Kuidas lunastada liigsöömise pattu ehk jõulud kalmistul ja kirikus

 

Jõululaupäeval käisime ema ja vanaemaga kalmistul haudu korrastamas ja surnutele häid jõule soovimas. Teel sinna pakkusid silmailu mõne (tõenäoliselt lennuvõimelise) olendi jäljed, mida suurlinna tihedas liikluses just sageli ei leia.

 Ühel tiivulisel eksemplaril oli nähtavasti ka nelja käpaga sõber. 

Iga-aastane traditsioon aastast 2009 on vanaemale jõuludeks omatehtud kalender kinkida. Tervitaks siinkohal ka teisi, kelle sünniaastat sümboliseerib lammas/kits.

Arhiividest leidsin paar varasemate aastate varianti ka, isiklik lemmik kassiaasta kalender on paraku tänase päevani jäädvustamata jäänud.

 24. detsembri õhtuks olid kuuse alla juba mõned pakid kogunenud.

Väikelinna võlud ehk kui terve pika tee Haapsalu vanalinna kohtud vaid üksikute inimesega. Tühjal tänaval näitab teed minu pere.

Haapsallastel on sel aastal väga soliidne jõulupuu.

Paari sammu pärast olime kirikus, kus ootas meid kell 19.00 algav jumalateenistus. Teemad olid huvitavad, sai palju laulda, ilusat koori kuulata, oma endist solfedžoõpetajat koori juhtimas näha, ülimalt oskuslikku orelimängu imetleda (mul oli reaalselt vist vahepeal suu imetlusest lahti) ja lasta jõulutundel ennast täielikult üle võtta.

 Esimesel jõulupühal saime Jannuga kokku ja käisime promeneerimas.

 Selle aasta kingid olid mõnusalt retrohõngulised.

Soovin teie aastalõppu rohkelt lumest tehtud memmesid, taate ja moodsat kunsti; aastavahetusse ülevoolavust, šampust ja rahulolu ning algavasse aastasse otsusekindlust uute eesmärkide täideviimisel!

Paid!

Vanaema on üks ilus inimene

Vanaema näitab lahkelt oma muljetavaldavat margikollektsiooni. Oi-oi! Ühe margi peal on kaks punast kärbseseent. Väiksema seene jala alguses (mükoloogid sulgevad silmad, et ignoreerida mu puudlikku seeneterminoloogiat) on pealuu, mille funktsioon on ilmselt märkida, et tegu on surmavalt mürgise seenega. 

Vanaema toob köögist kinnikleebitud ümbriku, millel on seesama mark, ainult et...

võigas pealuu seene jalamil on pisut leebemasse võtmesse viidud. 

Vanaema: "Ma värvisin selle hirmsa kolba valgega üle. Et viisakam oleks. See pealuu seal oli nii kole!" 

Tädi Sveeta ei oska iial arvata, millised õudused selle süütu valgendajapleki alla peidetud on...

"Tiiu" sai vabadusse

Pühade ajal tegelesin pisut oma unustusehõlma vajunud elu esimese novellilaadse moodustisega ja riputasin ta jälle siia: http://nihilist.fm/tiiu/


Tänu Nihilistile olen hakanud end vähem üksi tundma. Inimesed näevad enda ümber samu asju, mida olen vahel näinud mina, aga erinevalt minust oskavad nad selle tihtipeale ka kuradi hästi kirja panna. Lollused, egoism, ebaõiglus, vassimine ja prassimine tulevad nähtavale ning sõnavabadus saab täies õies pulbitseda. Lisaks pakub aeg-ajalt rõõmu mõne väga loomingulise autori väga loominguline sõnakunst. 

Seda oli meile kõigile väga vaja.

FELIKS ehk kodanik rubriigist Meie aja heerosed

Feliks on imeilusate pruunide silmadega vanahärra. Oleks ma vaid 40 aastat vanem... Ta vaatab mind tükk aega ja pöörab siis pilgu jälle ära, justkui tahaks midagi küsida, aga ei julge.

Bussis on vaikne. Eriti selle kohta, et on päev enne jõululaupäeva. Aeg-ajalt lõhestab vaikuse kõlaritest kostuv üleskutse: "PEATUSES PEATUMISEKS VAJUTA PALUN STOPP-NUPPU!". 

Just see lause Feliksil hinge peal ongi. Viimaks ei pea ta enam vastu ja küsib mu käest: "Vabandage, mida see tähendab, et "Peatuses peatumiseks vajutage palun stopp-nuppu"? - "See tähendab, et enam buss igal pool niisama ei peatu." - "Kas tõesti?" - "Buss peatub ainult siis, kui keegi on enne stopp-nuppu vajutanud või kui bussijuht näeb, et inimesed peatuses ootavad. Kui peatus on tühi ja keegi pole nuppu ka vajutanud, sõidab buss peatusest mööda." - "Ausalt või? Seda on küll hea teada saada."

Räägime veel tühjast-tähjast. Muuhulgas küsib Feliks, kas bussis vargaid ka on. - "Vargaid? Ma pole Tartus küll bussis vargaid kohanud. Tallinnas on neid vast rohkem." Millepeale hakkab Feliks rääkima, kuidas ta on Tartu bussis kaks korda aidanud vargad kinni püüda. Mõlemal korral mustlased. Ühel korral päästis ta ühe vanadaami dokumendid, teisel korral aitas koolitüdrukuid. "Haarasin lihtsalt vargal kraest kinni ja ütlesin: "Pane tagasi, mis võtsid!" Feliks tõdeb, et tegelikult ei julge eestlased väga sellisele ülekohtule vahele astuda. Pigem pigistavad silma kinni ja elavad oma elu edasi. Peaasi, et ei peaks mingitesse sekeldustesse sattuma. Aga ta arvab ka, et pärast on endal hea tunne, kui oled kellegi vargusest päästnud. Ma leian, et see on äärmiselt auväärne ja julge tegu. 

Läheme Feliksiga samas peatuses maha ja enne lahkumist soovib ta mulle ilusaid jõule. 

(Victoria) Inglite aeg

Iga aasta lõpus saab lisaks jõuludel enda kere täistoppimisele imetleda imekauneid daame, kes pole suure tõenäosusega söönud ühtegi liigset verivorsti. Kuigi ma ei tea moest rohkem kui karu õmblusmasinast, siis Victoria's Secreti show'sid ja muid tegemisi olen jälginud juba päris mitu aastat. Neid kauneid naisi on ju äärmiselt ilus vaadata, lisaks on nende kehakatted kohati meeldivalt kunstipärased. Kõik need show'd on täis energiat, elu, liikumist, muusikat, positiivsust, rõõmu ja ilu - kes saaks seda mitte armastada? 

Üks mu asjad-mida-elus-tahaks-teha-nimekirja punktidest on näha seda show'd laivis. Paraku kipun arvama, et ajaks, kui see soov täide läheb, on mu lemmikmodellid (Behati Prinsloo, Alessandra Ambrosio, Rosie Huntington-Whiteley jt) juba 70-aastased ja pesumodellidena enam mitte nii hinnatud. 

Oksendamiseni kasse ehk Üks armastusest liigagi nõretav postitus

Praegu on varjupaigas tegelane, kel aastaid juba omajagu, aga kes on üks armastusväärsemaid olendeid, kellega viimasel ajal kokku olen puutunud:

(http://www.loomadevarjupaik.eu/koerad-koduootel/show-1/Oldi-id-4408/),

ta on lihtsalt s e l l i n e päikeseratas. 

Tegelikult tegelesime täna koerte asemel hoopis kassidega. Nimelt koristasime Katu, Mintsi ja veel ühe daamiga viimaste puure. See tegevus hõlmas endas üsna paljut: mööbli ringitõstmist, toidu ja vee doseerimist, tekivoltimist, aardeotsinguid (vihje allolevale pildile), silmade puhastamist, mehaanikutööd, pesemist, pühkimist, küünistamist, karedat kassikeelt, karvaseid riideid ning ilusaid kasse. Sealsed kassid on nii vahvad, kõigil selgelt eristuv iseloom, omad mängud, oma lugu ja oma suhtumine. 

Mulle hakkavad niimoodi juba kassid peaaegu sama palju meeldima kui koerad.

Jälle oli hea näha, et nii mitmed inimesed neil heakorrapäevadel ikka käivad. Mul on vedanud, et ka mu lähedaste sõprade hulgas on jätkuvalt kodanikke, kes nendeks paariks tunniks nõustuvad igasuguse isekuse kõrvale jätma ja aitama neid, kes seda vajavad

ja väärivad. 

Ja mõtlen jälle, kuidas mul on õnnestunud sellised sõbrad saada 

(#hellusetulv #naiselikemotsioon #inimesedonilusadjahead #kuimaailmtundubparempaik #misontegelikulttähtis).

Rohkem väikeseid tiigreid leiad siit: http://www.loomadevarjupaik.eu/kassid-koduootel/.

Ja aasta naise auhind läheb...

Pakin jõulukingitusi. Ei suuda kusagilt kleeplinti leida. Otsin abi elutoast, kus E parajasti oma loomulikus keskkonnas õmblustööga tegeleb. 

E: "Kui sa tahad kleeplinti, siis kõige lihtsam viis seda saada on minu kotist."
M-L: (kaevab kotis)
E: "Seal pinali sees peaks olema."
M-L: Leidsin! (tõstab võidukalt leitud aarde õhku)
E: "Ähh, see pole ju pinal!"
M-L: "Mis see siis on?"
E: "Meigikott!"