Randoomsed Mõtted ehk Ajulised Iseärasused

* Ma käin harva kinos ja seal on vahepeal filmi ajal nii tore vaadata, kuidas inimesed ees istuvad. Nad kõik on tulnud sinuga sama filmi vaatama ja istuvad kuulekalt oma istmetel, peanupud nagu murumunakesed kõik ekraani poole suunatud. Millegipärast on see mu jaoks nii armas vaatepilt. Kuidas sa ei näe hästi pimedas, kas nad on mehed või naised, pikkade või lühikeste juustega, paksud või kõhnad. Lihtsalt sellised peanupukesed reas. 

* Miks inimesed ütlevad aitäh, kui neile mõne neile kuuluva asja kohta kompliment tehakse? Miks tänatakse, kui kiidetakse käevõru, nutitelefoni ümbrist või jalanõusid? Ilusaks on peetud ju ikkagi seda asja, mis mul on, mitte mind ennast. Ma olen tegelikult kusagilt lugenud, et kui tahad inimesele tõeliselt meelehead valmistada, siis tulekski kiita mitte asja, vaid inimese omadust. Näiteks "Sul on ilus kleit" asemel tuleks öelda "Sul on hea maitse". Aga ma ütlen ikkagi aitäh, kui keegi ütleb, et mul on ilusad... ma ei tea, sokid. Miks ma ütlen?

Veel huvitavamaks läheb asi siis, kui mõelda välimuse kohta komplimentide tegemisele. Näiteks kui keegi ütleb, et sul on ilusad silmad või jalad. Sa ütled aitäh, kuigi tegelikult on enamik meist silmade ja jalgadega sündinud ja see, millised keegi saab, ei sõltu kuidagimoodi inimesest endast. Tänama peab, sest see on viisakas. Aga tegelt ka, mis õigus on tänada?

* Eriti tore on, kui lähed teisipäeva õhtul Kakumäele päikeseloojangut vaatama ja seda on tulnud vaatama ka seltskond noori mehi, kes hoolimata oma mehelikust eksterjöörist ja siia-sinna esinevatest vägisõnadest ütlevad lauseid, nagu "Nii ilus värvide mäng on ikka", "Kohe ongi täitsa loojas", "Täitsa punane on ümbert". Lahe, et tänapäeval on (noor)mehi, kes tulevadki kambakesi päikeseloojangut vaatama ja oskavad sellest lugu pidada.

* Ma tahaksin, et kui mul kunagi pere on, ei oleks me veel oma tehnoloogiaühiskonnaga jõudnud nii kaugele, et ei saaks asju vanamoodi teha. Näiteks maja taga pesu kuivama riputada. Millegipärast meeldib mulle mõte pereemast suvel koduses täpilises kitlis ja plätudes pesu nöörile riputamas, just nagu esiemad seda alati teinud on. Kitlis naine, juuksed üles pandud, pesukausist padjapüüri võtmas ja pesunöörile riputamas - see tundub kuidagi eriti kodune. See kittel, mis Naomi Wattsil filmis "Funny games" on, sobiks hästi. 

* Oli aeg, mil ma poleks kunagi suutnud üksinda kuhugi sööma minna. Täna käisin pärast Eesti Keele Instituudi seminari Lidos. Ainult iseendaga. See annab inimesele metsikult palju vabadust, kui ta taipab, et võib selliseid asju ka üksi teha. Käia üksi kinos, söögikohas, kontserdil, peol või reisimas. Mõne jaoks on vist normaalne neid asju üksi teha, ma vist ikkagi arvan veel, et koos on toredam. Aga mõnikord võib-olla ei ole ka. 

No ma ei tea, ma proovin veel kunagi.