KOERALIHAFESTIVALI VASTU!

Anna oma hääl, näitamaks maailmale, et inimestes on siiski pisut inimlikkust: 

https://www.change.org/p/president-of-the-people-s-republic-of-china-stop-the-yulin-dog-meat-eating-festival?recruiter=317041799&utm_source=share_petition&utm_medium=facebook&utm_campaign=share_page&utm_term=des-lg-no_src-custom_msg&fb_ref=Default

Me kõik oleme näinud videoid rahulikest hiigelkoertest, kes lasevad lastel, kassidel ja - miks mitte - ka oravatel või liivahiirtel enda otsas liugu lasta. Teame, kui naljakalt jooksevad taksid või kui kohusetundlikult labradori retriiverid oma kehva nägemisega peremehi suunavad. Olenemata suurusest või tõust tahavad kõik koerad inimest aidata, kui tal on raske, sest Canis familiaris on üks ustavamaid olendeid maailmas.

Miks me nendega siis nii teeme?

Päiksest kuum on maantee...

Laupäeval istusime viiekesi A vaprasse sõidukisse, mis viis meie lustliku seltskonna Peipsi järve äärde telkima. Järgneb nimekiri asjadest, mis mulle selle reisi juures meeldisid.

1. Sõbrad

Sõbrad Prisma katuseparklas teeleasumist ootamas

Sõbrad asusid teele ja kuulavad tõenäoliselt Karl-Erik Taukarit

Vahepeatus kusagil Alatskivi läheduses

2. Ilm. Laupäeva varahommikul kell pool 4 oli väljas täiesti valge. Tõusev päike hiiglasliku veekogu kohal on esimene asi, mida näen, kui telgist välja astun ja auto juurde vett jooma sammun. Salapärast udu jätkub nii vasakul asuvale niidule kui ka paremale jäävale järvele. Õhk on oodatust soojem, aga kannab endas siiski veel varahommikust jahedust. Uut päeva tervitavad juba esimesed linnud. See on tõeliselt ilus suvehommik. 

Kaks päeva olid meie koduks kaks pildil olevat objekti

Pärast kiiret varahommikust ekspeditsiooni ärkan paar tundi hiljem uuesti telgis. Maailma üks mõnusamaid tundeid on suvel telgis ärkamine. Tunnen, kuidas päike nägu paitab, värske tuul palavust eemale hoiab ja lained kõigest paarkümmend meetrit kaugemal kaldaga põrkuvad. Ma olen vaba ja mu ümber on neli suurepärast sõpra. Kell saab alles kümme ja aega on lõpmata palju.

+ Soojus. Võtsin öösel magamiseks kaasa villased sokid ja neid ei läinud vaja. 

3. Grillitud vahukommid ja pokaalid rannal

K jaoks ei puudu metsast glamuur ja pokaalid on kohustuslikud

4. Koht. Pole midagi paremat sellest, kui üks ja seesama koht võimaldab niitudel jalutada, puude all kitarri mängida ja laulda, rannal järvekarpe otsida ja vee ääres asuva hiiglasliku kivi peal mediteerida. 

5. Muusika. Alustades kitarril mängitud Smilersi ja Terminaatori hittidest ning lõpetades raskekoelise rokkmuusikaga A automakist. 

 
Kitarrimuusika pakkus nii romantikat...

...kui ka mõnusat seltskondlikku ajaviidet

6. Kolm äärmiselt võrdset kaardimängu tüdrukutega. Kõik said ühe korra kaotada ning ühe korra võita. 

7. Avastusretk A-ga

8. Lutsuviskamise õppetunnid. Tänu neile oskan nüüd lausa neli korda lapikut kivi veepinnal põrgatada! 

9. Rahu. Palad jalad, suur kivimürakas istumiseks, mõõdukas tuul, lainete mühin ja vaikus.

10. Järvekarbid. Ma hakkan erinevate veekogude äärest nüüd meri/järve/jõekarpe koguma. 3 karpi Peipsi järvest on olemas. Loodetavasti pakub suvine Ungari-Horvaatia reis uusi põnevaid leide. Enda talitsemiseks lõin traditsiooni, et üle 3 karbi kusagilt võtta ei tohi ja enne kojuviimist pesen karbid samas veekogus puhtaks. 

Trotsi lendavate taldrikute rünnakut diskgolfiga!

Kas sulle meeldib:
* värskes õhus liikuda?
* metsas ringi joosta?
* elada ohtlikku elu ja mitte teada, millal võid lendava taldrikuga vastu pead saada?
* taldrikuid võimalikult kaugele visata, aga seda koduvägivallas osalemata?
* võistelda? 
* kohtuda sportlike inimestega?
* õppida teistega arvestamist, et mitte kedagi sandistada?
* näha metsloomi (näiteks viinamäetigusid)?

Kui vastasid kõigile küsimustele jah, võib sulle sobida selline vahva sportmäng nagu diskgolf ehk kettagolf ehk taldrikugolf. Kuni eilseni ei teadnud ma sellest harrastusest midagi. Siis istusin aga autosse, mis viis mind Annikoru diskgolfi rajale. Juba õige pea läbisingi erineva raskusega (disk)golfiradu ja lennutasin punase viikingi pildiga lendavat taldrikut läbi õhu korvide poole.

Selleks, et mängida diskgolfi, läheb materiaalsetest asjadest endal vaja ainult diskgolfi ketast, millele on soovitatav oma nimi peale kirjutada, et see kusagil võsas kaduma ei läheks. Siis on vaja leida tore seltskond, kellega koos internetist mõni diskgolfi rada leida (neid on üsna palju), kohale minna ja mängima asuda. Tegelikult on kasulik kaasa võtta ka paber ja pliiats, et tulemusi üles märkida.

Kuna mu kaks kaaslast olid minust mehisemad ja pisut kogenenumad diskgolfimängijad, tuli mul kaotusega leppida.  Aga mis sellest, ajaviide on vägev ja igatahes soovitan kõigil seda proovida.




Loe lisa: http://www.discsport.ee/discgolfist

Unihiire memuaarid päevast Imedemaal

Erilised on need päevad, mil harjan oma hallid siidised kõrvad läikima, saputan pika saba tolmust puhtaks, sätin kikilipsu sirgeks ning lähen Kübarsepa, Ärtu Emanda, Irvikkassi, Alice'i ja teiste Imedemaa elanikega teed jooma. 

Nii oli ka sel pühapäeval kell viis. 

Ainsa närilisena pidin vaid mina seltskonnas valitsevate rohkete kaslaste pärast närveerima, aga õnneks sain Alice'ilt tuge. 

Tere tulemast Imedemaale!

Siin on kõik koos

Kass!...

 ...aga teate, see oli isegi üsna rahumeelne

Muidugi oli seltskonnas veel kasse...

 ... ja veel. (Unihiireks olemise traagikal pole otsa ega äärt)

Minu päästja, Alice!

Rubriigist "Lõbusad tööapsakad"

Ta läks ise temaga rääkima.
Minu juurde ta küll ei tulnud :D

(Ehk see hetk, kui tõlgid saadet ja avastad, et oled subtiitrisse kogemata smaili pannud)

(Tartu) põrsas läheb suurde linna

Nüüd on asi ametlik. Päev pärast üht mu viimase aja suurimat läbikukkumist (makatöö kaitsmist) helistati mulle CU-st ja öeldi, et nad valisid minu.

Ma hakkan Tallinnas töötama ja elama. See tõotab palju enesessevaatavaid ja nostalgilisi postitusi; uutest avastustest, suurlinnast tingitud segadusest, suureks saamisest ja iseseisvusest rääkivaid postitusi. Kolimine saab olema raske, valus, pingeline, huvitav, ootusärevust tekitav ja loomingule loodetavasti kasulik kogemus. 

Aga ma hakkan töötama koos loomeinimestega kohas, mille igast seinamaalingust, kott-toolist ja mannekeenist õhkub loomeenergiat. Olen alati tahtnud luua ja nüüd saan iga päev luua, kirjutada ja teiste kirjutisi parandada, tundes, et seda läheb kellelgi tõesti vaja. Mulle hakkas CU meeldima hetkest, mil eelmisel teisipäeval sinna oma väriseva jalakese tõstsin.

Loodan, et minu inimesed ei kao ja et tartlane minus ei kao. 

Sest lõppude lõpuks olen ikkagi tartlane.

Hüvasti, cum laude!

Ma sain B. See ei olnud minu jaoks variant. 

Ja eile arvasin, et mu elu on läbi. Aga mida rohkem ma seda fakti endale teadvustan, seda rohkem hakkab mulle kohale jõudma, et nii ongi. See kõik on läbi ja ma ei saanud seda, mida tahtsin.

Kui mul poleks nii häid lohutajaid, oleks raskem sellega leppida. Seepärast on natuke õudne edasi mõelda, mis saab siis, kui tõesti Tallinnasse kolin ja seal ennast edaspidi üksi pean lohutama hakkama. Oma karjääriotsingutest pealinnas kirjutan mõnes järgmises postituses. 

Lõpetamistseremoonia leiab aset kolmapäeval, 17. juunil kell 10.00. See info olgu siis teadmiseks kõigile, kes peaksid hoolimata mu luuserlusest veel millegipärast tahtma minuga sõbrustada :D