Palun, spordiklubi, siin on sulle mu hing

Sellest on möödas oma 12 aastat, kui tõsisemalt spordiga (st iluvõimlemisega) tegelesin, aga kolmapäevast alustan spordiklubis taas teekonda suurema vastupidavuse, kõhu-, jala-, käe- ja seljalihaste ning vaimse harmoonia poole.

1. Esimene põhjust sai juba möödaminnes nimetatud. Lihased.
2. Sest tahaks suuta ennast kaitsta, kui see vajalikuks peaks osutuma.
3. Sest inglilaadsele trennikutsujale on võimatu ei öelda.
4. Sest et uudishimu ja tahaks alati võimalikult palju näha, kogeda ja teada saada. Milline on see salapärane jõusaalimaailm, millest kõik nii võlutud on?
5. Graatsia, tasakaal, painduvus, jõud, vastupidavus, vaimne tasakaal.
6. Sest et võimalus näha, mida kujutavad endast pilates, bodypump, zumba, bodycombat, jooga ja teised põnevad rühmatreeningud.
7. Sõudeergomeeter. Ma ei tea, miks täpsemalt, aga mulle on alati meeldinud sõudeergomeetril rähelda. 
8. Ilusad musklis mehed (:D)
9. Sest tahaks suuta ühistranspordivahendite käsipuudest kinni hoida, kui buss/tramm/troll järsku pidurdab, mitte kaasreisijatele selga lennata.
10. Sest nüüd on viimaks ometi korralik põhjus omale trenniriideid soetada, mis omakorda võib kaasa tuua asjaolu, et teen ka edaspidi rohkem trenni.
11. Sest tahaks, et igapäevaelus oleks rohkem sisu, asjalikkust ja eesmärke.

Kas mõned inimesed käivad tõesti spordiklubis ainult fotosid tegemas? Kuidas väljendatakse trennis verbaalselt oma kogetud pingutust? Kas jõusaalitrenn ilma veremaitseta ja surmata silme ees on võimalik? Mida ühist on iluvõimlemisel ja kangitõstmisel? Kas ma näen mõnda kurja treenerit või on kõik sõbralikud? 

Need on tähtsad küsimused ja ma vajan vastuseid.

Kolmapäeva hommikul vean Evaga oma õblukese ja üldse mitte spordiklubi musklimägede vahele sobiva linnukeha kohale ja loodan, et suudan pärast oma jalal sellest asutusest väljuda. 

Palvetage mu eest.