Oleme Monsuga Ruunipitsas selle uut ja rikkalikku vegan-menüüd nautimas. (Kes pole sellega veel tutvunud, soovitan soojalt!) Söögikoht on rahvast täis: keskealine paar, teised meievanused neiud, tüdruk oma poisiga, vanad ja noored. Kõikjalt kostab suminat, koht elab, Adele'i playlist saab otsa ja algab Tanel Padari oma.
Algab möll.
Meie kõrvallauas istub umbes kuueaastane poiss oma isaga. Ema on eemal leti ääres süüa tellimas. Raadios rokib Tanel Padar: "Alati ikka peale tööd koju ei läe ei risti ette löö..."
Ja kuueaastane poiss rokib ka. Esialgu toolil istudes muusika järgi energiliselt jalgu kõlgutades, aga mitte kaua. Varsti hüppab poiss toolilt maha ja hakkab möllama. Keset kohvikut. Ta vehib peaga, mängib õhukitarri, laulab kaasa, hüppab, Rokib suure R-iga. Tema liigutustes pole midagi liigset, pole niisama rahmeldamist, vaid kogu see aktsioon on hämmastavalt peen, sobitudes enam-vähem täpselt rütmi. Ja see pole inimestele esinemine, poisil kama kaks, kas keegi vaatab teda või mitte. Ta on täielikult omas maailmas, kus pole söögikohti, inimesi, muigeid ega halvakspanu - on ainult rokk, on ainult Tanel Padari laul ja õhust kitarr.
Rokkmuusika on ikka üks ilus asi, kui see suudab ühe väikese inimese niimoodi käima tõmmata. Keskpäeval. Rahva keskel. Ühes tavalises söögikohas.
1 comment:
hahahaha :D
Post a Comment