Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 5. päev

Viies ja viimane päev tähendas ühtlasi meie kõigi viimast ja kõige tähtsamat esinemist Vilniuse linnavalitsuse uhkes saalis. See pidi kogu festivali kokku võtma, kõik tähtsad isikud, preemiate laureaadid, tõlkijad ja külalised pidid sõna saama, ühesõnaga tuli olla oma parimas vormis. Aga ärgem rutakem sündmustest ette. 

Et minu esimene lennuk Riiga pidi minema juba kella 22 ajal õhtul, tuli mul lõunaks hotellist välja registreeruda. Mis tähendas omakorda, et mul jäi ca neli ja pool tundi aega linnas parajaks teha, enne kui meid Vilniuse Town Halli kogunema oodati. Õnneks oli Monica mulle eelmisel ööl kirjutanud, sedastades, et plaanib pühapäeva hommikul kirikus käia ja tahaks pärast seda veidi linnas ringi vaadata, süüa jne. Et kas tahaksin liituda. Mõistagi sobis see variant mulle suurepäraselt, koos ikka toredam aega sisustada. Eriti väärtuslik oli võimalus hiljem Monica hotellitoas riideid vahetada, et ikka esinemiseks värske olla. 

Jätsin siis oma asjad hotelli retseptsiooni hoidu ja matkasin läbi megapalava Vilniuse Monica asukoha poole, varsti saimegi kokku. Oli hästi huvitav taas näha, sest saime kahe viimase päeva muljeid jagada: seda, kus kumbki esines, mida nägime ja leedukatega koos tegime. Oma jalutuskäigul külastasime ühte hästi lahedat jõeäärset parki, mis veidi varju pakkus, ning möödusime Vilniuse põhiseadusest, mis oli teiste hulgas nii rumeenia kui ka eesti keelde tõlgitud. Lahe oli võõras riigis niimoodi tänaval eesti keelt näha.

Ilus kirik, nime jään võlgu, aga seal oli hea jahe :D

Eesti keel!

Sõime ühes välirestoranis lõunat ja kosutasime end külmade jookidega, see kulus täiega ära. Pärast söömist ütles Monica, et vajab enne tähtsat esinemist hotellis veidi kosumisaega, seega läksime mõneks ajaks lahku. Õnneks oli mul plaan olemas: Vilniuse moodsa kunsti muuseum, mis polnud sugugi kaugel. Appi, see muuseum... Kui ma ütlen, et seal oli parajasti üks huvitavamaid ja inspireerivamaid näitusi, mida olen kunagi külastanud, siis ei liialda ma sugugi. Teemaks olid intiimsus, normid ja fantaasiad Baltikumis ning näitusel oli enam-vähem kõike, mis selle teemaga kuidagimoodigi seostub. Tunnid möödusid kiiresti, lõpuks pidin lausa sundima end lahkuma, et veel Monica tuppa sättima jõuda. 

See taies oli ärevuse teema all, mul üks lemmikuid. Elu on raske, rõhuv ja muudab ärevaks, aga kui sa ise endale mitu korda päevas ütled, et armastad ennast, siis hakkab kergem. Kunstnik Gertruda Gilyte kudus enesearmastuse sallideks

Mu teine lemmikekspositsioon oli noore kunstniku Ance Eikena näitus oma isast, kes oli alkohoolik. Seal olid nt isa vanad töötunked, aga ka tema päevikusissekanded ajast, mil teda võõrutushaiglas hoiti, need olid hästi huvitavad lugeda

Tänapäeva naine suudab kõike

Üks hästi lahe asi seal oli veel lühifilm intervjuudest naistaksojuhtidega. Et kas nad ei karda öösiti sõita, millised kogemused neil meesklientidega on olnud jne. Hästi huvitav asi, vaatasin kohe tükk aega.

Monica kohtus minuga hotelli fuajees, vahetasin tema toas riided ja hakkasimegi linnavalitsuse poole jalutama. Teel tegime vahepeatuse ühes kohvikus, kust omale jääkohvi hankisime ning kui parajasti väliterrassil seda manustasime, kihutas meist mööda väga tuus Yuki oma elektritõuksiga, must keep tuules lehvimas. Naersime kõik ta armsuse üle, ta meenutas reaalselt väikest superkangelast, kes läbi vanalinna tänavate esinema kihutab :D 

Kolm poeeti enne kõige tähtsamat esinemist

Linnavalitsus oli megasuur ja uhke, eriti saal, kus esinesime. Palju oli võõraid luuletajaid, keda me festivali ajal veel kohanudki polnud, aga oli ka mitmeid tuttavaid meie väljasõitudelt ja muidugi meie kui väliskülaliste ühtehoidev seltskond: Yuki Jaapanist, Monica Rumeeniast, Yekta Prantsusmaalt, Vasyl Ukrainast ning Anna Poolast, paar tükki olid juba varem lahkunud. Etteaste läks taas väga hästi. Nagu varemgi, lugesin oma luuletust peast, kuidagi hästi võimas oli nii suurele rahvahulgale esineda, nautisin täiega. Poeete käis laval palju, äkki nii 40 ringis, ikkagi lõputseremoonia. Kaks üliandekat muusikut mängisid vahepaladeks trumme ja puhkpille ning see puhkpillionu oli täielik superstaar. Paaril korral mängis ta lausa kahte instrumenti korraga, ma polnud varem niisugust asja näinud. 

Väärikad, sest koht on peen

Aga laval on alati hea olla

Õhtu tšempion

Kui kõik olid esinenud, bondisin veidi rohkem Yukiga, jalutasime koos hotellini, et saaksin sealt oma asjad võtta. Sohver pidi mu kirjanike majast hiljem peale võtma ja lennujaama viima, seega polnuks hiljem enam hotellikülastuseks aega. Kirjanike maja ülemise korruse saalis toimus meil rahvarohke järelpidu, alkoholi voolas ojadena ja toitu oli ka äärmiselt rikkalikult. Leppisime Yuki, Yekta ja Monicaga kokku, et kohtume kunagi taas ja läheme koos reisile - kuhu, kus keegi meist veel käinud pole. Näiteks Islandile. Tegime veel mõned kohustuslikud ühispildid, jätsin hüvasti nii oma põhiseltskonna kui ka teistega ning peagi saatis Indre mu alla autojuhi juurde, kes pidi mu lennujaama viima. Hüvastijätud on alati rasked, seekordne kohe eriti, sest inimesed olid nii armsad, nagu kogu Vilniuse kogemus. 

Uute kohtumisteni, sõbrad!

Teel lennujaama rääkisime sohvriga juttu, ta oli ka hästi vahva noormees. Vilniuse lennujaamas läks turvakontroll nagu ludinal, paraku jäi esimene, Vilniuse-Riia lennuk veidi hiljaks - ja nagu me kõik teame, kui lende on mitu järjest, võib see mõningast muret tekitada. Õnneks jõudsin ilusti ka järgmise, Riia-Tallinna lennuki peale. Lausa nii ilusti, et lennukis tuli veel ca tund aega oodata, enne kui teiste lendudega hiljaksjäänud kohale jõudsid. 

Sõitsin taksoga koju ja tehtud see kõik saigi!

Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 4. päev

Nüüd olen veidi hädas, sest ma ei teinud kahe viimase päeva kohta kohapeal märkmeid ja kuna päris kaua aega on möödas, võib mälu petlik olla. Püüan fotode ja ürituse kava järgi tuletada. 

Laupäev oli igatahes teine road-trip'ide päev ja kuna minu väljasõit pidi sedapuhku algama alles kell 12, sain veidi kauem magada. See päev oli suhtlemise mõttes ehk veidi mõnusam, sest minu reisiseltskonnas olid ka peakorraldaja Indre ja üks kaunis tõlkija Marija, kes ei lahkunud hetkekski mu kõrvalt ega jätnud vist pea ühtki leedukeelset sõna inglise keelde tõlkimata. Tundsin end kohe kindlamalt. 

Muidu oli kõik ikka samamoodi, kokku meid seitse, seltskonnas ka üks vanem proua, kes oli selline hipitüüpi ja tunduvalt sõbralikum kui eelmise päeva vanadaam. Ta istus bussis minu kõrval ja kuigi me keelebarjääri tõttu suhelda ei saanud, suhtlesime kehakeeles. Näiteks naeratas ta mulle kogu aeg sõbralikult, muu hulgas osutasin ühel hetkel ta lahedale sõrmusele ja näitasin siis püstist pöialt, vihjates, et mulle see meeldib. Ja iga kord kui bussist välja astusime, jäi ta mind ootama ja ajas käed laiali, justkui tahaks mu kinni püüda :D

Enne kui oma sihtkohta Elektrenaisse jõudsime, külastasime ühte hästi lahedat külakest Grabijolaid, kus oli vaid üks tänav, armsad eramajade hoovikesed mõlemal pool. See oli hästi eriline koht, sest tolles külas oli väga tähtis majade autentsus. Majad olid kõik väga isikupärase arhitektuuriga, mille säilitamisel hoitakse rangelt silma peal. Paar elamut olid isegi kauneima maja auhinna saanud, auhinnad olid sealsamas hoonete küljes. Meil oli seal giid ja puha, Marija ja Indre muudkui tõlkisid mulle, mida ta leedu keeles rääkis. Oma teekonnal kohtasime ka ühte sõbralikku koerakest ja kassi, kellel oli silma kohal paraku puuk. Mitte aga kauaks, sest meie seltskonna hipi-luuletajaproua kaksas selle tema küljest (paari pai käigus) nagu muuseas ära :D Badass. 

Meie vahva giid, kes meid kindla käe ja sõnaga läbi Grabijolai juhtis

Haldjas Indre, taamal meie fotograaf

Kohalik külalistelt pai saamas

Grabijolai imenunnud majakesed

Puugi ohver... aga mitte kauaks

Siis külastasime veel ühte talumuuseumit, pärast mida sõitsime Elektrenaisse sööma. Seekord oli meile korraldatud korralik lõunasöök restoranis. Esialgu toodi kõigile väga tummine kanasupp, see maitses ülihästi, portsjon oli küll pisut suurevõitu, aga kuidagi sain söödud. Mõtlesin, et okei, tegelt ongi hea, nüüd peaks terveks päevaks jätkuma. Aga vat kus lops, tuli välja, et see oli alles eelroog, sest peagi saabusid kõigile suured praed kana, friikartulite, kastme ja salatiga :D Teised ei teinud selle peale samas teist nägugi, seega püüdsin ka cool'i mängida. 

Talumuuseumis olid hästi lahedad puitskulptuurid, kuigi feminist meis Marijaga küsis: miks ühtegi naist pole?

Kõht (veidi liiga) täis, suundusime edasi oma esinemispaika, milleks oli Elektrenai raamatukogu. Teel liikusin koos meie fotograafiga, kelleks oli selline vanem jõuluvana-tüüpi mees. Kui mulle oli jäänud mulje, et ega vanemad inimesed Leedus inglise keelt ei oska, siis see mees oli erand. Ta oskas isegi paari eestikeelset sõna ja ütles, et on Tartuski käinud. 

Raamatukogus pakuti meile esmalt puhkeruumis veidi kommi ja kohvi, pärast mida said soovijad majas ekskursiooni. Hoone oli hästi uus, tänapäevane, helge ja puhas, leidus palju mõnusaid puhkealasid, arvutiruum, käsitööruum ja palju muud. Minu pilk jäi muidugi pidama malelauale, mille peale Marija ütles, et on harjunud ka isaga malet mängima: me luuletajad oleme ikka igal pool nii sarnased, mis siis, et mina õppisin vanaisaga. 

Elektrenai raamatukogu kaunis atmosfäär

Jah, see on raamatutest tool

Male jäi meil seekord mängimata

Esinemine pidi toimuma raamatukogu hoovis, 10 minutit enne algust olid kõik publiku pingid juba rahvast täis. Meile oli esinemiseks loodud lava (vist kaheksa) toolikesega, kuhu pidime siis kõik aegsasti rivistuma. Indre istus mu kõrval, et taas mu eestikeelseid luuletusi pärast minu etteastet leedu keelde tõlkida. Üks probleem meil siiski selles idüllis oli: ilm, mis oli ähvardavalt pilves ja tume. Kõik raportid lubasid suurt äikesetormi, mis pidavat Vilniuses juba möllama. Meil lasus siiski lootus, et ehk jõuame oma ürituse enne suuremat valangut ära teha. Enne kui alustasime, jagas üks korraldajanaine meile kõigile festivali rinnamärgid, need olid ilusad. 

Kõigil esinejatel oli päris oma plakat, teised peale minu olid kõik leedukad

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kõuekõmin esinejate luuletusi efektselt täiendama. Aga ainult kõueks see paraku ei jäänud: pärast viiendat poeeti avanesid taevaväravad ja paduvihm sundis meid kõiki siseruumidesse kolima. Tuleb tõdeda, et see oli üks mu meeldejäävamaid esinemisi üldse, kari inimesi paduvihmas jooksmas, toolid kaenla all, luuletajad, korraldajad ja publik. Äge. 

Kui olime end raamatukogu aatriumis taas sisse seadnud - publik vaatama ja meie esinejatega jälle üksteise ritta lavale - võis üritus jätkuda. Luuletajad esinesid, publik plaksutas, äike müristas akende taga... Kuni ühel hetkel kuulsime Marija ja Indrega veidrat häält. Vaatasime oma selja taha ja selgus, et aatriumi põrandas on mingi klapp kuidagi halvasti kinni ja sealt purskas vett nagu purskkaevust :D Mis muutis esinemise veelgi eksootilisemaks. Aegamisi täitus aatriumi põrand vihmaveega, klapist muudkui purskas, samal ajal seisis publiku ees (äärmiselt professionaalne) luuletaja ja ajas oma asja edasi. Meil tuli siiski taas väike paus teha, et klapi-purskkaevu olukord saaks lahendatud ja põrand kuivatatud. Marija mu kõrvalt oli kogu seda purskkaevu-show'd telefoniga filminud ka, video lõpus läks kaamera kuidagi kahtlaselt külili, mis jättis mulje, nagu Marija oleks minestanud :D See oli kuidagi megadramaatiline ja naljakas, ta pani selle video Facebooki ja lisas juurde "Marked as safe at...". Meil on leedukatega ikka üsna sarnane huumorimeel. 

Purskamise probleem on lahendatud, aga pildilt võib siiski leida süüdlasliku luugi ja põranda, mis on tunduvalt märjem kui siseruumilt ootaks :D

Mulle endale meeldis seal väga esineda, publikut oli hästi palju, aatriumis kõlas väga hästi ja nagu kõigil varasematel esinemistel, lugesin oma tekste peast. Eks kui oled mitu päeva järjest üsna lühikeste vahedega esinenud, siis tekibki lõpuks mingi suurem kindlus, eriti kui tead, et isegi kui natuke sassi läheb, siis ega keegi eesti keelest aru saa. Pärast iga esineja etteastet jooksis publikust lavale väike armas tüdruk, kes kõigile luuletajatele lille kinkis. 

Pärast ürituse ametlikku lõppu suundusime taas eelnevasse restorani, sedapuhku ülakorrusele, kus meid ootasid vein ja rikkalik suupistelaud. Bondisin natuke rohkem Indre ja Marijaga, jõime veini ja kiitsin jõuluvana-fotograafi leedupäraseid pirukaid, mille ta oli täitsa ise eelmisel õhtul küpsetanud. 

Vihma ladistas endiselt, kui pärast kaheksat õhtul tagasi Vilniusse sõitsime. Ja see oli vist küll üks mu lemmikpäevi neist viiest. 

Lillesaak muudkui täieneb

Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 3. päev

Esimene road-tripi päev, mil pidime sõitma Alytusse: linna, mis asus Vilniusest umbes 86 kilomeetri kaugusel.

Ärkasin vara ja sõin kiiresti all restoranis hommikust, sest väljasõit kirjanike maja eest pidi toimuma juba kell 9.30. Reedel ja laupäeval toimuvate autoretkede eesmärk oli meid teiste külalispoeetidega lahku ajada, et me kõik saaksime rohkem ka kohalikega tutvuda. Nii kohtusingi kirjanike maja ees kuue leedukaga, kellest üks oli meie autojuht. Meid kõiki aeti üheksakohalisse mikrobussi, mis hakkaski õige pea Alytuse poole sõitma. Mehed, naised, noored, vanad – autos viibivate poeetide seltskond oli mitmekesine. Meiega istus ka üks vanadaam, kes oli lisaks luuletajale ka mingi uhke leedu näitlejaprimadonna, aga talle ma vist üldse ei meeldinud, sest ta vaatas mind pidevalt sellise pilguga, nagu tahaks mind sellesama auto rataste alla visata :D Üldse oli selles autos viibida kuidagi... hõre, sest minu kuuest kaaslasest vaid pooled (need nooremad) rääkisid inglise keelt ja kuidagi raske oli (eriti alguses) inglise keeles suhelda, kui kõik omavahel leedu keeles lävisid. Minuga istusid viimastel istmetel Alina ja Dominika, kes olid enam-vähem minuvanused, kuigi kindlasti nooremad, ja kes valitsevat keelebarjääri kogu selle retke ajal leevendada aitasid. Aga ma ei olnudki vist, jah, seda väga varem kogenud, et ei saa võõrastega keelebarjääri tõttu suhelda, ei saa nendega seetõttu ka tuttavamaks, ja see pani mind end teistest kuidagi kaugena tundma. Karavan liikus aga muudkui edasi ning aeg-ajalt oli täitsa lahe mõelda, et sõidan siin kuskil Leedu maanteel, kuue võõra leedu luuletajaga teise linna esinema. Keelebarjäär või mitte, meil kõigil oli ikkagi üks missioon ja asi ajada.

Meie esimene peatuspaik Alytuses oli talumuuseum, kus üks hästi tore muuseumitöötaja mulle privaatse ingliskeelse lühituuri tegi. Seejärel suundusime ühte välikohvikusse, kus said tasuta jooke ja magusat need, kes tahtsid. Ma piirdusin siiski jääteega ja ega keegi teine ka alkoholi joonud, ikkagi professionaalid, eks. Ühtlasi liitus esimeses esinemiskohas meie seltskonnaga paar Alytuse kohalikku luuletajat, kellega koos pidime päeva jooksul esinema.

Ilm oli taas kuum. Alytuse rahvast soojendasid 28 plusskraadi

Kuna meie improviseeritud „lava“ jäi üsna liikluse lähedale, ei olnud tänavamüra tõttu kõiki esinejaid väga kuulda, aga et kõik lugesid oma tekste leedu keeles, poleks ma neist nagunii aru saanud. Ise lugesin taas eesti ja inglise keeles, Alina abiga, kes oli mu tekstide leedukeelsed tõlked esitamiseks kaasa võtnud. Edasi hoidsingi pigem tema ja Dominika, st noorimate ligi, kuigi vahetasin paar sõna ka meie grupi kolmanda inglise keelt rääkiva inimesega, kelleks oli üks matemaatikust (?) meespoeet. Ta tõdes, et on mitu korda lausa rattaga Saaremaad külastanud ja et talle väga meeldis. Muu hulgas õpetasime teineteisele mõne leedu- ja eestikeelse sõna.

Vasakult: meie giid, meie päevase seltskonna juht ja kohviku peremees

Kui seda oravakest lõua alt sügada, tekib kuuldavasti vastupandamatu soov... lugeda!

Meie järgmine peatus oli Alytuse juudi sünagoog ja surnuaed, mõlemad äärmiselt impressiivsed. Surnuaia kirikus toimus veel mingi üritus ka, aga me seda lähemalt inspekteerima ei hakanud.

Sünagoogis oli lahe näitus

Siis tuli lõunasöögiaeg. Toitumine oli meile korraldatud ühe surnud leedu luuletaja majamuuseumisse. Seal olid ka hästi armsad tädid meid vastu võtmas, kes taas minuga keele pärast suhelda ei saanud, aga see-eest leidus laual igasugu isevalmistatud (!) suupisteid. Koos meiega vahepeal liitunud kohalike luuletajatega oli meid nüüd kokku 12 ja keelebarjäär sai veelgi tuntavamaks. See kogemus pani tegelikult mõtlema, kui palju ma ise olen samamoodi käitunud, kui näiteks mõnel peol on olnud ainult üks välismaalane, kes eesti keelt ei räägi. Muidugi on lihtsam ülejäänutega oma keeles edasi rääkida, mitte ainult ühe inimese pärast kogu keelt muuta, eriti kui sa seda vahenduskeelt nii hästi ei oskagi. Aga jah, mul pole inglise keelega mingit probleemi, seega ei saa ma seda vabandusena kasutada. Püüan end teinekord parandada. Raskeimatel hetkedel aitasid Dominika ja Alina jälle hädast välja ning aja möödudes püüdsid teisedki minuga veidi suhelda, sh kehakeeles.

Majamuuseumi alumine korrus oli täis isetehtud nukke. Miks, ma ei tea

Luuletaja töötuba, kus avanes äärmiselt inspireeriv vaade

Kui olime muuseumis veidi ringi vaadanud, sõidutati meid autoga päeva teisele esinemisele, mis toimus järgmise muuseumi tagahoovis. Seal oli nii nunnu. Esinejate jaoks oli „laval“ pikk laud veeklaasidega, mille ees seisis statiiviga mikrofon, nii et kui keegi meist esinema läks, siis tõusis ta lauast ja läks selle ette mikrofoni taha. Mõlemad esinemised sujusid iseenesest väga hästi, jäin oma etteastetega igati rahule, mida sugugi mitte iga kord ei juhtu. Pärastpoole hakkas väga kõvasti vihma sadama, aga napilt enne tõelist paduvihma jõudsime kahes voorus ikkagi ära esineda, lilled-kingitused vastu võtta ja siseruumidesse pageda, taas ümmarguse laua ümber sööma. Selleks ajaks näis mulle juba, et olen selle päeva jooksul nende inimestega ometi kuidagi lähenenud, leedukad ja eestlased ei tundunudki nii erinevad. Mõlemad oleme sama tasased, võime veeta pikka aega vaikuses ja avaneme võõrastele aeglaselt. Õhtusöögi ajal suhtlesime juba rohkem, tuli välja, et mõni Alytuse kohalikest poeetidest oskab ka pisut inglise keelt, mis võimaldas meil näiteks Eesti ja Leedu signatuurjookidest rääkida. Nii mõnigi lauast teadis Vana Tallinna ja kiitis seda taevani, seevastu Riia palsam ei meeldinud neile üldse :D

Muuseumi tagahoov on külalisteks valmis

Tagasiteel Vilniusse rääkisime Dominika ja Alinaga eestlaste ja leedukate iseloomust, jaanipäevast, meie Eesti ja Leedu lemmiklinnadest, luuleprõmmu skeenest Eestis ja Leedus ning muust. Ilma nendeta oleks see päev kindlasti raskem olnud. Tagasi kirjanike maja juurde jõudsime veidi pärast kella kaheksat, sealt suundusin oma uue lillega hotelli. Lill oli sedapuhku üsna pikk, mis tähendas, et vajasin pikemat vaasi, hotellitoa veeklaasid poleks enam aidanud, nagu seni. Küsisin vaasi retseptsioonist, kus mind hoopis baari edasi suunati. Baaridaam andis hea kõrge vaasi ega küsinud isegi, mis toast ma olen.

Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 2. päev

Staari elustiil tähendas, et korraldajad olid meile igaks päevaks ka hotellis hommikusöögi orgunninud. Restoranist leidsin eest juba Monica, kellega koos sõime, aga hoidsin kellal silma peal ja lahkusin aegsasti, et jõuaks veel enne järgmist, kell 11 algavat esinemist pesemas käia ja end ilusaks teha. Hommikusööki käisin üldiselt ikka niimoodi otse voodist söömas, et uhke hotelli kaunitest ärimeestest-naistest külalised kindlasti mõtlesid, kuidas säärane tuust endale niisuguse ööbimiskoha luksust üldse lubada saab :D

Järgmine esinemine toimus samuti kirjanike liidu majas, sedapuhku teisel korrusel White Hallis. See kujutas endast rahvusvahelist konverentsi eri riikide luuletajate vahel, kõik me olime saanud varem ülesande kirjutada lühike raport teemal “Signs of Times in Poetry”. Esineti kõiksugu huvitavatel teemadel, toodi tsitaate filosoofiast ja kultuuriteooriast, mõni jõudis isegi mütoloogiani, tõlgendusi leidus väga erinevaid. Ma ise kajastasin peamiselt kahte teemat, milleks olid interneti mõju (iseäranis noortele) ja ühiskondlikult tähtsad teemad luules (LGBTQ+ õigused, feminism, rassism, kliimamuutused, sõjad jne).

Osalejate seas oli igas vanuses ja soos poeete: Leedust, Poolast, Jaapanist, Ukrainast, Rumeeniast, Prantsusmaalt ja mujalt. Meil oli seal mikrofonid ja kõrvaklapid, kuhu jooksis kahe tõlgi sünkroontõlge, juhuks kui kõneleja juhtus rääkima keeles, mida keegi ei adu. Ma timmisin kõik etteasted muidugi selles masinavärgis inglise keele peale. Tõlgid istusid samas ruumis eraldi kabiinis ja olid väga tublid.

Konverents inspireerivalt kaunis keskkonnas

Asjalikud

Pärast konverentsi kogusime end mõniteist minutit oma hotellitubades, et edasi minna kunstimuuseumi, kus meil oma luuletajate seltskonnaga esinemisi plaanis polnud, küll aga ootas meid seal kohtumine Vilniuse linnapeaga ja pärast väike mõnus sotsialiseerumine-lõunasöök muuseumi hoovis. Jõudsin sellele üritusele veidi liiga vara kohale, sest sain kellaaegadest valesti aru, sestap olin üsna ärevil, kui tükk aega kahe võõra inimesega tühjas muuseumis istusin :D Üks võõras proua istus varsti mu juurde ja oskas isegi inglise keelt, sest tuli välja, et tegu on tõlkijaga. Seal pidigi hakkama mingi Leedu luuletajate-tõlkijate auhinnaüritus, kuhu meiegi siis kutsutud olime. Igatahes rääkis proua oma huvitavast elust, ta oli lisaks Leedule elanud ka näiteks Siberis ja Portugalis. Kui ürituse alguseni jäi vaid kümme minutit, olin ikka juba üsna mures, aga kohe saabusid ka Indre, Monica, Yuki ja teised ning (õige!) ürituski algas. Leedu keeles rääkiva linnapea ja laureaatide jutust ma muidugi eriti aru ei saanud, aga vahepeal võis nautida kahe puhkpillimängija kauneid etteasteid ja Indre esitles meid ükshaaval Poetry Springi väliskülalistena ka, nii et vahepeal sai kohalt tõusta ja rahvale lehvitada. See tädi, kellega alguses sõbrunesin, pälvis ka tähtsa auhinna, olin oma uue sõbra üle uhke. Muu hulgas kuulsime korduvalt selgeksõpitud leedukeelset sõna, mida saime noil päevil korduvalt kasutada: ačiū! (tõlkes „aitäh“).

Kui ürituse ametlik osa lõppes, suundusimegi kõik tagahoovi, kus aitasin võõrastel prouadel tuvastada alkoholivabu jooke, sõin ohtralt suupisteid ning sõbrunesin rohkem prantsuse poeedi Yekta ja jaapani poetessi Yukiga, aga kaua me seal polnud, sest õhtul ootas ees veel üks esinemine, enne mida tahtsime kõik veidi hotellis valmistuda.

Väga nauditav puhkpillietteaste

Yekta, mina, Monica, Indre ja Yuki muuseumi äftekal

Kolmas esinemine toimus jällegi kirjanike majas, aga alumise korruse saalis, mis ei jäänud muidugi kuidagi alla ülejäänud hoone suurejoonelisusele. Esinemine oli iseenesest üsna sarnane eelmise päeva omale: lugesime kõik enda originaalkeelseid tekste, millest leedu tõlkijad omakeelse (raamatu)versiooni ette kandsid. Seekord saime esinemiseks pisut vähem aega, sest kui eelmine päev olime esinenud vaid neljakesi, siis neljapäeval astusid lavale kõik külalised. Nagu eelmine päev, võtsin nõuks esineda võimalikult palju peast. Iseenesest pole laval üles astuda raske, minu jaoks tuleb peamine väljakutse just sellest, kui peab oma tekste peast ette kandma. Tegelikult ju otseselt ei pidanud, teised lugesid suuremjaolt ikka alati paberilt. Aga nagu olin alguses otsustanud olla luuletustega veits rebel, otsustasin ka, et panen end selle reisi ajal proovile, esinen peast ja vaatan, kuidas läheb. See tasus igati ära, sest aeg-ajalt patsutasid teised poeedid ikka õlale ja tunnustasid selle eest, et mul tekstid peas on. Samas, kui oled mõnda teksti ikka juba nii palju varem esitanud, siis eks ta paratamatult ikkagi pähe kulub, mistõttu tegelikult mingit suurt tööd lavamaterjali päheõppimisega enam polnud. Eriti lahe oli see, et Yekta Prantsusmaalt mängis lisaks oma luuletuste esitamisele klaverit, mis kõlas imeliselt.

Kuulamas, mida kaunist korraldajad mu kohta räägivad :D

Kui poeedid on mitmekülgselt andekad

Tore, et taas oli mulle kaasa elama tulnud üks teine naine Vilniuse saatkonnast, kellega pärast veel mõnusalt juttu ajasime. Mõnus, et publikus istus vähemalt üks inimene, kes mu eestikeelsetest tekstidest tõlketagi aru sai. Hiljem oli meile kirjanike maja ülemisel korrusel äärmiselt rikkalik õhtusöök korraldatud, seda nautisime kohe tükk aega. Söömaaega saatis taas Yekta klaverimäng, minu lemmik oli “Troonide mängu” põhimeloodia. Ühtlasi jõudsime rumeenlase Monicaga üsna sügavate teemadeni, rääkisime meestest, suhetest ja karjäärist ning niisugused avameelsed vestlused võõraga polnud üldse kuidagi kummalised, sest nagu juba varem välja tuli, on Monica (täitsa ametlikult) dialoogispetsialist. Kui ta on minust ca kümme aastat vanem, saime Poetry Springi ajal väga headeks sõpradeks, üks osaleja ütles, et oleme “seltskonna beibed” :D

Kui rahvas laiali vajuma hakkas, otsustasid beibed, et kojuminekuks on veel vara, seega jalutasime kuni päikeseloojanguni Vilniuse peal, külastasime ühte kaunist parki, tegime turistipilte ja tundsime rõõmu, et ei ela kortermajas, kust kostis VÄGA valjut klubimuusikat ja tundus toimuvat midagi ülekäte läinud korteripeo laadset.

Veidi teistsuguseid linnaruumi stiilinäiteid

Jumal tänatud, et me siin ei ööbi :D

Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 1. päev

[Poezijos pavasaris ehk Poetry Spring on iga aasta kevadel toimuv luulefestival, mida korraldatakse Vilniuses. Tänavu peeti seda juba 60. korda. Lisaks leedukatele osalevad seal alati ka poeedid teistest maailma riikidest, alati on kaasatud vähemalt üks luuletaja Lätist ja Eestist, sest Balti riigid on sõbrad. Üks festivali korraldajatest ja Leedu kirjanike liidu liige Indre Valantinaite kirjutas mulle juba mitu kuud tagasi, kas ma ei tahaks seekord eestlasena osaleda. Programm lubas lisaks võimalusele oma luulet esitada ka osalust konverentsil, mil teemaks “Signs of Times in Poetry”, tasuta reisi ja viiepäevast elu Vilniuses, mõningast tasu ning muidugi uusi rahvusvahelisi sõpru. Kui see kõik sobis Doris Karevale (kes osales festivalil eelmine aasta), sobib see ilmselgelt ka mulle.]

 *

Niisiis, esimene päev. 

Ärgata tuli üsna vara, et kella üheksasele lennule jõuda, aga reisimisega seoses pole see mind kunagi häirinud. Lend oli igati sujuv, jõudsin Vilniusse isegi pisut enne määratud aega, ja ei läinudki kaua, kui kohtusin lennujaamas kauni Indrega, kes oli mulle vastu tulnud. Autos andis ta mulle lisaks ülevaatlikule korralduslikule infole ja ürituste kavale uhke Poezijos pavasarise / Poetry Springi paksu roosa almanahhi, kust leidsin ka oma viis luuletust, mille tubli Agne Bernotaite oli leedu keelde tõlkinud. Vägev!

Lennujaam oli hotellist vaid umbes 6 km kaugusel, aga hotellis selgus, et sisseregistreerimiseni läheb veel paar tundi aega. Kinnitasin Indrele, et sellest pole midagi, võin juba üksi veidi linna avastamisega algust teha ja paari tunni pärast naasta. Selline omapäi võõras linnas jalutamine on minu arust üks lahedamaid asju üldse. Imetlesin Vilniuse katedraali, käisin Nerise kaldal jalutamas ja hellitasin aeg-ajalt pilguga oma luuletuste leedukeelseid tõlkeid. Pärastpoole istusin ühe söögikoha terrassile, tellisin alkovaba rabarberikokteili (sest õhtul ootas ikkagi juba esinemine ja ma olen professionaal, eks) ning imelise lõhe kartulipudru ja salatiga, küll see oli maitsev.

Neljapäeval pidime kohtuma kõigi välispoeetidega, neid oli nii Ukrainast, Poolast, Jaapanist, Rumeeniast kui mujaltki.

Õrnad hetked oma leedukeelse luule lummuses :D

Vilniuse katedraal

Mõttepaus Nerise kaldal

Gediminase torn

Ilus ja innocent

Hotell oli üks kaunimaid, kus ma olen ööbinud, ma pidin kreepsu saama, kui oma luksuslikku tuba nägin. Ja kui lisada veel asjaolu, et sain seal üksinda laiutada, tekkis kohe tõeline staari tunne. See süvenes, kui asusin õhtuseks esimeseks ülesastumiseks oma tekste harjutama, niisuguse eluga võiks täitsa ära harjuda.

Ettevalmistused

Vahepeal käisin ka toidupoes, kohe hotelli kõrval oli Lidl ja Rimi, väga mugav – iseäranis põhjusel, et Rimis sai (nagu Eestiski) iseteeninduskassat kasutada, ei pidanud isegi kassapidajatega suheldes keelebarjääriga riskima.

Kui olin (hoolimata professionaalsusest) siiski ühe esinemiseelse õlle joonud ja natuke vaarikaid söönud, läksingi kirjanike liidu majja, mis asus hotellist vaid 3 minuti kaugusel. Leedu kirjanike liidu maja on tõeline palee, väljastpoolt tundub üsna tavaline hoone, aga sees ootavad lühtrid, punase vaibaga trepid, ajalooline mööbel ja uhkelt maalitud laed. Meie esimene esinemine toimus küll maja sisehoovis, aga kaunis nägi välja seegi. Tutvusin esimeste välispoeetidega, kelleks olid Monica Rumeeniast/USAst, Marija Luize Lätist ning Yuki Jaapanist. Marija Luizega tegime veel nalja, et meil on põhimõtteliselt sama nimi, lihtsalt oma riigile kohases vormis. Neljakesi esinesimegi, täielik girl power. 

Meie esitasime siis kõik enda keeles originaaltekste, pärast mida lugesid Poetry Springi raamatu tõlkijad publikule leedukeelseid tõlkeid. Inglise keelt kuulis aeg-ajalt ka, ma ise näiteks lugesin oma ingliskeelse menstruatsiooniteemalise luuletuse, pärast mida kiitis mind Rimas, üks tõlkijatest, kes lisas, et ta ei usu, et ükski leedu naine julgeks sellist teksti kirjutada, veel vähem esitada. Selgus, et leedukad pole nii aktiivsed oma kehalisi protsesse ja selliseid, hmm… riskantsemaid teemasid luules kajastama, nende stiil on veidi rahulikum ja traditsioonilisem. Eks ma hotellis tekste valides veidi mõtlesin, kas julgen seda luuletust esitada, võib-olla isegi mitte seda, kas julgen, aga kas see on kohane, ega keegi solvu. Aga siis otsustasin, et olengi seal üritusel algusest peale niisugune veits rebel ja vaatan, mis nad teevad :D Tuleb ikka iseendaks jääda.

Leedu kirjanike liidu hoone, mis oli kunagi (Poola?) mõis

                              Eluga rahul

Pärast esinemisi tuli üks naine minu juurde, tänas (eesti keeles!) ja kinkis mulle kimbu piibelehti. Tuli välja, et tegu oli Vilniuse Eesti saatkonna esindajaga, niii armas, et rahvuskaaslased nõnda kokku hoiavad. Hiljem saatsin talle veel tütre jaoks ingliskeelseid luuletusi ja ta pakkus, et kui tahan näha Vilniust, mis turistidele tavaliselt märkamatuks jääb, võin temaga alati ühendust võtta.

Kuigi oli juba päris hilja, ei raatsinud justkui veel hotelli minna, jalutasime hoopis Monica ja tema tõlkija Rimasega veidi Vilniuse tänavatel, tegime turistipilte ja nautisime suvisel väliterrassil salatit, kõrval kosutav Leedu õlu.

Nii oligi esimene päev Poetry Springi mõnusalt õhtusse saanud.