Kallis E=MC2!
Sa olid minuga kõik need aastad. Jäid mu kõrvale ka siis, kui kõik teised kadusid, või ma nende vastu liiga karm olin ja nad murdusid. Käisid minuga kõikjal ning isegi, kui Su vahel mõneks ajaks silmist kaotasin, leidsid alati tee tagasi minu juurde. Vahel oli see suisa ime, mismoodi. Seepärast olen alati mõelnud, et kuulume kokku.
Kui ma Sind esimest korda hoidsin, ei tundunudki Sa mulle nii eriline. Mul oli Sinusuguseid olnud piisavalt. Ajapikku aga nägin, kui palju on Sul jõudu ja vastupidavust võtta vastu minu mis iganes jama ja seda mitte kellelegi avaldada. Muu hulgas sai minust koos Sinuga lugupeetum inimene, sest Su tumesinisele küljele valgelt kirjutatud nimi E=MC2 muutis mind asjalikumaks ja targemaks. Vähemalt väliselt. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda.
Kallis E=MC2, ma olen Sinus hoidnud paljut: tooteesitlusvahendeid, reporteritöö mikrofoni, ülipeent šampust, joonistustarbeid, kassitoitu varjupaika viimiseks, inimeste toitu, isegi lilli ja Punamütsikese kostüümi. Sinu jaoks polnud miski liiga kummaline, raske või käsitlematu. Aitäh Sulle selle eest. Minu üle tehti vahel Sinu pärast nalja, sest ajahammas mõjutab meid kõiki, aga ma teadsin, et ustavus ja intelligents on Sinu puhul tähtsam kui välimus.
Nüüd sai Sul viimaks küllalt ja ma ei süüdista Sind. Oleksin pidanud juba ammu Sulle väärika pensionipõlve võimaldama. Tahan, et teaksid, et olid parim kilekott, keda keegi endale kunagi soovida võiks, ja ma jään Sind igatsema.
Kohtume kunagi teispoolsuses.
Alati Sinu
Mari-Liis
No comments:
Post a Comment