Rubriigist "(Nais)koorilauljaks olemise võlud"

Ehk see hetk, kui oled päev otsa maani seelikuga ringi jooksnud ning saad pärast laulupeo ühisproovi ja ettelaulmist jälle püksid jalga panna. 

Pärast laulurohket päeva Salme kultuurikeskuses läksin vanasse korterisse koristama. Homme annan need seinad ja kõik nende juurde kuuluva igaveseks uute inimeste käsutusse. Püüdsin koristamisel karmat meeles pidada ning olla sama hoolas, kui oli olnud eelmine üüriline T, kes selle korteri kunagi mulle üle andis.

Kella 20 ajal liikus koristajatädi Mari-Liis trolliga oma uude koju Kristiinesse, kotis muu hulgas laulupeo noodid, hari-kühvel, pudel Cillit Bangi ja kruvikeeraja.

Millal on okei kellegagi koos olles oma nutitelefoniga tegeleda

Üks asi, mis mind tihti kettasse ajab, on see, kui olen koos kellegagi, kelle tähelepanu on ainult oma telefonile suunatud.

Kui keegi avastab mind nii tegemas, siis palun kutsuge mind korrale, sest MASINAGA suhtlemine reaalselt juures oleva inimesega rääkimise asemel tähendab äärmist lugupidamatust ja ükskõiksust oma vestluskaaslase suhtes. Pole paremat viisi kellelegi näidata, et sul on temast pohhui, kui temaga koos olles kellegi teisega telefonis suhelda. 

Okei, meil on tehnoloogiaajastu, aga seda enam võiksime püüda säilitada inimlikku suhtlust, saada omavahel päriselt kokku ja vaadata kohtudes üksteisele silma, mitte helendavat ekraani. Ärme tee ennast ühe tehnikavahendi orjaks. Pole vaja välgukiirusel nutiseadet haarata iga hetk, kui see piiksatab. Kas me oleme tõesti muutunud nii igavaks, et pärisvestlus ei suuda meid õnnelikuks teha, küll aga suudab seda ekraanile ilmunud 15 km eemal elava sõbra küsimus "Mis teed?"?

Mõnel juhul on lakkamatu telefonitšekkimine seltskonnas viibides siiski okei. Näiteks, kui:

1. Sa oled oma haigla ainuke valvekirurg, kes peab isegi puhkehetkedel olema valmis selleks, et tuleb haiglasse kiirustada mõnda eluohtlikku juhtumit lahendama.

2. Su pereliige/sõber on väga haige ja vahetab sinuga sõnu, mis võivad jääda talle viimaseks. (Muidugi siis tekib küsimus, miks sa parajasti temaga ei ole.)

3. Sa ootad iga hetk saabuvat infot, millele tuleb viivitamatult reageerida: näiteks just see õiges värvitoonis kassipoeg, kes varjupaika jõuab, või unistuste korteri müügikuulutus.  

4. Sa oled oma soovitud ülikoolieriala pingereas, aga mitte veel lõplikus nimekirjas, ja liigud kogu aeg aina kõrgemale. Jäänud on loetud päevad ja sellele erialale õppima pääsemisest oleneb kogu su ülejäänud elu.

5. 12 aastat su peres ustava sõbrana elanud koer jooksis ära ja panid Facebooki kuulutuse. Iga uus sõnumimärguanne võib tähendada, et keegi on ta leidnud.

6. Sa käisid äsja töövestlusel ja ootad sealt vastust. 

7. Sa vajad organisiirdamist ja ootad, et haigla leiaks sulle sobiva doonori.

8. Sul on sõpradega käimas challenge, mille eesmärk on välja selgitada kõige suurem asshole, ehk inimene, kes on kõige suurem nutisõltlane. Võitja saab auhinnaks suudluse kõige ilusamalt tüdrukult, keda kambakesti teate.

9. Sa oled linna teises otsas peol ja pead kella kontrollima, et ikka õigeks ajaks bussile jõuda. 

10. Sul on nartsissismi või mõne muu vaimse haiguse diagnoos ja sa ei saa midagi parata sinna, et sind lihtsalt olemuslikult ei koti teiste inimeste tunded, viisakus ja muu selline jama.

Lisalugemist saab ühe hea inimese kirjatööst Nihilistis:

http://nihilist.fm/nahui-pane-see-telefon-kaest/

Kodukeskkonnavahetus

Istun siin Kristiine korteris kastide vahel ja natuke kõhe tunne on. Mitte kõhe-hirmus, aga kõhe-üksik, natuke kõhe-külm ka (sest ma pole jõudnud veel siia elektriradikat hankida). Muidugi võiksin kellegi külla kutsuda, aga kunagi tuleb ikkagi aeg, kui see keegi läheb ära, ja siis olen jälle alguses.

Kolimine tekitab vahel melanhoolseid hetki (eriti, kui kolid üksi), aga ei lähe kaua, kui hakkan seda kohta koduks nimetama. Sest tegelikult meeldib mulle siinne keskkond juba praegu, meeldis alates hetkest, kui neid ruutmeetreid esimest korda nägin. 

Ja kuigi ma võin siin praegu õlut juua, Pachelbeli kuulata ja tunda kerget kurbust, mida ei tekita mu uus korter, vaid pigem praegune üksindus, siis teeb südame soojaks mõte oma sõpradest. Ma poleks arvanudki, et inimesed niimoodi kaasa elama hakkavad ja aitavad mind nii kolimiseks vajalike kastide leidmise, nende kojuviimise kui ka pakkimise ja uude kohta viimisega. 

Aitäh, Willu, A ja Kati, ma poleks seda teieta suutnud. 

Eriline tänu läheb Jannule, kes võib oma sõbra pärast vabalt käivitada autot mitte võtmest ega juhtmetest, vaid hoopis pumbast, sõita ilma esituledeta ja aidata autotäis kaste neljandale korrusele kanda. 

Mõeldud. Tehtud.

Ma kolin taas ehk tere, Kristiine!

Kummaline, et ma pole sellest teemast veel põhjalikult kirjutanud, aga jah, ma lähen oma esimesest Tallinna korterist ära. Kalamajast/Pelgulinnast on kahju lahkuda ja iseäranis hästi tuleb see emotsioon esile pakkides, vaadates, kuidas korter aina tühjemaks jääb ja kastivirnad üha kerkivad. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et mu sisetunne ei valeta ja see on samm paremuse poole. Sest tagasi vaadata ei saa, tuleb ainult edasi minna.

Hakkasin juba üsna kohe pärast seda otsust uut kohta otsima ja kuigi pakkumisi oli mitmeid, vasardas ikka kuklas hirm kodutuks jääda, sest väljakolimise tähtaeg liikus muudkui lähemale. Lõpuks otsustasin, et iga päev selle õhus hõljuva pingega elada ei saa, ja määrasin endale kuupäeva, millest alates oleks uue kodu puudumisel juba natuke halb seis. Nii kirjutasingi reaalselt 23. jaanuari peale "Nüüd võid muretsema hakata". 

Ometi leidsin kodu ja imekombel oli see veel vaba, kui omanikule kirjutasin. Imekombel pakuti mulle kohe välja võimalus seda vaatama minna ja imekombel oli see veel isegi siis alles, kui seda vaatama jõudsin. Tol päeval olid aga minuga muud plaanid kui sekeldusteta rahulik korteriseire.

Kõigil on hetki, kui pead välja nägema erakordselt soliidne ja end parimast võimalikust küljest presenteerima. Oma uue potentsiaalse kodu vaatama minemine on kahtlemata üks sellistest hetkedest. 

Seepärast olin ma natukene mures, kui X tänavale jõudes avastasin, et mul on telefoniakut järel täpselt 4% ja lubatud paneelmajade asemel ümbritsesid mind hoopis samasugused puumajad nagu mu vanas elukohas. Kell hakkas lähenema kokkusaamisele inimesega, kes mulle korterit näitama pidi, ja hilinemine poleks mingit moodi eeskujulik. Lisaks oli kogu aeg õhus risk, et keegi varasematest vaatajatest võtab korteri just siis ära, kui mina parajasti seal vihmastel tänavatel uitan. 

Okei. Helistasin ja kurtsin, et vajaliku numbriga maja pole silmapiiril. Siis tuli välja, et meil on olnud kommunikatsiooniprobleem ja X tänava asemel peaksin olema hoopis Y tänaval. Ei, tegelikult on see nii väike ja tundmatu tänav (muidugi sedavõrd ahvatlevam!), et seda peaks nimetama Yh97 tänavaks. Muidugi polnud mul aimugi, kus see võiks asuda, aga õnneks on meil olemas vigur nimega Google Maps, mis sinu eest navigeerib. 

Mitte sel õhtul.

Kohe, kui olin kõne lõpetanud, saigi aku tühjaks. Mul polnud halli aimugi, kus võiks asuda tänav Yh97, aga hakkasin vaistu järgi minema. Vaist, see imeloom, on mind tavaliselt ikka aidanud. Noh, eks ta natuke aitaski, aga tänav Yh97 oli isegi vaistule liiga suur väljakutse. Õnneks olin hoiatanud, et mul võib aku tühjaks saada, mille peale lubati mõne aja pärast kontrollima tulla, kas olen juba alla jõudnud, et mulle uks lahti teha. 

Enne pidin kohale jõudma. Ilma GPS-i ja kaardita, nagu vana heal ajal inimeste käest teed küsides. Nii kulgesin mööda Kristiinet, tundes meelehärmi oma kohutava hilinemise pärast ja samal ajal huvi selle vastu, kas leian koha niimoodi üles. 

Tänav Yh97 asemel oleksin võinud küsida seda, kuidas pääseb 26. galaktikasse. Ma küsitlesin oma rännakul vist vähemalt 15 inimest ja keegi neist ei osanud mind õigesse kohta juhatada, isegi suunda mitte. Umbes 14. inimese juures hakkasin ma natuke lootusetust tundma. 

Siis tuli mul uus plaan. Ma olin juba 40 minutit hiljaks jäänud. Kristiine keskus oli sealsamas. Miks mitte teha seal mõnest kohvikust endale peakontor ja seal telefoni akut natuke laadida? Sammusin juba tärganud uue lootuskiirega Kristiine poole, kui mulle meenus, et kurat,

ma ei kanna ju laadijat kaasas.

Ma ei tea, mis ime see oli, aga mul OLI laadija kotis. See oli vist esimene asi, mis tol õhtul korda läks. Muidugi sai kohviku ettekandja mu rasketest katsumustest kuulda ja kostitas mind teega. Aga ei olnud mul seal kaua aega hängida. Kui telefon oli suutnud end jälle sisse lülitada ja 9% akut endasse imeda, kui olin saanud vaadata kaardi pealt, kuhu see va tänav Yh97 siis jääb ja helistada end ootavale inimesele, et olen nüüd jälle mobiilne ja kohe jõuan, siis asusin taas pimedasse Kristiinesse. 

Edasi hakkasid asjad juba natuke paremaks minema ja õhtu lõpus sain kirja, et korter on minu.

Laupäeval läheb kolimiseks. Pakkimiseks on juba läinud, nagu pildilt näha võib. 

Ja tegelikult olen ma selle kohaga ikka niii rahul :)

Rubriigist "Saadete tõlkimise võlud"

See tunne, kui saad pärast mitut päeva viimaks ometi tõlgitud 500+ supakat ja aega jääb veel ülegi.

Bloglove

Sa tead, et armastad oma blogi (või oled ehk hoopis liigne eneseimetleja?), kui avastad, et sul on Chrome'is lahti kümme akent, millest kuus on Harmonious Bliss ja üks Blissful Harmony (noh, vanade aegade meenutuseks). 

What a fool I was, what a dominated fool
To think that you were the Earth and sky
What a fool I was, what an addlepated fool
What a mutton-headed dolt was I

No, my reverberating friend
You are not the beginning and the end

There'll be spring every year without you

England still will be here without you
There'll be fruit on the tree
And a shore by the sea
There'll be crumpets and tea without you

Art and music will thrive without you
Somehow Keats will survive without you
And there still will be rain on that plain down in Spain
Even that will remain without you,
I can do without you!

You, dear friend, who talk so well
You can go to Hartford, Hereford and Hampshire
They can still rule the land without you
Windsor Castle will stand without you
And without much ado we can
All muddle through without you

Without your pulling it the tide comes in
Without your twirling it, the Earth can spin
Without your pushing them, the clouds roll by
If they can do without you, ducky, so can I

I shall not feel alone without you
I can stand on my own without you
So go back in your shell
I can do bloody well
Without you

(Eliza/Audrey. "My fair lady", 1964)