Et meil kõigil oleks sama palju kannatust kui saaki varitseval leopardil

Järgnev postitus on pühendatud röövloomadele. Mulle jõudis alles eile kohale, kui pagana targad olevused on ikka loomad. Neil on saagi püüdmiseks nii palju erinevaid strateegiaid, kusjuures asi, millest me kõik võiksime loomadelt õppida, on see, et enamik nende rünnakutest ei õnnestu, aga nad ei lõpeta proovimist enne, kui saak käes. 

Ainult üks leopardite seitsmest rünnakust lõpeb edukalt, suur tükk impalat hammaste vahel. Ülejäänud varitsused lähevad nurja. Aga pärast ebaõnnestunud rünnakut otsib leopard taas varjulise koha, kus i m e vaikselt hiilida, impalale piisavalt lähedale jõuda nii, et viimane seda ei näe, ja siis talle (maksimaalselt nelja meetri kauguselt) kallale karata. Ta teeb seda nii kaua kui vaja. Ja millalgi saadab teda edu.

Ookeani ohtlikuimad kiskjad, mõõkvaalad jahivad küürvaalade poegi. Vahel on emane küürvaal kaval ja ujub pojaga nii, et see on tema seljas - sinna kõrgele ei pääse mõõkvaalade kari ligi. Aga teate, mida mõõkvaalad siis teevad? Nad hakkavad küürvaala ümber laineid tekitama, et poeg ema seljast maha kukuks. Kui poeg on piisavalt noor, läheb see neil ka õnneks. Öelge veel, et loomad on rumalad. 

Karjas peavad jahti ka hüäänkoerad. Nende edu põhineb vastupidavusel ja meeskonnatööl. Kui üks koer väsib, on kohe uus teda asendamas. Hüäänkoertele maitsevad gnuud. Hüäänkoerad on edukad siis, kui kari gnuusid hakkab neil eest ära jooksma. Gnuud ei suuda nii kaua kiiresti joosta kui hüäänkoerad ja nii tekib millalgi lihtsalt hetk, kui hüäänid suudavad kurnatud saagil tagajalgadest haarata. Kõige julgemad gnuud pääsevad. Seda juhul, kui nad ei põgene, vaid jäävad seisma ja pööravad end näoga (loe: sarvedega) oma tagaajajate poole. Sarved kaitsevad gnuusid edukamalt kui jalad, paraku ei julge kõik gnuud oma ründajatele vastu seista. Siit saavad jälle inimesed õppida: kui sa kedagi kardad, tuleb temaga silmitsi seista, mitte põgeneda. 

Gepardite salarelv on kiirus. Kameeleonid püüavad putukaid keelega, mis on pikem kui nende sisalike keha. Ja Niiluse krokodillid peidavad end üleni jõevette, oodates, mil janune loomakari tuleb vett jooma. Kui loomad piisavalt kaugele vette patseerivad, võibki rünnak korda minna. Veel kasutavad krokodillid "palgitehnikat", hõljuvad vaikselt veepinnal, et loomad neid pelgalt veepinnal ulpivaks puunotiks peaksid ja siis...

Ilus on maa, mida armastan

Sel aastal ei väljenda ma kodumaale kirjalikult oma tänu, ei edasta häid soove ega ütle, et ta on mulle kallis. 

Mu Eesti, sa tead seda ju niigi.

Parimad ettekandjad saavad lisaks jootrahale premeeritud luulega

Aparaat on Tartus üks hea koht. Minge sinna. 

Meil oli maailma kõige toredam ettekandjapoiss, kes hoolitses meie eest nii, nagu oleksime Hera, Hestia, Artemis, Aphrodite ja Athena. Muidugi ei jäänud see meil märkamata ja oma suures härdameelsuses meisterdasime koos käepärastest vahenditest ühe noormeest tänava teose. 

Mul on hea meel, et lõpuks asja ära tegime ja üle pika aja jälle kokku kogunesime, küll üheinimeselise kaoga (tervitused Birksile!), aga siiski. Nendega tekib alati ääretult kodune tunne - et nüüd olengi tõepoolest Tartus.

Hiljem saatsime Hella ära, kohtusime Taunoga ja kõpsutasime (naised siis kõpsutasid, mitte Tauno) Shootersisse, kus oli korralik tantsupidu. Peomeeleolus läks T aga kaduma ja uue päeva hakul leidsime ta hoopis Rüütli tänavalt. Lõpp hea, kõik hea.

Kolleegium

Õppetunde linnaliinibussist: Ära hinda raamatut kaane järgi

Esmaspäeva õhtu. Bussi astuvad inimesed on äsja tulnud töölt, trennist või koolist ning suunduvad kodu poole. Mina suundun ka. Mu ette istub kasimata meesterahvas, kaheliitrine Bock näpu vahel. Istub ja rüüpab. Ta ei lärma ega sega teisi reisijaid, mida sageli ühistranspordivahendis alkoholi tarbivate inimeste kohta öelda ei saa. Mees minu ees ainult istub ja vaatab kuulekalt kaugusesse. Siis tõuseb taas õllepudel suu juurde. Mõned seisvad inimesed nihkuvad mehest veidi kaugemale. Buss jõuab järgmisesse peatusesse. 

Peagi siseneb bussi vanem proua raske kohvriga. Püüab, mis ta püüab, kohvri bussi vinnamisega on tal tõsiseid raskusi. Aga hops, on Bockiga mees minu eest istmelt püsti, liigub paari tõtliku sammuga ukse juurde, võtab proua käest kohvri ja ulatab naisele bussi astumiseks käsivarre. 

Ja sellised inimesed peavad elama tänaval.

Palun, spordiklubi, siin on sulle mu hing

Sellest on möödas oma 12 aastat, kui tõsisemalt spordiga (st iluvõimlemisega) tegelesin, aga kolmapäevast alustan spordiklubis taas teekonda suurema vastupidavuse, kõhu-, jala-, käe- ja seljalihaste ning vaimse harmoonia poole.

1. Esimene põhjust sai juba möödaminnes nimetatud. Lihased.
2. Sest tahaks suuta ennast kaitsta, kui see vajalikuks peaks osutuma.
3. Sest inglilaadsele trennikutsujale on võimatu ei öelda.
4. Sest et uudishimu ja tahaks alati võimalikult palju näha, kogeda ja teada saada. Milline on see salapärane jõusaalimaailm, millest kõik nii võlutud on?
5. Graatsia, tasakaal, painduvus, jõud, vastupidavus, vaimne tasakaal.
6. Sest et võimalus näha, mida kujutavad endast pilates, bodypump, zumba, bodycombat, jooga ja teised põnevad rühmatreeningud.
7. Sõudeergomeeter. Ma ei tea, miks täpsemalt, aga mulle on alati meeldinud sõudeergomeetril rähelda. 
8. Ilusad musklis mehed (:D)
9. Sest tahaks suuta ühistranspordivahendite käsipuudest kinni hoida, kui buss/tramm/troll järsku pidurdab, mitte kaasreisijatele selga lennata.
10. Sest nüüd on viimaks ometi korralik põhjus omale trenniriideid soetada, mis omakorda võib kaasa tuua asjaolu, et teen ka edaspidi rohkem trenni.
11. Sest tahaks, et igapäevaelus oleks rohkem sisu, asjalikkust ja eesmärke.

Kas mõned inimesed käivad tõesti spordiklubis ainult fotosid tegemas? Kuidas väljendatakse trennis verbaalselt oma kogetud pingutust? Kas jõusaalitrenn ilma veremaitseta ja surmata silme ees on võimalik? Mida ühist on iluvõimlemisel ja kangitõstmisel? Kas ma näen mõnda kurja treenerit või on kõik sõbralikud? 

Need on tähtsad küsimused ja ma vajan vastuseid.

Kolmapäeva hommikul vean Evaga oma õblukese ja üldse mitte spordiklubi musklimägede vahele sobiva linnukeha kohale ja loodan, et suudan pärast oma jalal sellest asutusest väljuda. 

Palvetage mu eest.

MIKS (Valentinipäeva special)

sest sinus pole kurjust
isegi kui maailmas on kurjus
ja kui olen sinuga
siis ma ei karda
esimest korda
ei karda ma ennast

sest sinus on ainult armastus
mis elutu elavaks muudab
ja kaosesse korda loob
me ümber võib olla
mis tahes
aga see on alati me mõlemaga
sest oleme üks
ja kõik vale mis teen
on sinu jaoks õige

***

Mu kallid. Te ju teate.

Pole olemas valet aega rokkimiseks

Oleme Monsuga Ruunipitsas selle uut ja rikkalikku vegan-menüüd nautimas. (Kes pole sellega veel tutvunud, soovitan soojalt!) Söögikoht on rahvast täis: keskealine paar, teised meievanused neiud, tüdruk oma poisiga, vanad ja noored. Kõikjalt kostab suminat, koht elab, Adele'i playlist saab otsa ja algab Tanel Padari oma. 

Algab möll.

Meie kõrvallauas istub umbes kuueaastane poiss oma isaga. Ema on eemal leti ääres süüa tellimas. Raadios rokib Tanel Padar: "Alati ikka peale tööd koju ei läe ei risti ette löö..."

Ja kuueaastane poiss rokib ka. Esialgu toolil istudes muusika järgi energiliselt jalgu kõlgutades, aga mitte kaua. Varsti hüppab poiss toolilt maha ja hakkab möllama. Keset kohvikut. Ta vehib peaga, mängib õhukitarri, laulab kaasa, hüppab, Rokib suure R-iga. Tema liigutustes pole midagi liigset, pole niisama rahmeldamist, vaid kogu see aktsioon on hämmastavalt peen, sobitudes enam-vähem täpselt rütmi. Ja see pole inimestele esinemine, poisil kama kaks, kas keegi vaatab teda või mitte. Ta on täielikult omas maailmas, kus pole söögikohti, inimesi, muigeid ega halvakspanu - on ainult rokk, on ainult Tanel Padari laul ja õhust kitarr.

Rokkmuusika on ikka üks ilus asi, kui see suudab ühe väikese inimese niimoodi käima tõmmata. Keskpäeval. Rahva keskel. Ühes tavalises söögikohas.

Üks sinikael-part käis reklaamitegijatega peol

27. jaanuaril kogunes seltskond disainereid, copywriter'eid, projekti- ja loovjuhte, kunstnikke ja teisi kauneid inimesi teatrisse NO99, et seal uuele aastale pompöösne algus anda. Õhtusse kuulusid suursuguse NO99 interjööri imetlemine, stand-up-koomiku härra Õiguse etteaste, agentuuride ja grupi säravaimate inimeste autasustamine, Aasta Teo valimine, hea söök-jook, kvaliteetaeg kallite kolleegidega, fotograafi jaoks poseerimine (punasel vaibal!) ja hiljem ka natuke tantsu.

 Peoks valmis

Külalised saabuvad

Graatsiatega ehk meie naised

Mu armas Eva

Need glamuursete reklaamiinimeste üritused panevad mind vahel natuke tundma, nagu oleksin sinikael-part keset flamingokarja, kes püüab hoolimata olemuslikest erinevustest siiski võimalikult palju endasse haarata, igas suunas ringi vaadata ja ise oma nahal (või sulestikul) kogeda, et selline maailm on olemas ja see on kaunis. Pärast tuleb meie sinikael-part aga koju tagasi, peseb roosa värvi sulgedelt maha ja napsab krevettide asemel oma järvest nokatäie vesikatku. Ja jääb ootama uut glamuuriannust. See tuleb juba 18. märtsil koos Kuldmuna galaga. Flamingod ja Kuldmunad - teate, need lihtsalt käivad kokku.

CU kogu oma hiilguses