Lahkumine kodust nimega Tartu Ülikool

Olen kindel, et ülikooli puudumine mu elust annab end mõnel hetkel tunda. Ülikool oli esimene koht, kus tundsin end tõeliselt olulise ja hinnatuna. 

Akadeemiline keskkond; võimalus intelligentsete inimestega pidevalt suhelda; TÜ raamatukogu; arutelud; eksamid; võimalus oma edu õppimisega ise kontrollida; tagasiside; kiitus; pettumused; magamata ööd; närveerimine, et reporteritöö allikad lasevad üle; elu esimesed intervjuud; võistlusmomendid; eneseületused ja see esimene kord, kui pärast viis korda sisse-välja hingamist allikale otse oma küsimustega peale lendasin; psühholoogialoengud; ajakirjandusloengud; tõlkeloengud; keeleteaduse loengud; transkriptsioon; murdepraktika Setumaal; rühmatööd; paaristööd; ülikoolist saadud sõbrad; targad õppejõud; kinnitus selle kohta, et ka võõrad võivad olla abivalmid; ettekanded; üritused; ühikad ja umbes tuhat asja veel võivad panna mind ülikooli igatsema. Jääb üle vaid oodata, millal see juhtub. 

Kolmapäeval oli viimane kord tudengina TÜ aulas ja siis seda ei juhtunud. Istusin viimast korda oma kursakaaslaste kõrval Tartu Ülikooli aulas, kuulasin rektorit, filosoofiateaduskonna dekaani ja kaunist rahvamuusikat ega poetanud ainsatki pisarat. Kuid äkki pole ma siiski mingi koletis, vaid lihtsalt taipasin, et kuigi lõpeb ülikool, mida kõik need aastad nii väga armastanud olen, jäävad alles minu inimesed, kelle ilu just sel päeval hästi esile tuli. 

See oli üks tegus päev. Varahommikul sõitsime ema-vanaemaga (mul on vanaema külas!) bussiga kesklinna juuksurisse ja turule. Juuksur Triinu lasi mul otse juuksuriäris lõpukostüümi selga tõmmata ja õnnitles veel tagatipuks lilledega ka. Siis tuli ülikooli fuajees rivistumine, kursaõdedega lõpetamismuljete ja tulevikuplaanide jagamine, aulasse minek, aktus ja null pisarat. 

Pärast lõpuaktust olid mind tervitama tulnud oodatust rohkem kodanikke, kellest nii mõnigi oli tõeline üllatuskülaline. Hiljem transportis A mu kalli naispere ja uhke lillesülemi läbi vihmakose autoga koju. Inimeste head soovid, õnnitlused ja kingid on viimase kolme päeva jooksul tekitanud tõelise sünnipäevatunde ja see kinnitab, et mul on inimestega tõeliselt vedanud. Kuidas mul ometi õnnestus sellised inimesed saada?

 Meie naispere

Ilma K-ta lõpetamine polekski ju mõeldav olnud

Üks üllatuskülalistest

Nüüd võib minna

Meie armas autojuht A, keda sädistavad naised ei pelutanud

 Pere suurim ja väikseim

Ühed toredad poisid kinkisid mulle natuke propagandasõnu