Metsikuid hobuseid armastada võid kaugelt

"Räägi veel midagi," palus Anna ja tõmbas mõnuga mahvi suitsu. "Siin on nii hea praegu." Ta sulges isegi silmad. "Kas sa kuuled, kuidas suvi tuleb? Päike on peaaegu loojas, aga linnud laulavad ikka veel. Ma tahakski igavesti siia jääda." Tüdruk rääkis nii, nagu oskas ainult tema. Oma igasse sõnasse uskudes, igas sõnas elades. Nii rääkisid ainult inimesed, kelle iga mõte, tegu ja ihurakk on täidetud kirega elu vastu, ja Sass oli korduvalt soovinud, et temagi oskaks nii rääkida. Ta ei osanud, millegipärast tahtis aga Anna ikka tema lugusid kuulda. 

Loojuv päike tekitas tüdruku heleda pea ümber sooja kuma ja terve ühikatuba täitus punakaskollase valgusega. Sass vaatas kinniste silmadega tüdrukut oma aknalaual, loojuvat päikest, ja kuulas linde. Anna oli tahtnud, et ta veel räägiks.

"Kas sul juba küllalt ei saa?" - "Ma a r m a s t a n su jutte!" hüüdis tüdruk kohkunult aknalaualt maha hüpates. Ta läks Sassi juurde ja istus tema vastu kaltsuvaibale. "Näiteks seda, kus mees oma ukse tagant jänese kõrva leiab, ja seda, kus inimestel on sabad ja kus... Sa oled hea kirjanik. Räägi näiteks, millest sa praegu kirjutad."

Sinust, tahtis Sass öelda, aga teadis, et ei või seda teha. Sa ei saa öelda millelegi nii ilusale, metsikule ja vabale, et vajad teda, või ta jookseb ära ega tule enam iialgi tagasi. Sellised taltsutamata hobused nagu Anna on sinuga täpselt seni, kuni sa neile valju pähe ei hakka panema. Niipea, kui nad sind valjadega kasvõi lähenemas näevad, kappavad nad tuhatnelja mägede poole. 

Sass oli liiga kauaks end tüdrukut vaatama unustanud. Ja midagi tuli öelda. "Noh," alustas ta, "ma kirjutan ühte novelli. Seal on loomad, kes käituvad nagu inimesed ja..." - "Aa. Nagu "Loomade farm"?" Anna teadis raamatutest nii mõndagi. "Ei, mitte nagu "Loomade farm". Seal on loomad, kes on inimesed orjadeks võtnud ja siis kasutavad neid enda jaoks ära. Näiteks vanad mehed, kelle habemetest nad tekke koovad, ja lapsed, kellele trikke õpetavad ja. Selline. Seal on igast asju veel, kui valmis saab, siis loen sulle." Anna suured sinised silmad muutusid tõsiseks. "Kõlab huvitavalt. Mulle meeldiks see väga. Ma lihtsalt armastan su jutte."

Ja mina armastan sind, tahtis Sass öelda. Aga ta ei saanud.