Eelmisel laupäeval olin töökaaslastega. Ma olen iga päev nii pagana tänulik, et töö on need inimesed mu ellu toonud. Esmalt oli M ja jõutõstmise meistrivõistlused Sparta spordiklubis. Meie üllatuseks oli pealtvaatajaid nagu heteromehi Mika kontserdil, aga see võimaldas meile päris head vaatekohad.
Tundsin juba siis nende lihaseliste meesmägede ees kerget hirmu ja aukartust, kui nad 200 kilo tõstsid (mida olin varem ka juba M-i pealt näinud). Aga tuli välja, et lavale liipasid (oma sirgete kinniseotud põlvedega) ka mehed, kes mehiste möiratuste saatel tõstsid lausa 300 ja 360 kilo. Oma kahe väikese (okei, nende puhul küll suure) käega. Ma proovisin kunagi jõusaalis ka seda jõutõstmist teha ja maksimaalne raskus, millega hakkama sain, olid häbiväärsed 40 kilo. Need vennad tõstsid 9 korda nii palju.
Kõige lahedam oli üks prillidega mees, kes nägi välja nagu tavaline kontoritöötaja, IT-spetsialist või midagi säärast, ainult et harukordselt lihaselise kehaga. Ja siis tuleb see paipoisi muljega mees ja tõstab midagi 300 kiloga, kangi mõlemas otsas (lisaks tagumisele) mitte 1, vaid 2 turvajat, sest ainult 3 liikmest koosnev turvameeskond lihtsalt ei jaksaks teda vajadusel kangi alt päästa. Tänaval võib sulle selline prillidega viisakas onkel talvel vatijopes vastu tulla ja sa ei oskaks arvatagi, et ta jope all on peidus midagi, mis on rohkem lihas kui keha. Et pärast tööd kontoris heidab ta pintsaku seljast ja portfelli käest, paneb tihedalt lihaste ümber liibuvad lühkarid jalga, uriseb ja tõstab 300-kilost kangi nagu oleks see vahukomm. Õhtul oli E, Estonia kammersaal ja õudusooper "Kruvipööre". Mu kauni kaaslanna esmane skeptilisus ja oletus, et õudusooper tema õrna hinge jaoks liiga väljakutsuvaks osutub, kadus pärast esimesi minuteid. Kuigi peab tõdema, et piinavalt aeglaselt laval hõljuv ooperit laulev kummitusnaine oli tõepoolest kummastav vaatepilt. Teine sama kummastav (ja veidi kõhe) oli seesama kummitusnaine oma pikkade lohisevate kleidisabadega kaeblikult publiku vahel roomamas. Pärast korralikku kultuurilaksu võtsime suuna Sinilindu, mis, nagu välja tuli, oli E kodubaar ja tema sõpradest tulvil. Meie esimene valik oli Henry Weston's Vintage ja teise valiku alla läksid läätsepikkpoiss, bataadipüree, "makaronid" ja muu säärane. Taimetoitlased peavad Sinilinnus kindlasti seda läätsepikkpoisiga rooga proovima. Ma luban, et te ei kahetse.
Pole siin päris pikalt oma tagasihoidlikku igapäevaelukest
vahendanud.
Eile õhtul käisime esmalt L-i ja tema vennaga Tartu Uues Teatris
vaatamas Mihkel Raua näidendi „Viimane voor“ lavastust. Täpselt kell 18.30
seisin Tartu Uue Teatri ukse taga ja ootasin oma head sõpra ja sama teatri töötajat
L-i, kes võimaldas meile sellele lavastusele sissepääsu. Esireas istudes
paistsid hästi kätte Lemsalu pikad jalad ja sensuaalne väänlemine; Sanderi
süljepritsmed, kui ta pühendunult üht õnnetut ooperipala laulis ja metsik viha
Raua silmades, mis oli suunatud ühe nägusa, kuid võrdlemisi ennasttäis
staarihakatise vastu. Raud oskab hea loo kirjutada. Vihmar oskab sellest hea
lavastuse teha. Lemsalu, Sander, Polman ja Raud oskavad hästi näidelda. Lisaks
oli püstol koos sellest tuleva paugu ja suitsuga nii reaalne, et üks noor daam
minu paremal käel kiljatas iga kord, kui lasud kellegi suunas teele saadeti.
Kui hakkas lähenema öö, sõitis L autoga Annelinna. Sõime pisut ja hakkasime otsime kohta nimega Space Bar. Peab ütlema, et halva ilma tõttu polnud sugugi lihtne Annelinna avarustest üht uut baar-klubi üles leida. Aga oma eksirännakul sõbrunesime ühe abivalmis härrasmehega ja viimaks jõudsime ka õigesse kohta.
Meie eesmärk oli üle pika pausi jälle Remi bändi kuulata. Glämmrokki viljelev Fuzette on juba üsna pikalt lahus olnud, seepärast oli vägagi rõõmustav nende vanu häid lugusid taas laivis kuulda, mis sest, et harjumuspärasest veidi akustilisemas võtmes ja vaid kahe härrase (Remi ja Aleksandri) esituses. Atmosfäär erines kardinaalselt eelnenud teatriatmosfäärist - nahktagid, üliliibuvad püksid meeste jalas, Motley Crue jt bändide patch'idega teksajakid, rohke lakiga kohevad soengud ja pikad juuksed, palju musta tooni ja värvitud silmad.
Igatahes oli konsa väga hea, tekitas täitsa nostalgilise tunde. Kui soovite sellest stiilipuhtast bändist rohkem teada, siis menetlesin Fuzzut kunagi ajakirja Tartu Tudeng jaoks: http://issuu.com/keilisykijainen/docs/tt02_1-12_final.
Minu lemmiklood on siiski "I can't change" ja "Sleazectricity", aga see sobib ka
Space Bar on väga mõnus hubane ja äärmiselt ruumikas koht, mis sobib suurepäraselt inimestele, kes Annelinnas elavad. Polegi vist kunagi juhtunud, et teekond peolt koju nii lühike oleks olnud.
