Mehed, kes tõstavad 300 kilo ja laulvad kummitusnaised

Eelmisel laupäeval olin töökaaslastega. Ma olen iga päev nii pagana tänulik, et töö on need inimesed mu ellu toonud.

Esmalt oli M ja jõutõstmise meistrivõistlused Sparta spordiklubis. Meie üllatuseks oli pealtvaatajaid nagu heteromehi Mika kontserdil, aga see võimaldas meile päris head vaatekohad.

Tundsin juba siis nende lihaseliste meesmägede ees kerget hirmu ja aukartust, kui nad 200 kilo tõstsid (mida olin varem ka juba M-i pealt näinud). Aga tuli välja, et lavale liipasid (oma sirgete kinniseotud põlvedega) ka mehed, kes mehiste möiratuste saatel tõstsid lausa 300 ja 360 kilo. Oma kahe väikese (okei, nende puhul küll suure) käega. Ma proovisin kunagi jõusaalis ka seda jõutõstmist teha ja maksimaalne raskus, millega hakkama sain, olid häbiväärsed 40 kilo. Need vennad tõstsid 9 korda nii palju.

Kõige lahedam oli üks prillidega mees, kes nägi välja nagu tavaline kontoritöötaja, IT-spetsialist või midagi säärast, ainult et harukordselt lihaselise kehaga. Ja siis tuleb see paipoisi muljega mees ja tõstab midagi 300 kiloga, kangi mõlemas otsas (lisaks tagumisele) mitte 1, vaid 2 turvajat, sest ainult 3 liikmest koosnev turvameeskond lihtsalt ei jaksaks teda vajadusel kangi alt päästa. Tänaval võib sulle selline prillidega viisakas onkel talvel vatijopes vastu tulla ja sa ei oskaks arvatagi, et ta jope all on peidus midagi, mis on rohkem lihas kui keha. Et pärast tööd kontoris heidab ta pintsaku seljast ja portfelli käest, paneb tihedalt lihaste ümber liibuvad lühkarid jalga, uriseb ja tõstab 300-kilost kangi nagu oleks see vahukomm.

Õhtul oli E, Estonia kammersaal ja õudusooper "Kruvipööre". Mu kauni kaaslanna esmane skeptilisus ja oletus, et õudusooper tema õrna hinge jaoks liiga väljakutsuvaks osutub, kadus pärast esimesi minuteid. Kuigi peab tõdema, et piinavalt aeglaselt laval hõljuv ooperit laulev kummitusnaine oli tõepoolest kummastav vaatepilt. Teine sama kummastav (ja veidi kõhe) oli seesama kummitusnaine oma pikkade lohisevate kleidisabadega kaeblikult publiku vahel roomamas. 

Pärast korralikku kultuurilaksu võtsime suuna Sinilindu, mis, nagu välja tuli, oli E kodubaar ja tema sõpradest tulvil. Meie esimene valik oli Henry Weston's Vintage ja teise valiku alla läksid läätsepikkpoiss, bataadipüree, "makaronid" ja muu säärane. Taimetoitlased peavad Sinilinnus kindlasti seda läätsepikkpoisiga rooga proovima. Ma luban, et te ei kahetse.