Üksi või seltskonnas, alkoholi, meelepärase mahla või avokaadovõileivaga, agajoo/ampsa iga kord, kui: * Esineja nimi on raskesti hääldatav * Laulus esineb sõna "dreams" * Lavale ilmub naine/mees, keda tahaksid lähemalt tundma õppida * Keegi teeb hea kitarrisoolo * Vaatevälja ilmub silmailu pakkuv dekoltee/paljas torso * Esineja on põlvili * Esineja näeb ükskõikne välja * Keegi võtab riideeseme ära * Lauljal on kostüüm, millega oleks väga raske poes igapäevaseid sisseoste teha
* Kuum naine mängib kirglikult viiulit * Helistik muutub * Keegi on paljajalu * Laval on terariistu * Saatejuhid teevad halva nalja * Häälte andmisel on tehnilisi probleeme Lisage sellele nimekirjale oma reegleid, aga käituge mõõdukalt, et ikka lugudesse süveneda ka saaks. Loodan, et teil on samamoodi nagu mul, kes ma ei tea ühtegi lugu peale Küprose oma, nii ei tea üldse, mida oodata.
Kaheksas korrus. Tühi korter. Avatud maast laeni aknad. Valged imeõhukesed kardinad, mille õrn tuuleiil liikuma paneb. Mina ja Nico-nimeline kass voodil. Pehmed käpad mu öösärgil. Haprad kardinad lendlevad, tuul sirvib põrandal lebava raamatu lehekülgi ning Lana del Rey laulab unenäomuusikat.
Kord natuke aega tagasi oli raamatu ja roosi (ka raamatu ja autoriõiguste) päev. See tähendas, et Apollost sai omale raamatu valida ja selle eest roosiga maksta. Kasutasin minagi esimest korda seda suurepärast võimalust.
Minu hoolikalt valitud roos oli sinine, kokkusattumuse tahtel täpselt nagu Apollo noore müüjatari juuksed. Valitud raamat rääkis sellest, kuidas hästi kirjutada ja õhtul tähistasime väärika päeva lõppu Lasnamäel väärikate vegan-viineripirukatega. Väärikas.
Esmaspäeva hommik. Buss nr 40, mille peale end oma võrdlemisi mahuka trennikotiga vinnan ja seejärel vahekäiku seisma jään. Minu kõrval istub vene keelt rääkiv proua, kes mureliku moega mu kandamit silmitsema jääb. Hoolimata keelebarjäärist saan aru, et naine püüab mulle enda kõrval olevat aknaäärset kohta pakkuda. Ma keeldun. Jaksan küll. Keegi vajab seda istet võib-olla minust rohkem. Natuke aega läheb mööda ja proua ei jäta jonni. Jälle pöördub ta minu poole ja pakub enda kõrval olevat kohta. Noh, olgu, kui ta juba nii ilusti pakub. Proua nihutab end koomale, et saaksin üle tema vabale kohale ronida. Ja kui ma seda teen, siis ta peaaegu tõstab mu koos kotiga endast üle ja aitab mul end vabal kohal sisse seada.
Võib-olla oli naise rahvus kõigest kokkusattumus, aga paratamatult tekib küsimus: kui paljud eesti vanaprouad bussis niimoodi käituksid?
Eelmisel laupäeval olin töökaaslastega. Ma olen iga päev nii pagana tänulik, et töö on need inimesed mu ellu toonud. Esmalt oli M ja jõutõstmise meistrivõistlused Sparta spordiklubis. Meie üllatuseks oli pealtvaatajaid nagu heteromehi Mika kontserdil, aga see võimaldas meile päris head vaatekohad.
Tundsin juba siis nende lihaseliste meesmägede ees kerget hirmu ja aukartust, kui nad 200 kilo tõstsid (mida olin varem ka juba M-i pealt näinud). Aga tuli välja, et lavale liipasid (oma sirgete kinniseotud põlvedega) ka mehed, kes mehiste möiratuste saatel tõstsid lausa 300 ja 360 kilo. Oma kahe väikese (okei, nende puhul küll suure) käega. Ma proovisin kunagi jõusaalis ka seda jõutõstmist teha ja maksimaalne raskus, millega hakkama sain, olid häbiväärsed 40 kilo. Need vennad tõstsid 9 korda nii palju.
Kõige lahedam oli üks prillidega mees, kes nägi välja nagu tavaline kontoritöötaja, IT-spetsialist või midagi säärast, ainult et harukordselt lihaselise kehaga. Ja siis tuleb see paipoisi muljega mees ja tõstab midagi 300 kiloga, kangi mõlemas otsas (lisaks tagumisele) mitte 1, vaid 2 turvajat, sest ainult 3 liikmest koosnev turvameeskond lihtsalt ei jaksaks teda vajadusel kangi alt päästa. Tänaval võib sulle selline prillidega viisakas onkel talvel vatijopes vastu tulla ja sa ei oskaks arvatagi, et ta jope all on peidus midagi, mis on rohkem lihas kui keha. Et pärast tööd kontoris heidab ta pintsaku seljast ja portfelli käest, paneb tihedalt lihaste ümber liibuvad lühkarid jalga, uriseb ja tõstab 300-kilost kangi nagu oleks see vahukomm. Õhtul oli E, Estonia kammersaal ja õudusooper "Kruvipööre". Mu kauni kaaslanna esmane skeptilisus ja oletus, et õudusooper tema õrna hinge jaoks liiga väljakutsuvaks osutub, kadus pärast esimesi minuteid. Kuigi peab tõdema, et piinavalt aeglaselt laval hõljuv ooperit laulev kummitusnaine oli tõepoolest kummastav vaatepilt. Teine sama kummastav (ja veidi kõhe) oli seesama kummitusnaine oma pikkade lohisevate kleidisabadega kaeblikult publiku vahel roomamas. Pärast korralikku kultuurilaksu võtsime suuna Sinilindu, mis, nagu välja tuli, oli E kodubaar ja tema sõpradest tulvil. Meie esimene valik oli Henry Weston's Vintage ja teise valiku alla läksid läätsepikkpoiss, bataadipüree, "makaronid" ja muu säärane. Taimetoitlased peavad Sinilinnus kindlasti seda läätsepikkpoisiga rooga proovima. Ma luban, et te ei kahetse.
Ma tean, et vahel on inimestel endast kohutavalt kahju. Neil hetkedel ei tee nad muud, kui kuulavad valu täis muusikat, lebavad üksi voodis ja tunnevad, kuidas neil on nii raske, et nad on muutunud täiesti tuimaks. Ilmselt on see mingi organismi kaitserefleks - kui halbu emotsioone saab liiga palju, tekib inimesse sein, mis enam ühtegi grammi negatiivset infot südameni ei luba, rääkimata tema olemasolevate mõtete sinna laskmisest. Minus tekitab kurbust, et paljudel juhtudel on selle tunde põhjuseks armastus. Siinkohal ei saa midagi parata olukordades, kus on kaks inimest, kellest ainult ühel on teise vastu tunded, ja nad mõlemad püüavad ometi selle olukorraga võimalikult hästi toime tulla. Kõik inimesed ei pea üksteisele meeldima, samamoodi ei saa võtta kahte inimest, neid teatud aja koos hoida ja loota, et mõlemapoolseks armastuseks muud vaja polegi. See on paratamatu. Seda peab teadma.
Minus tekitavad aga eriti suurt kurbust inimesed minu ümber, kes peavad seda tühjuse ja ülima emotsionaalse kollapsi tunnet kogema ainuüksi seepärast, et on inimesi, kelle jaoks armastus on mäng. Sotsiaalne male. Eksperiment. Kodune ülesanne mõne pick-up-artist'i raamatust. Ja need mehed, kes teevad naisi meelega armukadedaks, kes ei helista neile pärast paarinädalast suhtlust enam kunagi, võib-olla isegi ei tea, et mõned neist naistest hakkavad ajapikku tundma, et nad polegi paremat väärt, et nendega tehaksegi alati nii, et neil on midagi viga. Need on minu sõbrannad. *** Sina, kes sa seda postitust loed, palun luba mulle nüüd ühte asja. Vahet pole, kas sa oled naine või mees. Palun luba mulle, et kui keegi tekitab sinus rohkem kurbust kui rõõmu, rohkem meeleheidet kui tänutunnet, siis jätad temaga hüvasti. Ja lähed ise ainult edasi. Elu on liiga lühike, et raisata seda inimeste peale, kes meist ei hooli või meid ära kasutavad. Sa väärid paremat ja see parem ... ... on olemas.
