenägu. Mu pikakarvaline taks Tobias oli veel elus ja kui koju jõudsin, küsisin vennalt, kas ta on koeraga väljas käinud. Vend ütles, et ei, aga tal tuli hea mõte, kuidas polegi vaja enam üldse koeraga väljas käia. Samal ajal jooksis Tobias mulle vastu ja märkasin, et ta kõhualune on täiesti märg. Vend demonstreeris siis mulle enda leiutist: ta keeras vee lahti, tõstis koera kraanikaussi ja lasi taksil oma häda valamust alla teha. Ütlesin siis, et päris äge, aga käime ikka õues ka.]

Päev algas jällegi hommikusöögi ja merevaatega. Kui hotellitoas päevaks vajalikku seljakotti pakkisime ja arutasime, kas minna jala või bussidega proovida, ütles K, et minuga on tegelikult päris raske reisida, sest mulle meeldivat kannatused :D Selle päeva sihtpunkt oli Valletta, kust pidime edasi Dingli kaljudele ning kuulsatesse "Game of Thronesi" linnadesse Mdinasse ja Rabati sõitma. Malta pealinnast pääses nendeni kõvasti lihtsamalt kui meie sadamapiirkonnast. Palju teha ja palju sõitmist, kuid päev ka ju pikk. 

Vallettasse oli umbes tunni aja tee, aga pärast mõningat jantimist bussipeatusega istusime õnnelikult ühistranspordis, Malta kaunid hooned mööda tuhisemas. Kui meil oli umbes pool teed läbitud, hakkas K midagi kotist kangesti otsima, muudkui tuuseldas ja tuuseldas, kuni ütles lõpuks, milles asi. Tal on mingi peen läbipaistvate hambaklambrite süsteem, ta saab neid seadeldisi hammastelt ära võtta ja tagasi panna, aga need ei tohi väga kaua aega järjest suust ära olla. Ja kogu selle mehhanismi juurde kuulub ka mingiväike kummilaadne jublakas, mis hambad kuidagi veel rohkem kokku tõmbab. See oligi hotelli jäänud. K sõnul vajuvat hambad iga hetkega, mil see va saatnalik kumm neile tuge ei paku. Seega arvas mu kaaslanna, et kui Vallettasse jõuame, peab ta otsemaid tagasi hotelli suunduma. Mis oli jällegi väga halb stsenaarium, sest temaga hotelli naasmine ja siis uuesti Vallettasse ja sealt edasi järgmistesse kohtadesse minek tähendanuks bussiliiklust ja kõike muud arvestades palju kaotatud aega. Ja kui oleksin K üksi tagasi hotelli saatnud ning ise Vallettast järgmistesse sihtkohtadesse reisinud, oleks see tähendanud, et K-l tuleb terve päev hotellis mööda saata, sest meil oli vaid üks uksekaart. Tuju läks kehvaks, eriti K-l. Natuke tahtsime Vallettas siiski enne hotelli tagasipöördumist ringi vaadata. 

Ilm oli seekord kuidagi eriti kuum, neist päevadest vist oligi teisipäev kuumim. Valletta päike kõrvetas armutult, kaanisime vett nagu segased ja tegime mõne kohustusliku turistipildi muidugi ka. Aga Malta pealinn oli nii ilus! Hästi armsad kitsad tänavad ja huvitavad käigukesed nende juba tuttavalt heledate majade vahel, taamal paistmas meri. Mulle hakkas see väike linn kohe väga meeldima. Muide, tegu on Euroopa Liidu kõige väiksema pealinnaga.

Te vaadake vaid neid tänavaid!

Ostsime ka kodustele natuke ilusaid suveniire ja möödusime paarist apteegist, kust igaks juhuks neid K hammaste kummijullasid küsisime. No proovi sellist asja välismaalt küsida, raske on. Ega apteekrid väga aru saanud, mida me tahame, enamasti vangutati pead ja ühest apteegist pakuti K-le mingit proteesiliimi sarnast asja :D Nii vanad me õnneks veel pole. Viimase apteegi proviisor oli hästi sõbralik, ütles, et neil apteegis küll niisuguseid kumme ei leidu, aga et ta annab meile oma hambaarsti kontakti. Et see on siit paar sammu edasi, mingu me aga kohale ja küsigu tolle hambaarsti käest. Iseenesest oli see ju superhea mõte, nüüd oli küsimus vaid selles, kas Invisaline'i esmaklassiline tehnoloogia on ka Malta kodanikeni jõudnud. 

Viskasime sinna Tritonsi purskkaevu sente ka, et soov K hambamure lahenemisest täituks :D

Hambaarsti juures seletasime K hambaid presenteerides oma mure ära. Arst noogutas asjalikult ja küsis siis, kui palju meil neid kumme vaja on: no tegelikult piisas ju ühest. Kui arst kliiniku sügavustesse kadus, muretsesime K-ga samal ajal natuke, et mis see kõik maksma läheb. Eestis maksvat need erilised kummid ikka mõnevõrra raha ja välismaal on ju turistile niisugused asjad isegi kallimad. Küll aga oleks kliinikust kummide saamine päästnud meid tüütust hotelli tagasipöördumise ringist. 

Õige pea oligi arst tagasi, ulatas K-le minigrip'i tervelt kuue vajaliku kummiga. K kinnitas, et just need ongi need, mida vaja ja küsis, kui palju ta võlgneb. "Oh, nothing," ütles arst ja lõi käega. Oh, need Malta kaunid inimesed...

Poleks arvanud, et Maltal reisides sellisesse asutusse satume :D

Tükk maad rõõmsamad, suundusime taas Valletta peale seiklema ja ostsime ühe suveniirimüüja käest superlahedad magnetid, kus erinevad loomakujud olid istutatud Kreeka pähklite sisse. 

Ühes kohvikus tegime söögi-joogipausi, ühtlasi sai K seal vetsu kasutada, et oma kumm hammastele paigaldada. Pärast seda otsisin meile mõnusalt jahedas nurgas laua, kus saaksime natuke selle põrgukuumuse eest varjus olla, aga konditsioneeripõlgur K täheldas, et kohvikus on liiga külm ja suundus tagasi tänavale Malta leitsakusse. Muu hulgas oli ta omale karastava smuuti või jäätisekokteili asemel tulikuuma kohvi ostnud :D 

Sellise kuumusega ei piisa alati isegi 50 SPFist. Päike kõrvetas mu vaeseid õlgu nagu nuivähke, need olid ka umbes sama punased. Õnneks leidus mul seljakotis üks T-särk, mille sai kleidile peale tõmmata ja nii oma algselt paljaid õlgu kaitsta. 

Vallettast pidime bussiga edasi Dingli kaljudele sõitma. Pealinnas oli bussidega lihtsam, aga järgmine pidi tulema alles poole tunni pärast. Seepärast jäin üksi bussi ootama, K püüdis aga samal ajal postkontoris ära käia, et isale postkaart saata. Kusjuures, vähemalt meie sealviibimise ajal oli maltalaste suhtumine töösse ülitšill: postkontor oli näiteks lahti ainult kell 14.30-15.00 :D Üldse oli keset päeva mõnda poodi või asutusse pääsemine raskendatud, sest kõik kohad olid kogu aeg kinni. Harva võis ustel keset päeva näha mingit silti, mis poleks "Closed". Kunagi kolin Maltale, teen ainsa poe, mis on kella üheksast viieni lahti ja saan miljonäriks. 

Kui ma siis seal bussipeatuses bussi ja K saabumist ootasin, istus mu kõrvale üks mingisuguses vormiriietuses noormees. Alguses mõtlesin, et tegu on veidi nupust nikastanud tegelasega, sest ta seletas kõva häälega midagi enda ette. Siis märkasin, et tal on klapid kõrvas ja pakkusin, et ju ta siis telefonis kellegagi suhtleb. Ma ei pööranud talle enam tähelepanu, aga mingi hetk avastasin, et ta räägib nüüd juba siiski minuga. Mees küsis, kuhu ma suundun, mispeale tutvustasin talle meie Dingli kaljude plaani. Lisaks kiitis ta Eesti naiste kaunist väljanägemist ja küsis, kui palju koristajad meie riigis palka saavad, sest just koristaja ta oligi. Kaua ma temaga aga ei jutustanud, sest varsti tuli mehe buss ja täpselt 7 minutit enne meie oma väljumist jõudis kohale ka K. 

Dingli kaljudele sõitev buss oli särasilmseid turiste täis ja sõit kestis umbes tunni. Umbes kolm peatust enne õiget peatust küsis aga üks võõras mees meie käest, ega me Dingli kaljudele taha minna ja ütles, et sel juhul peame praegu siin peatuses maha minema. Üllatus-üllatus (tegelt mitte eriti, eks): teetööde tõttu buss tollesse õigesse peatusse ei sõitnudki. Mees juhatas meile veel õige teeotsa kätte ja matkasimegi Dingli kaljudeni, mis valmistasid küll veidi pettumust ja polnud ausalt öeldes pikka rännakut väärt. Aga appi, kui armsad on ikka need Malta inimesed. Rääkisime pärast K-ga, et eestlane pigem peab isekeskis peenikest naeru, kui teine eestlane bussist maha jääb või vales peatuses väljub, Maltal on kõik kohe turistil ümber ja mõtlevad, mismoodi sind aidata saaks. 

Dingli Cliffs

Pärast Dingli kaljusid sõitsime edasi Mdinasse, kus uudistasime "Game of Thronesist" tuttavat Mdina Gate'i ja sõime ühe pitsarestorani väliterrassil õhtust. Märkasime, et kuumus mõjutab ka lähedal keksivaid varblasi, vaesekestel oli nokk kuumast täitsa pärani, seepärast täitsin veepudeli korgi veega ning jagasin joogipoolist nende suleliste sellidega. Peab siiski ütlema, et vähemalt meie juuresolekul suhtusid nad andamisse küll mõningase skepsisega. 

Mdina's Gate, väga populaarne turistide seas

Janune

Lisaks toidu doseerimisele ollakse Maltal helded ka veini pakkumisega, seda kallatakse söögikohtades ikka tublisti, ei mingit koonerdamist

Teise kuulsasse linna Rabati läksime Mdinast jalgsi, see polnud kaugel. Ainult et jalakäijate elu on sealkandis tõesti keeruliseks tehtud. Kõndimiseks oli vaid umbes 30-sentimeetri laiune rajake, sammusime üksteise järel ja kui mõni teine jalakäija vastu tuli, pidi talle tee andmiseks korraks sõiduteele astuma, kus käis - erinevalt jalakäijate teest - tihe liiklus. 

Rabatis oli meie sihtmärgiks teine "Game of Thronesi" vaatamisväärsus: St Dominic's Convent. See oli täpselt nii lahe kui arvasin ja lisaks olid seal sidrunipuud! Sellega saidki kõik päevaks tehtud plaanid täidetud ning võisime asuda Rabatist tagasi oma staapi St Paul's Baysse orienteeruma. Enne magamaminekut ostsime veel poest vett ja jääteed. Seekord võis üle meie korruse kuulda mingi väga suure naistekarja väga lärmakat pidu, juubeldamist, kiljumist ja aplause, mis ei raugenud südaöökski, aga seekord ei olnud meis kummaski jaksu korda majja lööma minna. Viimane öö ka, elab üle.

St Dominic's Convent ja sidrunipuud

Arst ja luuletaja Maltal marineerumas. 2. päev: kruiisijänesed

Esimese asjana läksime hotelli hommikusöögiala otsima, otsingud osutusid edukaks. Üldiselt oli tegu tavalise Rootsi lauaga, kus sai endale igasugust värki kandikule uhada: müslit, jogurtit, võileibu, saiakesi, muna, konservube, apelsinimahla, kohvi... Ainult et meiesuguste iseseisvate naiste jaoks oli pisut kummastav, et muna tõstmiseks oli kuumaanumate juurde spetsiaalne noormees eraldatud, kes kõigile soovijatele ise meelepärast taldrikule tõstis. Oleks ju täitsa vabalt ise ka nende ubade või munade tõstmisega hakkama saanud. Muu hulgas tegime nalja oma põhjamaise söögiisu üle: eesti naine tuleb hommikusöögilauda ikka nelja taldrikuga!

Pole paha vaade hommikusöögi taustale

Hotelli retseptsioonis oli uus naisterahvas, kes tundus veidi lahkema olekuga, seepärast julgesime temalt uurida, kas saarekruiisid alustavad juhuslikult ka siitsamast sadamast. Meil polnud väga tahtmist jälle bussidega kuidagi kesklinna ja sealt kuhugi edasi sadamasse orienteeruda, sest noh, bussid. Õnneks tuli välja, et praamid Gozole ja Cominole alustavadki just samast sadamast, kus me oma hotelliga resideerume. Pakkisime terveks päevaks vajaliku seljakotti, võiasime end üle rohke päevituskreemiga, istutasime pähe vajalikud peakatted, mis päikese eest kaitseks, ning sammusime sadamasse.

Seal oli mitu praami, sellised jahi ja väikese praami vahepealsed veesõidukid. Katamaraanid? Ma ütlen siiski siinkohal praamid. Kõigi nende juures käis äge sebimine. Läksime ühe praami  juurde, mis oli juba üleni inimestega täitunud, ja uurisime meeskonnaliikmelt, kust pileteid osta saab. Ta suunas meid praami peale ja osutas ühe teise töövormis noormehe poole. Mulle aga tundus, et tegelikult on kõigil inimestel juba kusagilt piletid ostetud ja praamil neid üldse ei müüdagi. Eeskujulik kodanik nagu ma olen, pöörasin selle arusaama peale ümber, et praamist uuesti väljuda – ainult selleks, et näha, et üks tüüp seob juba köit lahti ja praamike hakkab sadamast vaikselt eemalduma. Nii me seal siis lõksus olime. Olgu öeldud, et internet näitas saarekruiisi hinnaks 30 eurot, aga mul oli rahakotis vaid 20 eurot sularaha, nii et kui keegi oleks ükskõik mis hetkel soovinud, et talle sõidu eest sulas tasuksime, oleksin pidanud vist praamile puhkajate kokteiliklaase pesema jääma või midagi.

Igatahes vaatasime siis otsivate nägudega ringi, et kust neid va pileteid ikka saaks, aga keegi ei tundunud sellest hoolivat. Kusagilt ilmus järgmine meeskonnaliige, kes meile täiesti omaalgatuslikult mingid roosad käepaelad ümber pani: sellised olid ka kõigil teistel reisijatel. Mõnel olid aga valged ja pärast mõningast guugeldamist selgus, et roosad on kallimad ja nendega pääseb rohkematesse kohtadesse :D

Istusime siis maha, endal süda veits värises, et millal pileteid või raha tullakse küsima, aga mingi aeg läks see hirm üle ja sai imelisi rannikuvaateid ja selget helesinist vett vaadata. Veel sai vaadata väga napis riietuses turiste, kõigil naistel olid need tagumiku vahele tõmmatud bikiinid ja K tähelepanelik arstisilm nentis, et väga paljudel inimestel sellel praamil on Botoxiga kogemusi olnud. No tegelikult nägi seda ka minu luuletajasilm: huuled, põsesarnad, rinnad, tagumikud, väga palju kunstlikult ehitatud ilu oli selle praami peal. Aga noh, kui sa elad kohas, kus pead suure osa aastast bikiine kandma, siis võib-olla on täiuslikuks töödeldud välimus kuidagi tähtsam kui meil põhjamaa kaamoses.

Esimene peatus oli Comino saar, mis on Malta kolmest saarest väikseim. Kui olime kohale seilanud, ootas meid täielik turistiparadiis: kokteilid, helesinine vesi, muusika, ananassid, ilusad naised, musklis päevitunud kehad, päikeseprillid, erinevad putkad, kust jäätist või alkoholi või päevavarje osta, kogu värk. Me küll ei teadnud, kui kaua sellist tasuta jänesesõitmist rakendada saame, aga iseenesest pidi sama praam meid umbes pooleteise tunni pärast järgmisele saarele Gozole edasi viima. Allikad ütlesid, et Comino saarele teeb tunniga ringi peale, seega loobusime päevitamisest-ujumisest ja sammusime hoopis mööda kaljusid väikesele saarematkale. Comino kaljune keskkond pakkus kohati päris põnevaid füüsilisi väljakutseid, lisaks kaunistasid saart rohked liivakarva sisalikud.

Rännakuks valmis!

Otsusekindlalt edasi

K hoidis kiiret tempot, et me ikka õigeks ajaks praamile tagasi jõuaksime, minu matkastiil oli märksa rohkem... unistav :D Ikka peatusin, et kogu sellest ilust pilte teha, ümbrust nautida... ja pilguga juba kusagil kaugel eemal terendavat K-d otsida. Ega seal väga teisi matkajaid polnud, enamik tahtis ikka tollel sadamaalal hängida, ujuda ja värki.

Puhkajatest kaugenedes

Kuumus oli jälle rets ja päikese all seljakotiga ülesmäge matkates tunned seda väga tugevalt. Kui olime ühe lossi juurde jõudnud, avaldas K soovi ümber pöörata ja tagasi minna, kartes, et me ei jõua praami tulekuks enam tagasi. Ma jälle arvasin, et jõuame küll, et kui pikk see ring ikka olla saab. Hoog oli sees ka. Seepärast otsustasime, et K läheb tagasi sadamasse ja ma proovin üksi matka läbi teha (ja õigeks ajaks tagasi jõuda). Ma ei tea, kuidas K sellega nõus oli, minu arust on nii õudne kedagi aja peale kusagilt oodata, teadmata, kas ta jõuab tagasi või mitte.

Matk oli ilus. Möödusin isegi ühest elamisest (teatavasti elab pisikesel Comino saarel täpselt üks vanem härrasmees), aga sisse ei astunud, sest aeg siiski kiirustas tagant. Pealegi ei olnud ma kindel, kui hästi saare püsielanik pidevalt sissevoorivatesse turistidesse suhtub. Oma rännakul kohtasin veel paari matkajat, mõnda kohalikku Malta teetöölist ja hulga sisalikke. Vastutulevad turistid millegipärast sealkandis väga ei teretanud, nagu meil Eesti matkaradadel kombeks, aga proovisin ise agaralt kõigile „Hello“ öelda ja seda kommet välismaalastegi seas kultiveerida.

Jõudsin aegsasti K juurde tagasi ja tema eeskujul läksin endalegi jäätist ostma. See tuli aga vahvli, mitte plasttopsi sees nagu K-l, mis tähendab niisuguses kuumuses, et paari sekundiga on see täielikult vedeliku kujul ning see vedelik voolab kõikjale. Õnneks jõudis suur osa siiski ka sihtotstarbelisse punkti: kõhtu, mitte ainult kõhule :D

Kui praam naasis, sättisime end jälle (võimalikult diskreetselt) rahva vahele, pileteid ega käepaelugi ei kontrollitud. Gozo saarel oli umbes sama programm, aega saart avastada küll veidi rohkem, sest eks see oli Cominost ka kõvasti suurem. Gozo sadamas pidasime parajasti plaani, kuidas piisavalt saart näha ja samas tagasi Malta saarele suunduvat praami mitte maha magada, kui sattusime selle kahekorruselise punase turistibussi juurde, millega hea uusi kohti avastada. Niisugustega sõitsime A-ga Barcelonas ju ka. Mõeldud-tehtud, ostsime piletid ja sättisime end teisele korrusele esiritta, mis on niisugustes sõidukites vaieldamatult parim koht! Gozo saar oli muidu linnapildilt üsna sarnane Malta põhisaarega, kõik see hele arhitektuur ja kitsad tänavad, mille puhul pidi tihtipeale üllatuma, kui osavalt bussijuht seal oma kahekorruselist rahvast täis kobakat keeras ja pööras. Üks ilusamaid vaatamisväärsusi sellel teekonnal oli Azure Window, mis polnud küll kokkuvarisemise tõttu oma vanas tuttavas hiilguses, aga pakkus siiski kaunist vaatepilti.

Esireakohad!

Kuumus jäi ka pildile

Bussi teisel korrusel kõrvetas päike ikka väga halastamatult, seepärast kattis K end lisaks päikesekreemile ka ise kohapeal salvrättidest välja töötatud õlakaitsmete ja minu vihmakeebiga :D Jäi silma, et päike teeb liiga teistelegi: roosaks olid pleekinud nii sinised liiklusmärgid kui ka rohelised aaloed. Lisaks on paljudel autoomanikel komme oma tänaval seisva auto esiklaas mingi hõbedase kattega palistada, et päike sisse ei paistaks. Kellel toda hõbedast peenikest katet polnud, see oli autole lihtsalt mingi teki ümber tõmmanud. Bussituuri lõpupoole kolisime väliterrassilt sisse, esimesele korrusele päikesevarju. 

Pärast saareekskursiooni sõitsime sadamast taas praamiga Malta põhisaarele. Reisi ajal tekkis küsimus, kas raha mitte kruiisi lõpus ei küsita (nagu näiteks Kreekas), aga seda ei tehtud, nii et meie riukalik plaan õnnestus täielikult. Üldiselt oli kruiis väga vinge ja kui me oleks leidnud koha, kus maksta, poleks üldse kahju olnud niisuguse elamuse eest 30 eurot loovutada.

Jalad ja me ise olime kuumas kõndimisest retsilt väsinud, seega suundusime esimese asjana hotelli, et jalanõud ära võtta ja veits tšillida. Kaua seda aga teha ei saanud, sest meil oli taas vesi otsa saanud ning see tähendas jalutuskäiku toidupoodi. Kui tagasi jõudsime, otsustasin ma hotelli basseini ära katsetada, sest noh, ujuma polnud me veel jõudnudki. Mõtlesin algul, et kuidas ma niimoodi paljalt üksinda võõraste sekka lähen (tunnen sellistes olukordades mingit sotsiaalset ärevust), aga peale minu oli basseinis ainult üks saksa vanapaar ja ohutu moega noorem härrasmees, kes mind kuidagi ei tülitanud. Ujusin seal kohe täitsa pikkuseid seni, kuni väsisin, bassein oli väike.

Minimaalse päikesepõletusega rõduvõlusid nautimas

Seekord otsustasime hotelli restoranis õhtust süüa, K tellis mingi pastaroa ja ma võtsin pitsat. Veini muidugi ka. Einete doseerimisega on maltalased äärmiselt helded, iga reisil võetud söögikorra ajal oli toitu kõvasti rohkem, kui ära süüa jaksasime. Naasime hotellituppa, mille rõdult paistis seekord kätte vastasmaja avatud aken, kust paistis omakorda kätte põrandal kahtlaselt kurameeriv paarike. Vaatasime täitsa huviga, kuhu nende romantiline randevuu välja viib, aga otsustaval hetkel tõmmati aknale ruloo ette :D

Öö hakul juhtus ka üks huvitav asi. Hotelli seinad ei olnud just kuigi helikindlad ja vahetult enne magamajäämist muutusid naabertoa vanamehed väga lärmakaks. Reaalselt oli tunne, et nad on meiega samas toas. Ma olen see tüüpiline kannatav eestlane, pigem panen tropid kõrva ja andestan, kui et lähen korda majja lööma. Sõjaprintsess K on aga teisest puust. Lärmavad mehed ajasid ta püha viha täis, mistõttu tõusis ta voodist, pani püksid jalga ja läks naabertoa uksele kolkima - nagu ta ise ütles, siis juuksed sassis, Freddie Mercury T-särk seljas, hambapastaplekid rinnal :D Kuulsin tema sõitlemist üle kogu koridori ja sellest oli abi, sest pärast seda olid onud magajate osas märksa aupaklikumad. Minu kangelane. Freddie oleks uhke. 

Arst ja luuletaja Maltal marineerumas. 1. päev: 36 kraadi ja keelatud konditsioneer

[See blogi hakkab juba kuidagi väga reisiblogi mõõtmeid omandama, sest järgmine neljaosaline postituste seeria räägib minu ja K Malta seiklustest. Loodan, et elate kaasa!]

Laupäeva hilisõhtul jõudis K minu juurde, et saaksime pühapäeva hommikul kohe Tallinna lennujaamas platsis olla nagu miškad. Reisi hommikul iseenesest mingeid väga märgilisi sündmusi ei juhtunud - peale selle, et K-l õnnestus duši all käies dušikardina puu alla langetada. Kuulsin ukse tagant, kuidas ta oma äpardust (võimalikult vaikselt) siunates likvideerida püüdis, mõtlesin siis, et teen preili elu lihtsamaks ja küsin, kas kardinapuu kukkus alla. Millepeale tuli K-l juhtunut tunnistada. Küll aga tuleb mainida, et ta pani selle puu tagasi paremasse asendisse kui see iial on olnud, nii et mul jäi üle vaid tema meisterlikke paigaldusoskusi tunnustada.

Olime kuulnud, et lennujaamades on noil päevil päris palju rahvast ja vähe inimesi, kes seda käsitleda suudaksid, seepärast tellisime juba aegsasti takso. Rahvast oli tõesti palju, aga turvakontroll edenes siiski kiiresti: umbes 20 minutiga võisime juba oma terminali suunas liikuma asuda. Selle tuvastanud, tegime kõike, mida lendu oodates ikka. Jõime kohvi, pildistasime oma teekonna algust, mängisime malet (okei, vähemalt üks meist). Muret tekitas üksnes asjaolu, et valjuhääldi kaudu paluti ühel kummalise nimega meesterahval kiiremas korras tagasi turvakontrolli pöörduda - ja see kahtlane tegelane pidi juhuslikult just meie lennukile tulema. Paar hetke hiljem jooksid mööda lennujaama juba relvastatud politseinikud. Aga mis meie sinna parata saime, panin aga males "Next game" ja ootasime oma saatust edasi. Püüdsime üksteist lohutada mõttega, et kui lennukit mingi reaalne oht ähvardaks, ju meid siis nii vabalt sinna ei lastaks. 

Tegu oli kõige odavama Ryanairi lennuga, mistõttu istusime K-ga lennukis eraldi. Minu naabriks sai üks tore neiu, kellega suhtlesime inglise keeles, kuigi aktsendi järgi pakuksin, et tegu oli venelasega. Kui juba Maltale lähemale jõudsime, lendasime üle huvitava aurava mäe. Pakkusime oma naabriga mõlemad, et tegu on vulkaaniga - ja jõudsime sama kiirelt tõdemuseni, et me kumbki polnud varem vulkaani näinud. 

Ma ei tea, aga... ma pole kunagi oma silmaga näinud midagi, mis nii väga vulkaani meenutaks

Malta linnamaastik oli superilus, koosnedes peamiselt kahest värvist: helesinisest (vesi) ja beežist liivatoonist (Malta arhitektuur). Kui lennuk maandus, me K-ga üksteist taas üles leidsime ja Malta kaunil pinnal esimesed sammud tegime, sai kohe selgeks, et selles riigis on kuum. Niisugust kuumust polnud me oodanud. Nagu... kujuta ette, et sa oled fööni all, mis töötab täisvõimsusel, ja sa hoiad seda kaua aega ühe koha peal, nii et kõrvetama hakkab. Pagesime päikese käest jahedasse lennujaama ning võtsime sealt mõned võileivad ja vett. Pärast mõningat konsulteerimist müügipunkti töötajaga ostsime bussipiletid, mis võimaldasid meile 12 reisi ükskõik mis bussiga. Läksime lennujaamas esimesele bussile, mis pani meid kusagil rohkem linna pool maha - sealt tuli järgmise bussiga hotelli edasi sõita. Issand, need Malta bussid...

Malta linnulennult. Sa juba tead, et hakkad sellises kohas palju ilu nägema

Nagu me polnud oodanud säärast leitsakut, polnud me ka arvanud, et bussidega liiklemine niivõrd keeruliseks osutub. Me käisime vist 6-7 korda üle tee, saamata aru, kust kohast hotelli minev buss täpselt läheb. Tundus, et kui olime vasakul pool teed, läks ta paremalt, ja kui olime paremal, siis vasakult :D Lõpuks otsustasime (küll veidi kõheldes) ühele bussile astuda, saades vaid mõne peatuse pärast aru, et sõidame siiski valele poole. Astusime maha ja katsumused jätkusid. Siinkohal toon välja mõne põhjuse, miks turistil võib olla Maltal raske bussidega liigelda: 

* Peatustel pole tihti nimesid. Inimesed lihtsalt seisavad mingi puu all või kivi juures ja see ongi peatus. Või siis on peatustel hoopis viis nime korraga - ja sa ei saa aru, milline on õige.

* Bussid ei peatu niisama. Selleks tuleb agaralt kätega vehkida, bussile natuke ette hüpata ja võib-olla väike kukerpallgi teha.

* Bussid käivad väga suurte vahedega... ja jäävad palju hiljaks. Sellest tuleb veel hiljem juttu, aga mõnikord ootasime bussi lausa 45 minutit. Mõnikord buss ei tulnudki. 

* Kui buss mõnda peatusse (nt teetööde tõttu) parajasti ei käi, siis ei ole peatuses selle kohta mingit infot. Sa lihtsalt ootad ja ootad - kuni mõni Malta ülisõbralikest kohalikest sulle juurde astub ja ütleb, et kuule, ära siin oota, nad ehitavad seal midagi, praegu buss vist siia ei tule.

* Bussipeatused ei ole nagu meil, kus kümme inimest saavad mugavalt eestlaslikelt suurte vahedega laiutada. Malta kõnniteed on tihtipeale umbes 30-50-sentimeetrised rajakesed, kuhu kaks inimest kõrvuti ei mahu. Jalakäijaid nägime üldse Maltal väga vähe - ilmselt põhjusel, et neil lihtsalt pole kusagil käia. Või siis teavad nad, et 36-kraadises kuumuses pole väljas väga mõnus jala seigelda. Jalgrattaid ei näinud me reisi ajal üldse - nagu ka mitte ühtegi jalgrattateed. Autosid seevastu oli palju, tundus, et (vasakpoolne!) autoliiklus on maltalaste lemmikviis punktist A punkti B jõuda.

K illustreerimas meie segadust seoses segadusttekitava bussiliiklusega (erakordselt laial kõnniteel)

Viimaks jõudsime siiski edukalt hotelli juurde. See oli ilus. Ja muidugi on ilus Malta arhitektuur, need ühtlaselt liivakarva majad... Kui oled keegi, kes peab lugu kaunist tänavapildist, siis soovitan kindlasti Maltat külastada, need majad ja tänavad on lihtsalt nii erinevad meie omadest, tõeline välismaal viibimise tunne tekkis. Ja kui sinna lisada veel palmid ja muud troopilised taimed... Ma olin igatahes esimesest hetkest alates lummatud. 

Kohati natuke Barcelona vaib ka ju

Hotelli retseptsioonis suhtlesime kübeke kannatamatu ja lollidest turistidest silmnähtavalt väsinud, kuid siiski viisaka härrasmehega (kes sai meie seas hiljem tuntuks kui no-bullshit-mees). Muu hulgas kuulsime mehelt, et Malta kraanivesi ei kõlba üldse juua, mis tähendas, et sellise kuumaga rännates tuleb aeg-ajalt arvestada ka poodide (ja seega joogivee) saadavusega. Erinevalt minu ja A Barcelona reisist võimaldati meile siiski üsna kiirelt sissepääs meie mõnusasse hotellituppa, mis asus viiendal korrusel. Meie hotelli nimi oli, muide, Gillieru Harbour Hotel ning see asus San Pawl il-Baħaril ehk inglispäraselt St Paul's Bayl, sadamas. Väga mõnus koht.

Kodu neljaks päevaks

Meil oli ka rõdu!

Hotellitoas tekkis meil K-ga esimene väike konflikt, sest nagu selgus, on K maailma kõige konditsioneeripelglikum indiviid, kes mainis kohe, et me ei saa konditsioneeri sisse lülitada, sest ta jääb muidu kohe haigeks. Mulle aga oli mõte konditsioneerist, mis ülekuumenenud keha külma õhuga hellitab, just seda kuumuses vajalikku tröösti pakkunud. Heameelega oleksin konditsioneeri täisvõimsusel huugama pannud ja täpselt selle alla seisnud :D Aga no haigeksjäämise vastu ei saa, seega tuli leida kompromisse ja arvestada mõlema soovidega. Etteruttavalt võib öelda, et tulime nende soovide reguleerimisega üsna hästi toime - suuresti ka põhjusel, et K ärkas reisi ajal mitu korda öösiti üles, et konditsioneeri kas minu jaoks natukeseks lahti või enda jaoks taas kinni keerata. Seega polnud olukord sugugi nii hirmus, kui alguses tundus, kuigi jah, üksi reisides poleks ma kondikat vist eriti selle palavusega kinni pannudki - eriti kuna kodus niisugust luksust kasutada ei saa.

Edasi viis tee meid muidugi eesmärgiks võetud Malta vaatamisväärsustega tutvuma. Mis tähendas paraku järjekordset bussitamist ja sellega seotud katsumusi. Hakkasime algatuseks jalgsi minema, see tundus kõige lihtsam. Malta keskele jäi üks kaunis kirik - Rotunda -, kuhu astusime ka sisse. Seest oli hoone mitu korda võimsamgi kui väljast, no ikka tõeliselt uhke. Seal toimus parajasti jumalateenistus ja tundus, et me ei sobi hästi selle uskliku-pühaliku rahva sekka, seega taganesime aupaklikult taas Malta leitsakusse. Pärast VÄGA pikka selgitustööd teemal "millisesse viiest lähedalasuvast bussipeatusest minna, et Mdinasse jõuda", lõime käega, ja hakkasime jala minema. Nõnda pidi Mdinasse olema umbes 50 minuti teekond. Enne võtsime veel ühest putkast jäätist. 

Rotunda ehk Mosta Dome

Matkasime vapralt aina edasi, kuni linn jäi kaugemale ja ees hakkasid terendama põllud ja maanteed. Ühel hetkel sai kõnnitee täiesti otsa, mis tekitas meie vahel uuesti kerget nägelust, sest K polnud millegipärast nõus keset maanteed jalutama, minu kaart näitas aga, et just nii meie teekond jätkuma peakski :D Muu hulgas pelutas K-d väidetav koer, kes kusagil läheduses luusis. Polnud midagi parata, pidime siiski oma jalgsimatka plaanist loobuma ja suundusime järgmisse bussipeatusse (teades muidugi, millega see tõenäoliselt lõppeb). Ootasime. Ootasime veel. Ei mingit bussi, ainult kuumus, lauspäike, põlenud nahk, laubale kleepunud juuksed ja metsikutes kogustes higi. Kui olime mõnda aega täiesti inimtühjas peatuses oodanud bussi, mis pidi meid tõotatud maale (tähendab, Mdinasse) viima, astus ligi sõbralik härrasmees koeraga, kes ütles, et tema arust buss teetööde tõttu praegu siia peatusse ei sõida. Muidugi ei olnud seda mitte kusagil kirjas. Onu oli hästi tore, suunas meid ühe teise peatuse ja poe poole, sest meie vesi oli juba ammu otsas ja see muutis arstist K murelikuks. Iseäranis põhjusel, et tegu oli pühapäevaga ning pärast mõningast guugeldamist selgus, et enamik toidupoode olid juba kinni - poed olid aga meie ainuke võimalus joogivett hankida. Nii matkasime siis aga edasi, juba loobunud plaanist samal päeval "Game of Thronesi" linnasid Mdinat ja Rabati näha, peas ainult eesmärk vett saada ja kuidagi elusalt hotelli tagasi jõuda. 

Üks kohalik kogukond

Kui jõudsime bussipeatusse, kuhu koeraga mees oli meid suunanud, avastasime sealt millegi, mida varem peatustes näinud polnud: teate infoga, et buss ei sõida praegu ka sellesse peatusse teps mitte. Lisaks olid kõik lähedalasuvad poed juba suletud. See muidugi üha süvendas meievahelisi pingeid, aga kuidagi pidime ju selle reisi koos läbi tegema, mistõttu tülitsemine mulle kuigi edasiviiv ei tundunud. K jäi kahtlaselt vaikseks ja ütles mõne hetke pärast, et tellis Boldi takso, kuigi ma oleksin heameelega jalgsi tagasi matkanud. Varsti tuligi takso ning viis meid ühe meie hotelli lähedal asuva avatud toidupoe juurde, mis oli üllatavalt pikk teekond, päris palju saime ikka ära kõnnitud. Poest ostsime natuke süüa ja kahepeale kuus liitrit vett, millest suure osa endale poe ees tänaval sisse kallasime :D 

Kui olime taas hotelli jõudnud, tellisime ülejäänud reisipäevadeks endale 8 euro eest hommikusöögi, et selle võrra vähem tegemist oleks. Siis tuli aeg enda ja oma kaasavõetud tehnika akusid laadida. Paraku selgus, et meie toas on vaid üks meie seadmetele sobiv kahe auguga pistik, ülejäänud olid need kolme pisikese lapiku auguga, mis meile kuidagi ei sobinud. Sai selgeks, et kordamööda ühte pistikut laadimiseks kasutades on meie liikumisvõimalused üsna piiratud. K-l tuli mõte alt retseptsiooni mehe käest neid pistikute vahelülisid küsida, kuid ise ta seda tegema ei soostunud, kuna meie esimese kokkupuute ajal oli mees olnud mõnevõrra... tõre. Ikkagi no-bullshit-mees, konkreetne ja igasugust tarbetut hämamist mittesalliv. Pealegi olime teda just hommikusöögi osas häirinud. 

Pruunide silmade vastu on küll raske saada, aga ometi pidi K mind mõnda aega nuiama, enne kui lõpuks alla kangelast mängima läksin. Laadijajuhe peos, et meie probleemi pistikutega piisavalt hästi illustreerida. Minu kergenduseks oli retseptsioon tühi ja mees ei saabunud ka pärast mõningast ootamist. Veidi aja pärast otsustas K proovi teha. Mõne minuti möödudes koputas K taas meie toa uksele, tehtud nukker nägu ees. Ma sain tema vigurile vaatamata aru, et missioon oli edukas - ja oligi. Mu kangelane K presenteeris võidukalt selja taha peidetud vaheadapterit, tänu millele saime mõlemad korraga telefone laadida. K rääkis, et retseptsioonimees oli kogu protsessi ajal ilmutanud suurt mõistvust ja palunud meil lihtsalt adapteri enne hotellist lahkumist tagasi tuua. 

Sadama õhtu

Olles veidi löödud oma ebaõnnestunud missioonist esimesel päeval Mdinat ja Rabati näha, tahtsime siiski midagi teha ja läksime hotelli restorani väliterrassile, et soojas ja pimedas lõunamaa öös Mojitosid juua. Jõime kaks. Ees ootas pikk päev, mille eesmärk oli külastada Malta saari Gozot ja Cominot. 

Mu lõunamaa printsess