Kuni surm lahutab

Iga päev kõnnivad nad mööda Pajusi tänavat. Küüru vajunud hall mees ja must koer, kelle karvastikus on samuti rohkelt halli. See karvastik pole enam ammu pehme nagu kutsikaeas, vaid pulstunud ja meenutab lohakalt ritta seatud traate.

Mees ja koer on parimad sõbrad. Ilmselt pole neil enam peale üksteise väga kedagi jäänud. Neil ei ole kunagi kiire. Nad on mõlemad iga hetk siit ilmast minemas. Kui koer jääb natuke maha, ootab mees teda järele, kui mees väsib, seisatab koer. Siis jätkavad nad koos oma vaevalist teekonda külg külje kõrval. Iga päev. Nemad ongi see tänav, selle hing, eluring sünnist surmani, sõbrad läbi elu, kes üksteisega koos on kasvanud ja vananenud.

On tavaline päev, aga mõne jaoks on kõik muutunud. Sealt tuleb jälle vana mees.

Ta tuleb üksi.

minu eilses

ja sinu homses

võimatuses
ükskord
ja mitte iial

me sulame üheks

WHEN ONE OF YOUR BODYPARTS IS SUDDENLY MASSIVE

Dearest me of yesterday,

princess from the past,

so naive, you did not see

that future brings a cast.

All those tight-ass cardigans

and sweaters that don’t fit...

Why are you still bothering?

They cannot pass your wrist.

It’s hard to find a thing to wear

when your hand looks like a log.

In a pile of clothes you sit

and feel just like a giant hog.

***
Pretty much.

Tegemised Tammelinna jaanidel

Anis ja Vadim tegid grilliga imesid, Taali tegi peo, Hella tegi pilti, Helar tegi nalja ja mina tegin mänguvahendeid.

Kokkuvõtteks sai ühed korralikud jaanid tehtud.

Kuidas ma käeluu murdsin ehk kiirabi, arstiteaduskonna lõpuaktus ja kompuutertomograafia EMOs

Minus elavale nartsissistile meeldiks mõelda, et mõnel mu sõpradest, kes juhtunust teavad, on juba panused tehtud, millal täpselt minusugune edev mutt esmaspäevasest sündmusest postituse kirjutab. Siit see tuleb. Läheb maksmiseks.

Uskuge või ei, aga tegin selle postituse tarbeks oma elu esimesed nutitelefoni-selfie'd. Pärast kolme päeva läheb juba selles mõttes lihtsamaks, et sind ei huvita enam väga, milline välja näed - oled selleks ajaks oma õudse väljanägemisega harjunud ja tead, et aidata saab vaid aeg.

***
KUIDAS MA KÄELUU MURDSIN EHK KIIRABI

Esmaspäev, erakordselt päikeseline ja soe. Ideaalne ilm rattasõiduks. Olen tulnud Tartusse tunnistama, kuidas K arstiteaduskonna lõpetab, aga enne seda jõuan väikese sõidu teha küll. Mul on nüüd Endomondo rakendus, millega täpselt läbitud vahemaad mõõta, ja tahan seda väga järele proovida. Panen Endomondo käima, MP3 klapid kõrva, istun sadulasse ja hakkan Metallica "Master of Puppetsi" saatel Ihaste poole sõitma. Sillal teen mõne kauni pildi sellest võrratust ilmast ja oma kodulinnast.

Calm before the storm

Jõuan Ringteele, kus elas kunagi A ja kus veetsin osa oma eelmisest suvest, ning korraks tabab mind nostalgia. Aga ma kulgen aina edasi, nüüd juba Anne-Marie ja Charlie XCXi saatel, ees on vaid sile rattatee ja tühi tänav, sõita on mõnus. 

I don't wanna go to school, I just wanna break the rules on viimane rida, mida kuulen. Siis jääb ratas järsult seisma, ma lendan (aja jooksul, mis näib terve igavikuna) üle oma sõiduvahendi lenksude, maandun asfaldile ja põrkan näoga vastu maad. Hetkeks läheb pilt eest ära.

Mingil hetkel jõuab reaalsus kohale. MP3 lebab paar meetrit eemal, ratas on osaliselt mu jala peal, põsk on endiselt vastu asfalti. Tõstan pead ja asfaldile jääb verd. Mu esimene mõte on, kui hullusti mu nägu viga sai. Kontrollimisel selgub, et vere hulgast hoolimata on hambad kõik alles ja pea näib ka üsna ühes tükis olevat. Vedas. Ajan end kõhuliasendist kõrgemale ja avastan, et lisaks näole on päris kõvasti viga saanud mu parem käsi, puus ja põlv. Tennis on täiesti ribadeks, aga jalanõu sees olnud jalg näib terve. Korjan oma MP3 kokku, ajan ratta enda kõrval püsti ja mõtlen, et okei, ma pean ju kuidagi koju saama. Pärast kahte sammu saab selgeks, et see on võimatu - silme eest on must, ratas vänderdab aeglaselt nagu hiir läbi mao seedekulgla ja iga hetk on tunne, nagu paneksin kohe pildi jälle taskusse. Istun tee kõrvale muru peale, ratta panen jälle enda juurde pikali. Well, this is fucked up.

Kui ma seal teepervel siis katkise rattaga, verisena ja poolteadvuseta olekus oma edasist tegevusplaani püüan kokku panna, möödub minust inimesi. Jalgsi, rataste ja autodega. Nad vaatavad... ja lähevad mööda. Ka naine, kes terve tee minu taga on käinud. Okei, me ei tunne üksteist, aga nagu päriselt ka, kes läheb mööda? Mingil hetkel muutub see olukord nii absurdseks, et ma lihtsalt istun seal ja vaatan neid mööduvaid inimesi nagu mingis tragikomöödias. Tõusen jälle ja mõtlen, kas lühem oleks sama teed tagasi minna või edasi läbi linna. Otsustan linna kasuks, tundes veidi muret selle üle, mis saab siis, kui väikesed lapsed mind nägema peaksid. Mul ei ole ühtegi salvrätti, et ennast puhastada. Aga linna ma ei jõuagi. 

Silme eest läheb jälle mustaks, kuid õnneks leian paar meetrit edasi seisva bussipeatuse, mis ütleb "something-something maakonnaliinid" või midagi säärast. Vean end kuidagi paviljoni ja mõtlen, mida teha. Okei. Muud ei jää vist üle, niimoodi ei jõua ma kunagi koju. Otsin kotist telefoni (jumal tänatud seljakottide eest) ja valin šokist veel värisevate sõrmede ja uduse pilguga numbri 112. Ma pole seda varem teinud. "Tere, sooviks kiirabi saada."

Kui sa ei tea täpselt, kus oled, on oma lokatsiooni selgitamine äärmiselt keeruline. Eriti siis, kui silm hästi ei seleta ja peas lõhuvad 12 pärdikut portselanserviise. Pärast 10-minutilist selgitamist, mööda tänavat traavimist (et kusagiltki tänavanime leida), kõnele vastanud naisega vaidlemist ja püüdlusi talle edastada, et ma ei teaks isegi selge peaga, kus ma olen, rääkimata potentsiaalsest peapõrutusest, jõuame siiski teineteisemõistmisele. Jään bussipeatusesse kiirabi ootama ja minu kõrvale ilmub esimene inimene, kes hoolib. 

See on üks vanem proua, kes on tulnud peatusesse bussi ootama, ta istub mu juurde, silmitseb mind mõnda aega ja küsib siis: "Kas te olete kukkunud?" (Tagantjärele mõeldes veider asi, mida küsida - ei, üleni verisena ringi hängimine on mu igapäev. Aga ma tänan prouat huvi eest, ta on tõesti esimene.) - "Jah, ma ootan kiirabi," vastan naisele ja räägime temaga seni, kuni 112 kohale jõuab.

1 naine ja 2 meesparameedikut juhatavad mu kiirabiautosse. Järgneb terve rida küsimusi, pean oma dokumenti näitama, muu hulgas kuulen esimest korda küsimust, mida olen selle möödunud nädala jooksul vist kõige rohkem kuulnud: "Kas sul kiivrit ei olnud?". Autojuht istub rooli taga, tema kõrval olev meesterahvas kirjutab protokolli ja küsitleb mind ("Kas praegu pilt eest ära ei lähe?", "Kas iiveldama ei aja?"), minuga taga istuv naine lapib mu keha kokku ja on muidu hoolitsev. Mu lõuani jõudes küsib ta, kas tahaksin, et see haav EMOs liimiga kokku pandaks või piisab strippidest, otsustan viimase kasuks, sest mul on vaja K lõpetamisele jõuda. Pealegi polevat sellel suurt vahet. Meesparameedik küsib, miks ma kätt imelikult hoian, kas valu pärast, vastan, et ei taha lihtsalt ümbrust ära määrida. Tol hetkel tundus see valu normaalne. Aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Parameedikud on toredad ja sõbralikud, avaldan kahetsust, et neid nii väikese asja pärast kutsusin, kui neil on ilmselt palju tõsisemaid abivajajaid. Meesparameedik küsib, kuidas ma koju saan ja kus ma elan. Kaugel. Terve aja, mil seal autos olen istunud, on mu peas vasardanud mure, kuidas oma ratta koju saan. Ja siin on teile Tartu kiirabi, daamid ja härrad - päästjad tõstavad mu deathbike'i auto peale ja viivad mu Annelinna ära. Räägime terve tee juttu ja soovime lahku minnes üksteisele kõike head. Mida ma nendeta teinud oleksin?

Kodused on mu seisundit nähes šokeeritud ja katavad mind külmakompressidega.

 All the colors of rainbow

 Siis, kui ma veel ei teadnud, et tegelikult saab see käsi varsti hoopis teistsuguse kaunistuse

Kuidas mitte välja näha 2 tundi enne oma parima sõbranna lõpuaktust

ARSTITEADUSKONNA LÕPUAKTUS

Püüan end enam-vähem korda sättida ning asume ema ja vanaemaga Tartu Ülikooli poole teele. Leiame eest rohkem ülikooli lõpetavaid arste kui nutvaid teismelisi Justin Bieberi kontserdilt ja rahvasummast läbipressimine on raske. Lõpuks saame kätte Hella, kes teatab K, enda ja K ülejäänud fänniklubi asukoha. Järgneb kohustuslik õnnitlemine, pildistamine (strateegiliselt kaamerasse pööratud õige küljega, et oma hiljutisi kannatusi mitte välja lasta paista), lillemeri ja ilusad sõnad. 

Gümnaasiumi lõpetasime koos, ülikooli eraldi, aga kõik on hästi seni, kuni me oma lõpetamistel ikkagi koos oleme

Armsaim arst :)

Edasi läheme Hella, Tauno, Tauno pere ning K pere ja sugulastega Aparaati sööma. Sinna on sööma kogunenud teisedki lõpetajad, kogu Aparaat on täis lilli, uhkeid soenguid ja lõpetamisuhkust. Hellaga saame spetsiaalset taimetoitu - kikerhernekotlette ja kartuliputru, mis on täiesti imeline. Meie seltskond on suur ja tuleb tõdeda, et K-l ikka veab, et tema toetajaskonna moodustab niivõrd palju toredaid inimesi. 

Mida rohkem aeg edasi sõuab, seda rohkem hakkab mu käsi valutama. Lõpuaktusel oli see veel kuidagi väljakannatatav, Aparaadis oleksin endale parema meelega noa kätte torganud, kui seda valu kannatanud. Saanud värskelt arstilt kiire käeülevaatuse, selgub, et kõige asjalikum oleks EMOsse minna. Jätan rahvaga hüvasti ja sõidan Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralisse meditsiini. 

JA KOMPUUTERTOMOGRAAFIA EMOS

Sellest on väga kaua möödas, kui viimati EMOs käisin. Ootesaal on rahvast täis. Kell hakkab saama üheksa õhtul. Siin võib aega minna. Võtan traumavastuvõtu numbri. Seda on imelik öelda, aga tunnen end natuke paremini kui viimati EMOs käies, sest mu haavatud nägu ja plaasterdatud käsi näitavad, et mul on ikkagi siin natuke põhjust olla. Ma ei tulnud ilmaasjata. 

Ootan. Mu number tuleb üsna kiiresti, sest traumapatsiente on vähe. Maksan vastuvõtutasu ja mind suunatakse ootesaalist ukse taha, millele on suurelt kirjutatud "TRAUMA I". Varsti avataksegi uks ja üllataval kombel on avajaks mu kunagine koorikaaslane Kärt, kes nüüd TÜ Kliinikumis erakorralist abi vajavate patsientidega tegeleb. Peale Kärdi on kabinetis veel arst ja paar noort neiut. Kärt küsitleb mind ja täidab pabereid, natuke räägime kõrvalistest asjadest ka, sest me pole ammu näinud. Ma ei tea, kas see on tutvuse pärast, aga ka EMOs valitseb väga toetav õhkkond. Edasi lähen röntgeni ukse taha ootama. 

Pärast röntgenit ootan jälle "TRAUMA I" taga. Siis selgitab arst mulle, et on luumurrukahtlust, aga röntgenist ei saa täpselt aru ja tuleb kompuutertomograafia teha. Üks õde juhatab mu kompuutertomograafia ukse taha. Ootan veel ja püüan käimasolevat hetke dokumenteerida.

Õnneks ei võta need eri uste taga ootamised kaua aega. Varsti lebangi juba kõrgel liikuval alusel, parem käsi ette sirutatud, ja sõidan edasi-tagasi läbi mingi masina. Kompuutertomograafia naine on hästi armas. 

Taas "TRAUMA I". See ootamine on kõige pikem. Kui mind sisse kutsutakse, on kõik kabinetis viibijad püsti ja näoga minu poole suunatud - see on natuke ehmatav. Arst ütleb, et mul on käeluumurd ja mind pannakse kipsi. Kärt eemaldab esmalt mu peopesast plaastri, katab selle võrgu ja sidemetega ning siis läheme tema ja ta saatjaskonnaga kipsituppa. Neljas uks selles asutuses õhtu jooksul. 

Kipsi panemine läheb kiirelt. Räägime veel juttu, sealhulgas koorist, tööst ja lõpetamisest. Enne lahkumist saan kaasa tähtsad paberid oma seisundi kohta ja brošüüri, mis õpetab, et kipsiga ei tohiks kindlasti Vahemere põhja ookeanikalu vaatama minna või sangpommi tõsta. No kurat.

Juba enne kella kümmet saan minema.

Pilt, mis võtab päeva korralikult kokku

Ja üks üle jäänud lõpuselfie inimesest, kes oma läbielamised siia teie (ja enda) jaoks kirja pani

Mõnel nädalavahetusel saab tünnisauna, haagiselamut ja Hiiumaad

Täpselt nädal tagasi korjasid Malla ja Taavet mu Statoilist auto peale ja alustasime sõitu Hiiumaale, et tähistada seal W sünnipäeva. Selle nädalavahetuse jooksul jõudsin:

* külastada Malla ja Taavetiga teel saarele Padise kloostri varemeid ja tutvuda veidi selle ajalooga

Rohuküla sadam

* käia esimest korda elus tünnisaunas hoolimata vihmast ja jahedavõitu õhutemperatuurist

* mängida W sünnipäeva naiskülalistega sauna eesruumis mängu "Ma ei ole kunagi", mis kujunes vägagi intrigeerivaks

* jalutada kaunitel Hiiumaa teeradadel

Maakoha idüll

* proovida öö jooksul suisa kolme magamiskohta, millest kahe kasuks otsustamist pärssisid saunas tegutsevad sääsed (1) ja külm auto (2)

* jääda esimest korda elus magama haagielamusse (3) koos Klassikaraadio ja norskava meeskooriga ning otsustada pärast mõningat kaalumist, et kõrvatroppidega saab seal magada küll

Pühapäeva hommik, kui teised veel magasid

Haagise "terrass"

* süüa järgmise päeva hommikul kahe ettevõtliku naisterahva tehtud pannkooke moosiga

* mängida rohkelt Reaalsuskontrolli 1. ja 2. versiooni, kusjuures viimane mäng leidis aset praami kõige alumisel tekil haagiselamus teel tagasi mandrile

* mängida kaubiku tagaosas mängu "Linna tuli rekkatäis"

* tutvuda viieaastase noormehega, kes pühendas oma aega selleks, et tutvustada mulle oma veepüstolit ja mänguvõidusõiduautosid, mis suudavad kõigest läbi sõita

Nüüd on küll suvi alanud.

Veganite kokandusõhtusse kuuluvad ka plahvatavad kassipojad

Mis ühendab ühte toredat linnukoera, joogastuudioks muudetud ülimalt zen'i korterit, viit pitsahuvilisest veganit ja mängu "Exploding kittens"?

- Nad kõik olid osa eilsest õhtust. 

***
Veganite grupp on selles mõttes tänuväärne, et sealt leiab alati toredaid inimesi, kellega koos midagi ette võtta. Seekord leidis ühes Mustamäe korteris aset kokandusõhtu, mille raames valmisid kaks pitsat ja vegan-peekon (mis oli muide täitsa pärispeekoni sarnane). Lisaks oli meie suurepärane võõrustaja teinud porgandilehtedest krõpse ja huvitavaid koostisosi täis kotlette, mille nimi mulle ka pärast kolmekordset kordamist lõpuks ikkagi meelde ei jäänud.

Kott-toolide, väikeste tulede, helendavate tähtede, küünalde, korvide ja muu hulgas võrkkiigega sisustatud suur rõdu oli ideaalne, et rääkida toidust, reisimisest, loomingust, haridusest ja ülisõbralikust linnukoerast Zorrost, kelle haistmismeele ja kannatlikkuse meie laud korralikult proovile pani. Aga ta ei pannud seda väikest kannatuseproovi vist pahaks, sest andis hiljem kõigile soovijaile küsimisel kombekalt käppa. 

Pärast söömist suundusime tuppa, kus hakkasime mängima veganitele võib-olla mitte nii sobiva nimega mängu "Exploding kittens". Mängu idee iseenesest oli üsna lihtne (seisnedes plahvatavate kassipoegade vältimises), aga selle tegid mulle erakordselt võluvaks kaartidel olevad tekstid, pildid ja kogu mängu visuaal kokku. Need kaardid olid lihtsalt nii kuradi haiged. Loves it.

Õhtul viis Kadri Zorro jalutama, Kaari ja Leene jäid number 1 ootama ja meie Loonega astusime trollile number 5. 

Naised kinos ehk upun pisaramerre

Vahel piisab Sam Claflini surematust ilust, et su sõbranna pealinna tuua. Sul jääb üle neidis vaid bussijaamast kätte saada ja temaga Coca Cola Plazasse suunduda. 

Draama "Me before you" oli saali peibutanud väga palju naisterahvaid ja mõne mehe, kelle söakamad daamid olid nähtavasti suutnud endaga kaasa meelitada. K ostis väga ettenägelikult enne filmi lisaks salatile ja Coffee Ini kohvile ka paki salvrätte. Ta polnud ainus.

Vaikne kinosaal. Filmis on surma ja omakasupüüdmatut armastust. Käes on otsustav koht, sõnad on suured ja kõikehõlmavad tunded löövad üle pea. 

Üks kõige ilmekamaid ja ausamaid helisid maailmas on see, kui naised hakkavad sellisel hetkel võimalikult vaikselt pabersalvrätipakke avama. Alguses on see pakkide avamise hääl ja siis võib publikust juba summutatud nuukseid kuulda. Sealhulgas minu kõrvalistmelt. 

Film lõpeb, tuled lähevad põlema ja saalist väljuvad kümned punaselaiguliste põskedega naised. 

Varjupaigapäev ehk parim teraapia on Canis lupus familiaris

Olin ammu tahtnud ka Tallinna koduta loomade varjupaiga üle vaadata. Teadsin, et seal saab erinevalt Tartu varjupaigast koertega vaid jalutada, mitte muid töid teha, aga mul polnud selle vastu tegelikult mitte kõige vähematki, et mõne tegelasega tunnipikkune tiir metsaradadel teha. 

Ilm soosis meid. Kui hommik tõotas vihmasadu, siis kella üheks, kui W-ga varjupaiga territooriumile jõudsime, paistis päike ja kokku kuhjatud riidekihte tuli aina vähemaks võtta. Panime end registratuuris kirja ja üks sümpaatne meesterahvas tõi meile kutsikaohtu hundikoeralaadse Dari(n)a, kes jalutuskäiguks valmis oli. (Ei tea nüüd, kas peaks jälle märgina võtma, et sellel koeral mu lemmiksarja peategelase nimi oli, tore kokkusattumus igatahes.)

Foto: http://www.pets.ee/hoiupaik/koerad/14782.htm#.V1RhyvmLTIU

Mees rääkis meile, et Daria kardab. Ta oli leitud oma kusagilt tehasehoone juurest oma pesakonnakaaslastega ja kõige turvalisem koht olevat tema jaoks ta boks varjupaigas. Pärast mõningat veenmist soostus ta aga siiski varjupaigaplatsilt kaugenema ja muutus ajapikku märksa julgemaks. Tund aega korralikku jooksmist, metsas jälje ajamist, kerget koibade jahutamist Raku karjääris ja veel jooksmist ei väsitanud seda sõbrakest küll nii palju kui meid W-ga, aga ma võin vanduda, et jalutuskäigult naastes nägi ta tõesti palju õnnelikum välja.

Seal on igasuguse minevikuga koeri. Koeri, keda on väärkoheldud; neid, kes kardavad, hammustavad või leinavad surnud peremeest. Paljud neist ootavad paremat tulevikku, mida ei pruugi kunagi tulla. Aga midagi ootavad nad kõik. Kodu, peremeest... või vähemalt kedagi, kes nendega tegeleks, näitaks, et neist hoolitakse. Mul on nii hea meel, et varjupaigas oli täna palju selliseid inimesi.

Ahjaa, üks siga oli ka. Ta oli äge. 

***
Teel tagasi linna helistas meile Ats, kes teatas, et soovib süüa. Nii tegimegi kiire kostüümivahetuse ja suundusime Ampsu, kus Ats meid juba ootas. Ampsu toit oli hea, seda võib täitsa soovitada. Proovige sealset astelpaju toormahla ka, vat see oli alles vitamiinilaks.

***
Muidugi ei piirdunud koerapäev vaid ühe koera külastamisega. W pakkus, et kui me juba täna nii koerte lainel oleme, siis võiks ka I ja tema pere juurest läbi käia, kelle juures elab tilluke koerlane nimega Pluto. Aial võttiski meid vastu üliaktiivne taksihakatis, kes proovis mind juba esimese paari minutiga ära süüa, kuna see tal aga ei õnnestunud, leppis ta mu vaesete käte kallal maiustamisega. Oh, Pluto, kuidas sul veab, et sul on kodu! Ja et nunnumeeter ikka korralikult lakke hüppaks, pani päevale punkti I pere noorim inimene, kellel vaid 5 kuud elukogemust.

Mu jope varrukad on taksi ilast märjad ja mu käsi on korralikult närinud noorukese taksi teravad hambad, aga ammu pole keegi mu südamesse toonud nii palju rahu. Kui kell saab täna 00.00, siis ma mõtlen D-le ja soovin, et ta leiaks omale hea kodu.

Aitäh, koerad.

Õiged lood öödel, kui rõõm on kadunud

I know how you feel inside
I've been there before
Something's changing inside you
and don't you know

Don't you cry tonight
I still love you baby
don't you cry tonight
Don't you cry tonight
there's a heaven above you baby
and don't you cry tonight

***
I'm bulletproof,
nothing to lose
fire away, fire away
ricochet, you take your aim
fire away, fire away

You shoot me down
but I won't fall
I am titanium

***
I know you only
want to own me
and that's the kind of 
love you show me
You tell me one thing 
then do another
keep all your secrets undercover

Yeah you let, you let go
Yeah you let, you let go
Yeah you let, you let go 
of me

***
And then she'd say
It's okay
I got lost
on the way
But I'm a supergirl 
and supergirls don't cry

And then she'd say
It's alright
I got home 
late last night
But I'm a supergirl
and supergirls just fly

Modellide vanaemad ja ootamatud kanaarilinnud

MODELLIDE VANAEMAD

Olime modellid ERKI moe-show'l. Minu jaoks oli see esimene kord ja huvitav oli laval kogu sellest melust osa saada. Pärast lavalt maha astumist tegime teiste modellidega ühispilti. Huvitaval kombel olid paljusid tüdrukuid vaatama tulnud nende vanaemad. Nii tuli kellelgi mõte ka vanaemad pildi jaoks üles reastada - neid oli tõesti palju.

Teadupärast pole mu vanaema kõige pikem kriit karbis, millegipärast sattus ta aga kahe teise samasuguse päkapikuga viimasesse ritta. Kõik vanaemad sättisid end ridadesse, modellid kogunesid pildistamiseks nende ette, memmed poseerisid uhkelt.

Minu vanaema oma kahe väikese kaaslannaga hakkas aga tagareas hüppama. Et teda ikka pildil näha oleks. Neil oli endal nii lõbus seda teha, nad naersid ja muudkui kargasid seal nagu kummipallid. Rahvas muheles ja tegi hüppavatest vanaemadest pilte.


OOTAMATUD KANAARILINNUD

Oli reede õhtu. Hakkasin kodus magamaminekuks valmistuma, kui mulle helistas mingi sõber ja täristas kiiruga telefoni, et toob mulle 2 kanaarilindu. Umbes 2 sekundi pärast oligi keegi 2 kanaarilinnuga mu ukse taga, linnud olid toojal peos. Ta poetas nad mu lauale ja tõttas ise uksest välja.

Seal ma siis olin, 2 kanaarilinnuga. Esiteks polnud mul neid kuhugi panna, teiseks polnud mul neile süüa ega vett anda. Hakkasin internetist otsima loomapodi, mis öösiti lahti oleks - loomulikult ei leidnud ma seda. Kanaarilinnud püsisid aga kannatlikult laual ja vaatasid mind oma mustade terasilmadega.