Kuidas ma käeluu murdsin ehk kiirabi, arstiteaduskonna lõpuaktus ja kompuutertomograafia EMOs

Minus elavale nartsissistile meeldiks mõelda, et mõnel mu sõpradest, kes juhtunust teavad, on juba panused tehtud, millal täpselt minusugune edev mutt esmaspäevasest sündmusest postituse kirjutab. Siit see tuleb. Läheb maksmiseks.

Uskuge või ei, aga tegin selle postituse tarbeks oma elu esimesed nutitelefoni-selfie'd. Pärast kolme päeva läheb juba selles mõttes lihtsamaks, et sind ei huvita enam väga, milline välja näed - oled selleks ajaks oma õudse väljanägemisega harjunud ja tead, et aidata saab vaid aeg.

***
KUIDAS MA KÄELUU MURDSIN EHK KIIRABI

Esmaspäev, erakordselt päikeseline ja soe. Ideaalne ilm rattasõiduks. Olen tulnud Tartusse tunnistama, kuidas K arstiteaduskonna lõpetab, aga enne seda jõuan väikese sõidu teha küll. Mul on nüüd Endomondo rakendus, millega täpselt läbitud vahemaad mõõta, ja tahan seda väga järele proovida. Panen Endomondo käima, MP3 klapid kõrva, istun sadulasse ja hakkan Metallica "Master of Puppetsi" saatel Ihaste poole sõitma. Sillal teen mõne kauni pildi sellest võrratust ilmast ja oma kodulinnast.

Calm before the storm

Jõuan Ringteele, kus elas kunagi A ja kus veetsin osa oma eelmisest suvest, ning korraks tabab mind nostalgia. Aga ma kulgen aina edasi, nüüd juba Anne-Marie ja Charlie XCXi saatel, ees on vaid sile rattatee ja tühi tänav, sõita on mõnus. 

I don't wanna go to school, I just wanna break the rules on viimane rida, mida kuulen. Siis jääb ratas järsult seisma, ma lendan (aja jooksul, mis näib terve igavikuna) üle oma sõiduvahendi lenksude, maandun asfaldile ja põrkan näoga vastu maad. Hetkeks läheb pilt eest ära.

Mingil hetkel jõuab reaalsus kohale. MP3 lebab paar meetrit eemal, ratas on osaliselt mu jala peal, põsk on endiselt vastu asfalti. Tõstan pead ja asfaldile jääb verd. Mu esimene mõte on, kui hullusti mu nägu viga sai. Kontrollimisel selgub, et vere hulgast hoolimata on hambad kõik alles ja pea näib ka üsna ühes tükis olevat. Vedas. Ajan end kõhuliasendist kõrgemale ja avastan, et lisaks näole on päris kõvasti viga saanud mu parem käsi, puus ja põlv. Tennis on täiesti ribadeks, aga jalanõu sees olnud jalg näib terve. Korjan oma MP3 kokku, ajan ratta enda kõrval püsti ja mõtlen, et okei, ma pean ju kuidagi koju saama. Pärast kahte sammu saab selgeks, et see on võimatu - silme eest on must, ratas vänderdab aeglaselt nagu hiir läbi mao seedekulgla ja iga hetk on tunne, nagu paneksin kohe pildi jälle taskusse. Istun tee kõrvale muru peale, ratta panen jälle enda juurde pikali. Well, this is fucked up.

Kui ma seal teepervel siis katkise rattaga, verisena ja poolteadvuseta olekus oma edasist tegevusplaani püüan kokku panna, möödub minust inimesi. Jalgsi, rataste ja autodega. Nad vaatavad... ja lähevad mööda. Ka naine, kes terve tee minu taga on käinud. Okei, me ei tunne üksteist, aga nagu päriselt ka, kes läheb mööda? Mingil hetkel muutub see olukord nii absurdseks, et ma lihtsalt istun seal ja vaatan neid mööduvaid inimesi nagu mingis tragikomöödias. Tõusen jälle ja mõtlen, kas lühem oleks sama teed tagasi minna või edasi läbi linna. Otsustan linna kasuks, tundes veidi muret selle üle, mis saab siis, kui väikesed lapsed mind nägema peaksid. Mul ei ole ühtegi salvrätti, et ennast puhastada. Aga linna ma ei jõuagi. 

Silme eest läheb jälle mustaks, kuid õnneks leian paar meetrit edasi seisva bussipeatuse, mis ütleb "something-something maakonnaliinid" või midagi säärast. Vean end kuidagi paviljoni ja mõtlen, mida teha. Okei. Muud ei jää vist üle, niimoodi ei jõua ma kunagi koju. Otsin kotist telefoni (jumal tänatud seljakottide eest) ja valin šokist veel värisevate sõrmede ja uduse pilguga numbri 112. Ma pole seda varem teinud. "Tere, sooviks kiirabi saada."

Kui sa ei tea täpselt, kus oled, on oma lokatsiooni selgitamine äärmiselt keeruline. Eriti siis, kui silm hästi ei seleta ja peas lõhuvad 12 pärdikut portselanserviise. Pärast 10-minutilist selgitamist, mööda tänavat traavimist (et kusagiltki tänavanime leida), kõnele vastanud naisega vaidlemist ja püüdlusi talle edastada, et ma ei teaks isegi selge peaga, kus ma olen, rääkimata potentsiaalsest peapõrutusest, jõuame siiski teineteisemõistmisele. Jään bussipeatusesse kiirabi ootama ja minu kõrvale ilmub esimene inimene, kes hoolib. 

See on üks vanem proua, kes on tulnud peatusesse bussi ootama, ta istub mu juurde, silmitseb mind mõnda aega ja küsib siis: "Kas te olete kukkunud?" (Tagantjärele mõeldes veider asi, mida küsida - ei, üleni verisena ringi hängimine on mu igapäev. Aga ma tänan prouat huvi eest, ta on tõesti esimene.) - "Jah, ma ootan kiirabi," vastan naisele ja räägime temaga seni, kuni 112 kohale jõuab.

1 naine ja 2 meesparameedikut juhatavad mu kiirabiautosse. Järgneb terve rida küsimusi, pean oma dokumenti näitama, muu hulgas kuulen esimest korda küsimust, mida olen selle möödunud nädala jooksul vist kõige rohkem kuulnud: "Kas sul kiivrit ei olnud?". Autojuht istub rooli taga, tema kõrval olev meesterahvas kirjutab protokolli ja küsitleb mind ("Kas praegu pilt eest ära ei lähe?", "Kas iiveldama ei aja?"), minuga taga istuv naine lapib mu keha kokku ja on muidu hoolitsev. Mu lõuani jõudes küsib ta, kas tahaksin, et see haav EMOs liimiga kokku pandaks või piisab strippidest, otsustan viimase kasuks, sest mul on vaja K lõpetamisele jõuda. Pealegi polevat sellel suurt vahet. Meesparameedik küsib, miks ma kätt imelikult hoian, kas valu pärast, vastan, et ei taha lihtsalt ümbrust ära määrida. Tol hetkel tundus see valu normaalne. Aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Parameedikud on toredad ja sõbralikud, avaldan kahetsust, et neid nii väikese asja pärast kutsusin, kui neil on ilmselt palju tõsisemaid abivajajaid. Meesparameedik küsib, kuidas ma koju saan ja kus ma elan. Kaugel. Terve aja, mil seal autos olen istunud, on mu peas vasardanud mure, kuidas oma ratta koju saan. Ja siin on teile Tartu kiirabi, daamid ja härrad - päästjad tõstavad mu deathbike'i auto peale ja viivad mu Annelinna ära. Räägime terve tee juttu ja soovime lahku minnes üksteisele kõike head. Mida ma nendeta teinud oleksin?

Kodused on mu seisundit nähes šokeeritud ja katavad mind külmakompressidega.

 All the colors of rainbow

 Siis, kui ma veel ei teadnud, et tegelikult saab see käsi varsti hoopis teistsuguse kaunistuse

Kuidas mitte välja näha 2 tundi enne oma parima sõbranna lõpuaktust

ARSTITEADUSKONNA LÕPUAKTUS

Püüan end enam-vähem korda sättida ning asume ema ja vanaemaga Tartu Ülikooli poole teele. Leiame eest rohkem ülikooli lõpetavaid arste kui nutvaid teismelisi Justin Bieberi kontserdilt ja rahvasummast läbipressimine on raske. Lõpuks saame kätte Hella, kes teatab K, enda ja K ülejäänud fänniklubi asukoha. Järgneb kohustuslik õnnitlemine, pildistamine (strateegiliselt kaamerasse pööratud õige küljega, et oma hiljutisi kannatusi mitte välja lasta paista), lillemeri ja ilusad sõnad. 

Gümnaasiumi lõpetasime koos, ülikooli eraldi, aga kõik on hästi seni, kuni me oma lõpetamistel ikkagi koos oleme

Armsaim arst :)

Edasi läheme Hella, Tauno, Tauno pere ning K pere ja sugulastega Aparaati sööma. Sinna on sööma kogunenud teisedki lõpetajad, kogu Aparaat on täis lilli, uhkeid soenguid ja lõpetamisuhkust. Hellaga saame spetsiaalset taimetoitu - kikerhernekotlette ja kartuliputru, mis on täiesti imeline. Meie seltskond on suur ja tuleb tõdeda, et K-l ikka veab, et tema toetajaskonna moodustab niivõrd palju toredaid inimesi. 

Mida rohkem aeg edasi sõuab, seda rohkem hakkab mu käsi valutama. Lõpuaktusel oli see veel kuidagi väljakannatatav, Aparaadis oleksin endale parema meelega noa kätte torganud, kui seda valu kannatanud. Saanud värskelt arstilt kiire käeülevaatuse, selgub, et kõige asjalikum oleks EMOsse minna. Jätan rahvaga hüvasti ja sõidan Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralisse meditsiini. 

JA KOMPUUTERTOMOGRAAFIA EMOS

Sellest on väga kaua möödas, kui viimati EMOs käisin. Ootesaal on rahvast täis. Kell hakkab saama üheksa õhtul. Siin võib aega minna. Võtan traumavastuvõtu numbri. Seda on imelik öelda, aga tunnen end natuke paremini kui viimati EMOs käies, sest mu haavatud nägu ja plaasterdatud käsi näitavad, et mul on ikkagi siin natuke põhjust olla. Ma ei tulnud ilmaasjata. 

Ootan. Mu number tuleb üsna kiiresti, sest traumapatsiente on vähe. Maksan vastuvõtutasu ja mind suunatakse ootesaalist ukse taha, millele on suurelt kirjutatud "TRAUMA I". Varsti avataksegi uks ja üllataval kombel on avajaks mu kunagine koorikaaslane Kärt, kes nüüd TÜ Kliinikumis erakorralist abi vajavate patsientidega tegeleb. Peale Kärdi on kabinetis veel arst ja paar noort neiut. Kärt küsitleb mind ja täidab pabereid, natuke räägime kõrvalistest asjadest ka, sest me pole ammu näinud. Ma ei tea, kas see on tutvuse pärast, aga ka EMOs valitseb väga toetav õhkkond. Edasi lähen röntgeni ukse taha ootama. 

Pärast röntgenit ootan jälle "TRAUMA I" taga. Siis selgitab arst mulle, et on luumurrukahtlust, aga röntgenist ei saa täpselt aru ja tuleb kompuutertomograafia teha. Üks õde juhatab mu kompuutertomograafia ukse taha. Ootan veel ja püüan käimasolevat hetke dokumenteerida.

Õnneks ei võta need eri uste taga ootamised kaua aega. Varsti lebangi juba kõrgel liikuval alusel, parem käsi ette sirutatud, ja sõidan edasi-tagasi läbi mingi masina. Kompuutertomograafia naine on hästi armas. 

Taas "TRAUMA I". See ootamine on kõige pikem. Kui mind sisse kutsutakse, on kõik kabinetis viibijad püsti ja näoga minu poole suunatud - see on natuke ehmatav. Arst ütleb, et mul on käeluumurd ja mind pannakse kipsi. Kärt eemaldab esmalt mu peopesast plaastri, katab selle võrgu ja sidemetega ning siis läheme tema ja ta saatjaskonnaga kipsituppa. Neljas uks selles asutuses õhtu jooksul. 

Kipsi panemine läheb kiirelt. Räägime veel juttu, sealhulgas koorist, tööst ja lõpetamisest. Enne lahkumist saan kaasa tähtsad paberid oma seisundi kohta ja brošüüri, mis õpetab, et kipsiga ei tohiks kindlasti Vahemere põhja ookeanikalu vaatama minna või sangpommi tõsta. No kurat.

Juba enne kella kümmet saan minema.

Pilt, mis võtab päeva korralikult kokku

Ja üks üle jäänud lõpuselfie inimesest, kes oma läbielamised siia teie (ja enda) jaoks kirja pani