Kui toit teeb sinuga asju

Seal see viimaks ongi.

Just parajas suuruses ühele poolesajakilosele naisterahvale, kes on paari minuti kaugusel sellest, et ta toiduvaene keha tühja õhupallina Balti jaama tänavatoidulettide vahele vajuks. Temani jõudev toit näeb välja nagu eriti luksuslik hot dog, mis teeb ainuüksi oma välimusega lihasööjate omale silmad ette.

Kaks krõbedat saia, nende vahel aurav taimne viiner, millele heldelt kastet peale niristatud. Juba enne esimest ampsu puudutab õrnalt huuli toidu soojus. Sööja avastab, et lisaks viinerile (mis on imekombel parim kui kõik teised tema elus koha leidnud veganviinerid) hellitab kuumade saiade vahel maitsemeeli täidis, milles tomat, punane sibul, saiu seestpoolt vooderdav kaste ja rohkem veel, kui näljast nõrkev aju suudab hetkega registreerida. 

Naisterahval on raskusi rikkaliku eine kontrollimisega, käigu pealt on seda kõike raske süüa,  aga iga suutäiega täitub keha uue elutahtega ja turuhoonest autosse jõudes on vegan hot dog otsas, mis siis, et NR on endale lubanud alles kodus sööma hakata. Ta istub kõrvalistmel, kätel veel natuke kastet, ega suuda uskuda, et see kõik temaga just praegu juhtus. 

Veg Machine Balta not dog - 100% would recommend.

(Not sponsored :D)

Üks peo headuse indikaatoreist

Sa tead, et pidu on olnud täis positiivset sotsiaalsust, kui jõuad koju ja su jopel on kõik need tuttavad lõhnad, mille suudad kergesti lähedaste inimestega kokku viia.

Imelist naistepäeva, supernaised!

[...]

Suudlen kui su põlvesid
ja võimsaid kulmukaari,
minna lased kõigil,
kelle jaoks sa pole maailm.

[...]

Sa ei ole stalker

Mõni tuttav on vahel maininud, et tema jaoks on blogide lugemine nagu kellegi jälitamine. Ja näib, et mida isiklikuma teksti peale ta satub, seda rohkem süüdi ta end tunneb, justkui teeks seda lugedes midagi keelatut. Võib-olla just seepärast peetakse tihti vajalikuks kellegi blogipostituste lugemist varjata, sest soov kellegi teise elust osa saada ei tundu cool. Eriti siis, kui blogi autor ei ole inimese sõber või tuttav, vaid täiesti võõras inimene. Ometi võivad seda huvi häbeneda ka blogija lähikondsed. Mina ütlen, et ei peaks. 

See jälitaja tunne, millele mitmed mu tuttavatest on viidanud, on tõesti kõigest tunne. Tegelikult pole avalikult postitatud teksti lugemises midagi halba ja keegi ei peaks sellepärast üle õla vaadates kavalalt pihku itsitama. Kas inimene, kes vabatahtlikult linna keskväljakul end alasti võtab, saab öelda, et võõrad ahistavad teda oma pilkudega? Ma arvan, et mitte. Samamoodi on oma mõtted kättesaadavaks teinud inimesed, kes neid avalikult teistega jagavad. Avalike blogide võlu peitubki selles, et neis sisalduv materjal on mõeldud kõigiga jagamiseks, olgu need inimesed siis võõrad või tuttavad. Ja kuigi hoopis teine küsimus on see, kas ja mil määral seda materjali edasi jagada võib, ei keela lugemist keegi. Igal inimesel on rohkelt võimalusi ka ainult iseenda jaoks kirjutada, kui ta vaid seda soovib, aga uskuge, avalike postitustega blogijad ei ole need inimesed. 

Mulle meeldib avalikult blogida samal põhjusel, miks mulle meeldib vahel avalikkusele näidata oma lühijutte ja luulet: on hea, kui lihtsalt rõõm kirjutamisest läheb sammu kaugemale ja tekib võimalus, et oled saanud kellelegi toeks olla, kedagi inspireerida või, miks mitte, kuulda ka konstruktiivset kriitikat. Mulle meeldib, et ma saan kirjutades ennast parimal võimalikul viisil väljendada ja et keegi võib selle töö tulemuses leida just selle, mida hetkel vajab. Ma loen ise teiste kirjutisi täpselt samal põhjusel. 

Seega, ei, sa ei ole stalker, jälitaja, kurjategija, vaid tavaline inimene, kes loeb seda, mis talle lugemiseks on jäetud. 

Ja meile, kes me kirjutame, tähendab see tegelikult palju, et loed.

Kaljuronimine ja koerapäev

Laupäeval käisime T-ga Ronimisministeeriumis. Enne olime selle kohta igasuguseid tutvustavaid videoid vaadanud ja tundus, et mis see siis ära ei ole niimoodi seinal ühelt kaljunukilt teisele hüpelda. Tegelikkuses tuli välja, et isegi täiesti tsiviliseeritud inimese kombel mööda seina ronimine pani jõu korralikult proovile ja täna on vaid mõned üksikud lihased mu kehas valmis koostööd tegema. Lisaks ronimisseintele sai näiteks käsi treenida ka laest alla rippuva köiega ning harjutada tasakaalu kitsa köietantsunööri peal.

Kilimanjaro, you're next (read: hanging on for dear life)

Okei, nüüd tahaks kuidagi alla

Täna käisin kaks korda S-ga jalutamas, hommikul koos T-ga ja hiljem üksi. Kuigi temani jõudmiseks tuli algul sõita selle õõvastava õudusfilmi-liftiga, kulges ülejäänud päev igati tervendavalt. Seitse miinuskraadi, päike, lumi, hea seltskond ja üks lakkamatult liputav saba. 

Kõhusügamispaus

Kas ma kuulsin "küpsis"?

Veresaunu, taskuhäälinguid ja võistluseid

Viimased viis päeva algasid laupäevaga, mil tähistasime oma koduvabariigi 100. sünnipäeva. See päev oli iseäranis meeldejääv aga sootuks teisel põhjusel. Sest ei tule just tihti ette, et ootad sellisel aatelisel päeval tund aega köögiaknal kiirabi, kes peaks haiglasse võigast peahaava õmblema viima ühe su pereliikmetest. Pärast nelja õmblust ta aga naaseb ning presidendiball ja sulnis kvaliteetaeg perega sisustavad õhtu kurioosumist sõltumata. 

Pühapäev kuulus suures osas Kadrioru kunstimuuseumi meemivõistluse auhinnatseremooniale, kus mul oli au konkursivõitja saatjannaks olla :D

Esmaspäeval osalesin oma elu esimeses podcast'is. Mul on hea meel, et Karl minuga pärast Viimast Neljapäeva ühendust võttis ja mind niimoodi ootamatult endaga rääkima kutsus, oli üks igati inspireeriv ja tuge andev jutuajamine. 

Teisipäeval saatsin ära selle nädala esimese võistlustöö, mille eesmärk oli tõlkimine.

Eilne möödus täielikult nädala teise võistlustöö tuules, mille eesmärk oli kokku panna ja luua asjakohane reklaamikampaania. Täna hommikul sai asi asjaosalistele saadetud ning pärast seda saatsin ära nädala kolmanda võistlustöö, mis nägi ette luuletamist. 

Selle kõige keskel olen olnud kohutav lähikondlane ja ignoreerinud oma kaugelt külla tulnud sõbrannat niivõrd, et ta on sellest Instagrami video teinud, aga teadupärast hüppab Murphy alati juurde siis, kui täheldab, et elu hakkab mugavaks minema.