Kui tänavad on sillutatud rõivaesemetega

Asi sai alguse paar nädalat tagasi, kui Facebookis ringles teade, et keegi auväärne kodanik oli tänavale mõned asjad maha unustanud, nende seas oma auväärsed püksid. Ikka juhtub. 

Täna muutus olukord minu jaoks aga tunduvalt huvitavamaks. Piki Kaunase puiesteed Eedeni poole kulgedes leidsin kõigepealt ühe kollase kilekoti ja paari teksapükse. Kui keegi nende vastu huvi peaks tundma, siis tõstsin need tee pealt sinnasamasse ühe posti otsa, et möödujatel oleks neile raskem peale astuda. 

Jõudnud Annekanali juurde, oli rannast veidi eemal kõnniteel kellegi (diskrimineerimise vältimiseks ei tahaks öelda, et tingimata naise) rinnahoidja ja üks sokk. 

Kui hiljem linnast bussiga koju sõitsin, lebas vahetult enne Rahumäe peatust sõiduteel hüljatuna jälle üks teksapaar. 

Ega 30 kraadi sooja pole naljaasi. 

Rikkumata noorus

(Tegevus toimub Tamme Gümnaasiumi tiigi juures, tegelasteks on umbes 4-aastane poisike ja tema vanaema)

-Vanaema, kas siin tiigis on kalad ka?
-On küll.
-Haikalad ka on?
-Ei, haikalu siin küll pole.
-Aga väiksed kalad on?
-On küll.
-Kas nad on pahad kalad?
-Ei, need ei ole pahad kalad.
-Kas konnad on pahad?
-Ei ole.
-Kas konnad hammustavad ka ?
-Ei hammusta.
-Siis mulle meeldivad konnad.

Üks parimaid armastuse definitsioone

Neale Donald Walsch, Ameerika kirjanik

"Kui ma tahan sulle seda, mida sa isegi tahad, siis armastan ma sind tõeliselt. Kui tahan sulle seda, mida ise tahan, siis armastan ennast sinu kaudu. Samamoodi saad mõõta, kas teised armastavad sind ja kas sa ise tõesti armastad neid. Sest armastus ei nõua midagi endale, vaid aitab armastatud inimeste valikutel võimalikuks saada."

Mina jagan Facebookis pilte purustatud loomadest

Tegemist on vana juhtumiga, mille sisuline põhiprobleem ei ole aja jooksul mitte kuskile kadunud. 

Kas teate neid äärmiselt võikaid pilte loomadest, mida mõned kodanikud innuga suhtlusportaalis Facebook levitavad? Üks pilt õudsem kui teine, üks juhtum teisest kurioossem. Sageli sisaldavad need pildid moondunud jäsemeid, verd, liha, vaklu ja muid jubedusi. Selliste piltide jagamise põhieesmärgiks pole aga mitte kaaslaste šokeerimine, vaid info levitamine ja tähelepanu pööramine ühiskonna pahupoolele (millega küll esmane šokk pahatihti tihedalt kaasas käib). 

Mis mind seda postitust kirjutama ajendas, on inimesed. Inimesed, kes tõmbavad tuura veest välja ja ei tapa teda mitte hoobiga pähe, vaid püüavad paadipõhjas siplevat kala korduvalt noaga tabada. Needsamad inimesed, kes kasutavad koššeri valmistamiseks kõige julmemat meetodit, millega kedagi üldse on võimalik tappa. Ning just inimesed olid need, kes toppisid 2011. aasta lõpuööl ühe hundikoera suu rakette täis, süütasid need põlema ja tundsid omakorraldatud veresauna üle uhkust. Tagajärjeks oli pooliku näoga koera pilt, mida Facebookis üsna agaralt levitati. Mina levitasin ka. Ja leidsin väga palju negatiivset vastukaja. Inimeste mõtted sarnanesid laias laastus selle kommentaari autorile:

Rõve ja mina ei levita.ei saa aru miks sellist asja vaja on.inimestel tähelepanuvajadus vist...väiksed lapsed võivad seda näha ju:S

Ma pole naiivne ja tean, et maailmas juhtub selliseid asju kogu aeg. Võib-olla isegi iga päev. Inimesi ei saa muuta. Lapsed aga on meie tulevik ja just nendest peaks alustama. Eesti Loomakaitse Selts ütles oma Facebooki lehel pildi jagamise ja levitamise põhjuseks olevat just selle, et vanemad informeeriksid oma lapsi - taoline käitumine ei ole aktsepteeritav.

Sellised juhtumid ringlevad endiselt uudisvoogudes. Inimesed pole aga rahul. Inimesed on vihased - miks nad peavad oma lemmik-suhtlusportaali sisse logides nägema võikaid fotosid? Miks saab nende esteetikameel rikutud? Miks topitakse neile sõna otseses mõttes näkku mõne suvalise krantsi plahvatanud lõust? Tahaks ju nii väga uskuda, et inimesed on ilusad ja head, kõige targem ja õilsameelsem tõug siin maamunal.

Mida siis ometi teha, kui sellised rõvedused nende ettekujutuse inimeste suurepärasusest rikuvad? - Pildi levitajad ära blokeerida. Nendest kusagile teatada. SEST JUMAL HOIDKU, NII POLE JU ESTEETILINE!

Öeldakse, et katkiste loomade fotode jagamisel pole mõtet. Et see on lihtsalt rõve ega aita enam nagunii kedagi. Mis tegelikult ei aita on, kui enda helesinisest unistusest absoluutselt igasugused negatiivsused eemal hoida. Uskuge, et see, kui te neid pilte (reaalseid tõestisündinud lugusid, mis pole ehk tõesti just kõige nummimate killast) endast eemale tõrjute, ei tee maailmast veel paremat paika. Probleemi teadvustamine on esimene samm paranemise poole. Maailma parandamise poole. 

Mida ma tegelikult öelda tahan on, et nii kaua, kui eksisteerib kas või VÕIMALUSEPOJAKENE, et mul õnnestub ühe pildi jagamisega kellegi maailmavaadet muuta, kedagi mõtlema panna ja teha imepisike samm, et aidata selliseid juhtumeid ehk tulevikus ära hoida, siis kurat! Ma olen igatahes valmis seda tegema hinnaga, et mõne rikka papa lapsukesel hommikul võileib kurgust alla ei lähe.

KUULE

Mu ratas,
mu ustav
ja ainuke sõber,
Sind armastan rohkem
kui midagi muud!
Ma armastan sind,
mu hiigelsuur silm,
mu lootus ja lohutus,
kallike, kuu!

Ükskord sind nägin,
kui olid vaid pool,
kas ingliks saand rotike
maitsmas sind käis?
Või vihaseks ajasid
tumeda pilve
ja kattis ta sinu?
Just nii mulle näis...

Eile sa kumasid
kullases udus,
nii hõõguv ja soe
nagu kaminatuli,
ka päike su kullasust
vaatas ja neelas,
ning vaata,
et kadedussegi suri.

Meeldib ja väärib meenutamist

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/kui-ei-jaksa-teha-koike-korraga-siis-ara-tee-uldse-midagi.d?id=68090729

Miks on rahulolu nii kättesaamatu?

Kas olete tähele pannud, kuidas inimesed arvavad alati endal õnneks vaja olevat just seda ühtainust asja, mida neil pole? Inimesel on maja, auto, palju raha ja kindel töökoht, aga tegelikult tahaks hoopis perekonda; kellelgi on imeilus naine ja lapsed, aga tegelikult on kogu see pereelu juba üle visanud ja tahaks sõpradega kõrtsis hoopis õlut juua; kui tüdrukul on lokkis juuksed, tahab ta sirgeid; kui oled viis aastat kellegagi õnnelikult koos elanud, tekib rutiin ning tahaks midagi uut ja põnevat ning kui oled 30selt ikka veel vallaline, siis ei tundu oma aja sisustamine suvaliste partneritega enam sugugi meeldivana - tahaks kedagi kindlat, püsivat ja päriseks endale.

Mäletan, et umbes kaheksa-aastasena külastasin Haapsalus vanalinnapäevi ja imetlesin, silmad elevusest peast välja kargamas, hobuseid, kes laste sõidutamiseks sinna olid toodud. Ühe hobuse omanik oli umbes 15-aastane neiu, kes istus tänavakivil hobuse kõrval ja nuttis. Mõtlesin tol hetkel, et KUIDAS TA SAAB OMETI NUTTA, KUI TAL ON HOBUNE? Kui minul oleks hobune, siis ei nutaks ma küll kunagi...

Ei tasu kedagi kadestada. Mitte millegi pärast. Võib-olla kannad silmaklappe ja näed mõne inimese käeulatuses ainult seda, millest ise kõige rohkem puudust tunned. Mis ei tähenda, et ta oleks sinust õnnelikum inimene. Ei tasu pidada kellegi elu täiuslikuks ja uskuda, et mõnele on õnn väga ebaõiglaselt sülle kukkunud. Õnn on suhteline mõiste.

Kui palju mul ka poleks, on minulgi alati see Midagi puudu. Ja ma tean, et ei saa seda kunagi, sest kui saangi selle Midagi kätte, tekib soov Veel Millegi järele. Tuleb lihtsalt nautida seda, mis sul on ning mitte mõelda sellele, millest puudust tunned. Sest usu, inimesena tunned kogu aeg millestki puudust. 

Ei tasu kedagi kadestada. Tsiteerides üht kirjutavat kolleegi: „Nii on inimlik, nii on kerge.”